Värav Qianmeni

Värav Qianmeni peamisele ostutänavale, mulle väga meeldib Hiina väravate arhitektuur, ma tean, et väravaid on  selles blogis juba natukene liiga palju, aga kuna mulle need tõesti meeldivad, luban, et tüütan teid veel hunniku väravatega :D

Pekingi Põhjavärav

Qianmen

Veidi paremal järjel Hutongid Qianmeni peamisel ostutänaval

Suur Hiina Müür

Hiina müür oma täies ilus.

Müür mäeharjadel

Siin on näha, kuidas Hiina Müür lookleb üle mäeharjade, müür on renoveeritud ja selles lõigus paistab see kohe eriti silma, natukene liiga kunstlik tundub see.

Hiina Müüril

Hiina müür on piisavalt kuulus ja oluline vaatamisväärsus, et seda võib ka mitme nurga alt demonstreerida.

Olen tõesti Hiina müüril

Hiina müür

See foto on võetud, kui inimesi müüril on juba vähemaks jäänud, nii et turistide hulga vahel oli ka käia võimalik, pearõhk oleks siin mägede värvikirevusel...

Hiina müür ja Hiina sügis

Hiina riigimees, vabariigi asutaja ja õpetlane-kirjamees Sun Yat Sen olla kunagi öelnud, et kes pole Hiina müüri läbi käinud, ei ole tõeline kangelane. Tõenäoliselt ta seda küll  kunagi ei öelnud, ent tema ütlusi ja talle omistatud ütlusi armastatakse Hiinas väga kasutada, suure müüri puhul on see muudetud turismiatraktsiooni lisaväärtusek,  vahel lausa selliseks lisaväärtuseks, mis ka raha sisse toob. Hiina müüri külastades on näiteks võimalik endale osta sertifikaat, et oled käinud müüril ja seega oled kangelane – sertifikaadil on sinu nimi ja igaks juhuks ka inglise keelne sõna Hero, ehk kangelane. Sellega, kallid lugejad, soovisin sisse juhatada seekordse teema – retke Hiina müürile, mille ma lõpuks otsustasin  ette võtta, sest oleks lihtsalt patt käia Hiinas ilma kuulsat müüri nägemata, eriti veel kui müür ise asub Pekingile nii lähedal, vaid 60-70 kilomeetrit. Hiina müürile pääseb Pekingist mitut moodi, aga vaieldamatult kõige odavam on sõita rongiga, üks ots on kõigest 6 yuaani. Hiinas on transport (vähemalt raudtee transport) väga odav. Kujutage ette, et Eestis saaks sõita 80 eurosendi eest rongiga Tartust Viljandi, täiesti võimatu, aga just umbes 80 eurosenti maksis rongisõit 70 km kaugusele asuvale Hiina müüri kõige populaarsemale lõigule Badalingile.

Nii siis otsustasime ühe mu Ühendriikide aegse tuttava prantslannaga minna Hiina Müüri vaatama ja võtsime selleks rongi. Ostsime pileti ja asusime ootama äärmiselt pikka järjekorda, et rongile pääseda. Kui uksed tehti lahti, pistis kogu järjekord nii kui piletikontrollist pääses kohe jooksuga rongi poole. Me mõlemad ei saanud kohe aru, et miks sellise jooksuga tuleb rongi minna ja kuna järjekorras tundus olevat vähemalt paarsada inimest, arvasime, et võibolla jäävad osad esimesest rongist maha ja jooksime ka hiinlastega kaasa. Alles rongi jõudes saime aru, et ei joostud  mitte mahajäämise kartuses, vaid istekoha pärast, sest kohalikele rongidele müüakse pileteid rohkem kui on istekohti ning nii peavad osad 1,5h rongisõitu püsti taluma. Meie jooksmine kandis mines vilja ja saime ka istuma, aga tagasi tulles olime liiga järjekorra lõpus ja ka kiireima jooksmise korral poleks enam istekohta võimalik saada olnud, pealegi võtsid esimesena rongi jõudnud hiinlased kohe ka kohad oma hiljaks jäävatele sõpradele. Igal juhul siit õpetussõnad kohalike rongidega liikuda kavatsejaile, minge rongijaama juba tund enne rongi väljumist, oodake esimesena järjekorras, jookske kiiresti ja saate ka istumiskoha.

Kõige populaarseima müürilõigu külastuseks valimisel on omad head ja omad vead. Positiivseks küljeks on see, et Bdalingi müürilõik on tõeliselt ilus, on näha kuidas müür käänuliselt lookleb mägede tipus. Halvaks küljeks on aga see, et kui kõige populaarsemat kohta külastada nädalavahetusel, on garanteeritud, et sinuga koos külastab müüri nii palju hiinlasi, et müüri ennast ei ole nende alt nagu enam nähagi. Esimesed kilomeetrid müüril liikuda venisid väga aeglaselt, kuna tuli kas rahvamassiga üliaegalases tempos kaasa tammuda, või üritada endale rahvamassi vahelt teed teha. Peale kaht kilomeetrit keerab suurem osa turiste tagasi, sest Hiina müür on ju teoreetiliselt nähtud ja juba on ka kõige suurem fotoaparaadi mälukaart täis pildistatud. Siis saab juba vaadata ringi ja ise pilte tegema hakata. Hiina müür on võimas ehitis, nagu ma oma esimeses postitusesgi mainisin, kuid esimesel korral nägin ma vaid poolikut müüri ja seda, kuidas loodus ka Hiina tollasest kõige tugevamast rajatisest 400-500 aastaga jagu saab. Badaling on aga renoveeritud osa müürist, ja turismiatraktsiooniks muudetud. Hoolimata sellest, et tegemist on renoveeritud osaga ja mitte päriselt kusagil alates 1644 ehk siis Qingi dünastia ajal ehitatud müüriga, annab  Hiina Müüril ära käimine ikkagi tunde, et näed väga vana ja olulist ajaloomälestisi. 1644? tekib küsimus, aga Hiina Müür on ju üle 2000 aasta vana ja mitte vaid 400 aastat. Jah on tõsi, et müür on üle 200 aasta vana, kuna müüri hakati ehitama juba 221 aastal enne Kristust. Tegelikult on asi nii, et müüri idee on  nii vana, esimesed müürid olid vaid muldvallid või algelised kividest kokku lükatud vallid. 2000 aastat tagasi ei näinud Hiina müür välja selline nagu präegu. Tänapäevase Hiina müüriga tegi algust Mingi dünastia kusagil aastatel 1380, kuni Qingi dünastia ehitas selle välja slliseks kaitseehitiseks nagu  müür hetkel on. Hoolimata faktidest tekib Hiina Müüril käies siiski tunne, et jalutad 2000 aastat vanal kultuurimälestisel. Muide väike vaherepliik, Hiina Müüril kui kultuuriväärtusel on matkajatel keelatud magada ja telkida, selle eest võib trafi saada.

Aga tagasi 2000 aastase ajaloo juurde, lugesime Prantsuse reisijuhist, et Hiina müüri ehitades hukkus üle miljoni inimese, kes enamuses on maetud müüri sisse, reisijuht annab veel teada, et see teeb iga kuue meetri kohta ühe müüri maetud surnu. Hiina mõistes on miljon inimest muidugi väike arv, alles selgitasin oma korterikaaslastele, et Eestis on vaid 1,3 miljonit inimest ning mu toanaabrid imestasid, et kui kõik  need inimesed Pekingisse ümber asustada, ei paneks pool linna tähelegi, et midagi on muutunud, või et sisserändajad on linna jõudnud.

Mina matkasin müüril 6-7 km ja sain ka endale täiesti tahtmatult selle kangelase sertifikaadi, kuna ostsin müürile pääsuks pileti esimesest piletiputkast, hoolimata sellest, et oleks juba pidanud olema harjunud, et esimesest kohast ei tasu piletit osta, tuleb edasi minna nii kaua, kui turvamehed või politsei sul lihtsalt ei lase ilma piletita enam edasi minna, siis saab pileti ka õige hinnaga. Muidu maksab pilet müürile 45 yaani, mis on alla 6 euro. Hiinas on vaatamisväärsuste piletid ka nii odavad, et kas valitsus kuidagi määrab hinnad ja subsideerib turismiatraktsioone, või nad saavadki  madalate hindade juures lihtsalt inimmassi tõttu suure tulu. Igal juhul, kuna meie ostsime piletid esimesest piletiputkast,  siis oli sissepääs 65 euri, mille sees otseloomulikult oli bambuseplaatidele kirjutatud sertifikaat, et ma olen käinud Hiina Müüril ja olen tõeline kangelane. Ma küll kahtlustan, et kui Sun Yat Sen ka kunagi ütles, et kes Hiina Müüri pole läbi käinud, pole tõeline kangelane, mõtles ta siiski Hiina Müüri täies pikkuses (8800 km) läbimist ja mitte 6-7 km pikkuse lõigu läbimist, ent tänapäeval saab sertifitseeritud kangelaseks juba kõigest 20 yuaani (enam-vähem 3 euro) eest, just nagu 16. sajandil oli  võimalik end indulgentsiga pattudest vabaks osta. Tegelikult olen uhke oma kangelase sertifikaadi üle ja riputan selle kodus seinale.

Oktoobrikuu on kõige parem aeg müüri külastada, kuna ilmad ei ole liiga palavad ja pikki tõuse või laskumisi mööda müüri on kerge võtta. Selles mõttes võib kangelase sertifikaati ka 7kmi eest väljastada, et müüril on tõesti pikki treppi mööda üles ronimisi, kus tõus võib olla kuni 100 meetrit, ja samuti pikki laskumisi, mis kõrgust kartvaile inimestele võivad tunduda lausa ületamatutena. Aga oktoober on veel hea kuu Müüri külastada, kuna loodus on oktoobri keskel mägedes äärmiselt ilus – kõik need kollakad ja punakad sügistoonid, kui puud on just hakanud lehtede värvi vahetama, on tõeliselt kena vaatepilt. Pekingis sügise ilu väga ei näe, kuna siin kasvavad enamuses sellsed puud, mille lehed püsivad pikalt rohelised ja siis lähevad ruttu pruuniks ja kukuvad maha, just nagu Prantsusmaalgi.

Hiina Müüri tuleb vaatama turiste üle maailma, aga viimasel ajal on tõusnud ka Hiina siseturism ning palju inimesi tuleb kaugelt teisest Hiina otsast, suur osa maalt, ega ole välisturistidega väga kokku puutunud. Need siseturistid leiavad, et välismaa turistid, eriti blondid tüdrukud on iseenesest juba vaatamisväärsus. Müüril matkates tuli minu ja mu sõbranna juurde palju hiinlasi, kes soovisid meiega koos pilti teha, alguses kui me nägime neid fotokaga lähenemas ja sõna picture (pilt) kordamas, arvasime, et nad soovivad, et me neist pilti teeksime, aga ei nad soovisid ise koos meiega pildil olla, et siis hiljem kodus võibolla teistele nädata, et vaata kui veidrate inimestega me kokku sattusime. Pilti soovivad teha võrdselt nii mehed kui ka naised, aga veel kummalisem lugu on lastega, nad tulevad su juurde ja üritavad tõenäoliselt kogu oma inglise keele oskuseid proovile panna. Nad hääldavad väga aeglaselt ja selgelt, Hello, How are you, mõni suudab ka küsida, kust sa pärit oled või õelda, et sa oled väga kena, üldjuhul seejärel joostakse ruttu minema. Vahel panen tähele, et lapsed ei tulegi omast initsiatiivist inglise keelt praktiseerima, vaid eemal vanemad põhimõtteliselt sunnivad neid minema rääkima võõraga inglise keeles. Näha on ka, et vanemad on õnnelikud, kui nende lapsed saavad midagi mulle inglise keeles öeldud, hoolimata sellest,  kas nad ka aru said, mida ma neile vastata üritasin.

Aga selleks korraks tõmbame jutuga otsad kokku, mainides veel ehk üht huvitavat seika, et eelmisel nädalavahetusel külastasin paari Eesti tuttavaga Pekingi ööturgu, mis enamuses on toiduturg, kus saab proovida süüa kõiksugu huvitavaid toidupalu. Mõne asja kohta on toit isegi palju öelda, proovida saab näiteks madusid, kaheksajalgu, ämblikke, sajajalgseid, konnasid, vaklu ja mardikaid. Hiina on väljapoole tuntud kui riik, kus süüakse veidraid asju – kasse, madusid ja putukaid enamasti, sellest ajendatuna otsustasime ära proovida, kuidas oleks skorpionit süüa. Seega võin teile nüüd öelda, et kui te kunagi soovite skorpione proovida, siis need maitsevad enam-vähem nagu õlised ja väga odavat marki kartulikrõpsud. Selle teadmisega ma ka seekord jätan teid, kallid lugejad, proovige uusi toiduretsepte ja püsige ikka lainel! 

Suvepalee kaarsillake

Sild üle kanali, selliseid kõrgeid kaarega sildu, millest mõnel oli ka paviljon peal, võis Suvepalees mitmeid näha.

Kollane Hiiglaslik Kummipart

Part suvepalees

Taamal on näha väikest saart järve keskel, mida maaga ühendab 17 kaarega sild. Part, millest postituses juttu oli, on kenasti silla lähedal sadamas, siin on väga hästi aru saada ka antud skulptuuri suureus.

Suvepalee järv

Vaade järvele, kus hiinlased naudivad pühapäeva vesirattasõiduga järvel, keskel on huvitava draakonikujuline laev, millega saab järve ühest otsast teise reisida.

Paadisõit järvel

Sõidan laevaga saarele järve keskel, seljataha jääb Keisri suvepalee võimas budistlik tempel

Külaskäik paleesse

Budistlik tempel otse palee õues.

Palee sissekäik

kanal palee sissepääsu ees, juba see tundub nätukene nagu traditsioonilisest Hiinast pärit olevat.

too tempel on Hiina-Jaapni sõjas II Maailmasõja raames funktsioneerinud ka kui kaitseehitis ja pommitati puruks. pöörake tähelepanu kaunitele mägedele kindluse torni taustal.

Tempel mägedes

Tempel Pinggu mägedes

Taoistlik tempel mägede, mida külastamas käisime, just seda pikka tereppi mööda tuligi üles ronida. ka minu jalad väsitas see kergelt ära!

Retk mägedesse ja keisri Suvepaleesse



Sügis on saabumas ka Pekingisse, selline sügis, mida ka Põhja-Eurooplane võiks sügiseks nimetada. Temperatuur jääb nüüd 20-25 kraadi vahele ja puudel hakkavad lehed kergelt kollaseks minema, tundub nagu oleks augusti keskpaik kätte jõudnud, aga tegelikult on juba oktoobri algus. Oktoober on Pekingi inimeste arvates väga ilus kuu ja kuna sügisevärvid linnas ei avaldu, lähevad ka paljud pekinglased linna lähedale mägedesse matkama. Meie väikene töökollektiiv otsustas samamoodi käituda ja minna mägedesse üht taoistlikku templit külastama. Tempel asus paarisaja meetri kõrgusel mäe otsas, ning selleni viis pikk looklev kivist trepp. Mäeletõus võttis aega, aga samas avanes sealt ilus vaade mägedele, mis seekord tänu Hiina valitsuse poolt saadetud vihmale paistsid selgelt kogu oma sügisvärvide ilus. Puud olid juba kergelt tõmmanud kollakateks ja punakateks, kuigi ilusam värvimängude aeg on veel ees, kõigest mõni nädal veel ja sügis saabub mägedesse oma täies ilus. Mulle tundub, et Hiina mäed on nätukene võrreldavad Itaalia Toscana maastikuga, vähemalt Pekingi umber on sellised looduse ja rohelusega kaetud mäed, sisemaa poole muutuvad mäed kõrgemaks ja paljamateks.

Taoism on oli enne kommunistlikku võimu Hiina üks suurim religioon, kuid nüüd on nagu budismi puhulgi raske kindlalt öelda, kui palju on taoiste Hiinas tänapäeval. Taoistlikud templid näevad enam-vähem välja nagu buddistlikud templidki, aga jumalused (mitte jumal aga võimuga olendid) on erinevad.Taoismis puudub konkreetne jumal, aga templites kummardatakse jumaluse seisuse saavutanuid, näiteks esimeses templis on sõdurid, keda kummardatakse, sest nad on taoismi kaitsjad, siis teistes templites on näiteks ravitsejaid, või kunagisi dünastiate valitsejaid, kes mingil kindlal kuupäeval igal aastal laskuvad surelike maailma õigust mõistma. Tao ise tähendab aga lihtsalt teed, olemist, kulgemist, ning religiooni eesmärk on õpetada inimest olema vooruslik ja elama head elu, aga ka mõistma, et kõik elus on seotud omavahel, sealt ka üks taoismis kasutatavaid sümboleid yin ja yang, mis oli suurelt maalitud templi ette väljakule. Peale templi külastust matkasime veidike ka mägedes, seekord juba korralikult ette tehtud matkaradadel. Vähemalt linna lähedal mägedes on üldiselt ohutu matkata, 10cm pikkused sajajalgsed ja lusikasuurused ämlikud on ainsad keda kohata ja needki pole mürgised.

Eile nägin ma tõeliselt muinasjutulist Pekingi palet, ehk siis ärge kunagi lahkuge Pekingist ilma keisri suvepaleed nägemata. See asub küllaltki äärelinnas, kuhu metroosõit võtab pikalt aega ja kus hooned ümberringi tunduvad natukene vanad ja väsinud. Kuid just seal asub Kunmingi järv, mille kallastel on umbes kolme ruutkilomeetri laiune palee ala. Palee ise koosneb keisri residentsist ja hiiglaslikust budistlikust templist, mille mitmekordne traditsioonilses Hiina ehitustiilis kuppelkatus on juba ise äärmiselt uhke vaatamisväärsus. Palee on ehitatud Mingi dünastia ajal, kuid oma täie ilu saavutas ta Qingi dünastia ajal, ehk  siis kusagil aastatel 1700. Palee juurde kuuluvad muidugi ka hiiglaslikud palee aiad, mis on täidetud paviljonide ja sillakestega. Ma soovitan siseneda paleesse põhjavärava kaudu, sest siis tuleb esmalt ronida üles 60 meetri kõrguse mäekese otsa, millel laiuvad keisripalee eluruumid. Sealt edasi nägin juba eelpool mainitud kaunist budistlikku templit, ronisin veel veidi kõrgemale, et püüda pildile parem vaade antud templist ja siis nägin templi taustal järve, mis oli kergelt kaetud uduga (tegelikult küll suduga, mis on saaste tagajärg) ja udu seest ilmusid nähtavale väikesed laevakesed, mida järvel sagis kohe väga palju. See vaade oli nagu mõnest Hiina pildiraamatust või Kariibimere Piraatide filmist – laevad, mis all järvel sõitsid olis samuti hiinapäraseks disainitud, mis tähendab, et mõni neist nägi välja nagu hiiglaslik draakon ja mõni jälle nagu ujuv traditsioonilises ehitusstiilis majakene. Suuremate laevade vahel sibasid pisikesed katusekestega vesijalgrattad ning järvel käis tihe sagimine. Laskusin siis mäe otsast järve kaldale ja nägin, et keset järve oli pisike saareke, mida teisel pool järve kaldal ühendas maismaaga võimas 17 kaarega sild, mille ääred olid kaunistatud pisikeste lõvikujukestega – sadade lõvikujukestega pigem. Järve ääristavad peaaegu kogu järve ulatuses kaunid hõbepajud, mille oksad langevad alla veeni ning järve paremasse serva on rajatud pisikene maariba, mis tungib järve sisse peaaegu poole järve ulatuseni. Too maariba on omavahel ühendatud pisikeste kaarsillakestega ja väikeste vaatepaviljonidega – just nagu muinasjutus.

Võtsin ühe nedest ujuvatest Hiinamajapaatidest ja sõitsin saarele, millel oli järjekordne pisike templikompleks. Tollele saarele armastas keisrinna Cixi (1861 põhimõtteliselt võimule saanud) enne suvepalee külastust tulla ja väikeses templis palvetada.  Muide tolles templis käidi vihma palumas ja väidetavalt olla pärast palvetamist ka vihma oodata olnud, tänapäeval muidugi enam palvet vaja ei lähe, piisab kui Hiina valitus paar raketti teele saadab ja vihma toodab. Saarelt suundusin mööda silda järve teisele kaldale, kus väikeses sadamas seisis hiiglaslik kollane kummipart, mis polnud püstitatud lihtsalt demonstreerimaks hiinlaste kohati lapsikut rõõmu armsatest mänguasjadest – siin on telekas reklaamid täiskasvanud naistest, kes ostavad armsaid mänguasju ja siis demonstreerivad neid oma sõbrannadele. Aga tagasi pardi juurde, mille idee tegelikult ei olegi väga kaugel Hiina telereklaamide lapsikutest rõõmudest, hiiglasliku kollase kummipardi kui skulptuuri lõi Hollandi kunstnik Florentijn Hofman aastal 2007 projekti Jagame rõõmu kogu maailmas raames, mis pidi inimesed panema mõtlema just oma lapsepõlve rõõmsate mälestuste peale, ehk siis pardi nägemine peaks sind hetkeks lapselikult õnnelikuks tegema. Too skulptuur pidi rändama ringi 14 linnas ja nüüd septembri alguses jõudis see Pekingisse. Ma lihtsalt pidin suutma end läbi rahvamassi – kuna Hiinas olid veel pühad, siis tundus, et kogu Hiina oli otsustanud laupäeval just keisrite suvepaleed külastada – selle pardi juurde trügida  ja pardiga pilti teha, kuna vaid paar kuud tagasi veel Eestis olles juhtusin nägema netis levinud pilti, kus keegi oli tolle sama  kummipardi skulptuuri photoshopinud ühele Hiina ajaloost väga tuntud fotole. Foto kujutab originaalis Taevase Rahu väljaku insidenti, kus keegi Hiina tudeng seisab kolme tanki ees, ainult et tollel photoshopitud pildil olid kolm tanki asendatud kolme hiiglasliku kollase kummipardiga, too pilt sai Hiina meedias ringelda vaid väga vähe aega, enne kui võimud selle maha võtsid. Niisiis tgin pilti hiiglasliku kollase kummipardiga ja jätkasin järvele tiiru peale tegemist. Ma veetsin  5 tundi paleekompleksis ja ikkagi ei suutnud kõiki kohti läbi käia ja sulgemise eel sai ehk mõnele kohale ka lihtsalt kiiruga silm peale visatud ja pilti tehtud, tundusin endale nii just nagu hiina turist, kes peab kiiruga kogu plaeekompleksi läbi käima ja kõik kohad pildile saada, muidu ju ei teakski kus käidud sai ja küll  pärast pildilt näha ole, mis kõik seal väikeses aiakeses asus.

Viis tundi saastatud õhus andis aga tegelikult hiljem isegi tunda, silmad hakkavad kergelt kipitama ja hingata muutub lõpuks raskemaks. Mu toanaaber ütles mulle hiinlastele kohase otsekohesusega, et ma olen rumal, et niimoodi suduse ilmaga väljas kondan, sudu sissehingamine pidi tema andmetel eluiga lühendama vähemalt viie aasta jagu. Loodan, et midagi hullu see endaga kaasa ei too, aga enda tervise võimaliku rikkumise ettekäändeks võin endale tuua, et veedan Pekingis vaid lühikest aega ja kõigi nende vaatamisväärsuste nägemine ja kogemine on kõike seda väärt, nii et sudu tõttu ma tuppa ei jää ja jätkan edaspidigi Pekingi ja tema lähiümruse avastamist. Räägitakse veel, et sudu sissehingamine pidi kopsudesse koguma saasteosakesi, aga Hiina rahvameditsiinis pidi loomaverest tehtud tofu kopsusid just väikestest saasteosakestest puhastama, või vähemalt nii teadis mu toanaaber rääkida. Igal juhul selleks korraks kõik, nautige Eesti värsket õhku ja püsige lainel!

Hiina Rahvavabariigi aastapäev

Hiina Rahvavabariigi  aastapäeva tähistamiseks oli keset Tiananmeni väljakut üles pandud selline postament lilledega, mida käis pildistamas vist miljard hiinlast. Lillepoodidel sel päeval äri õitses, kuna kogu Peking oli kaunistatud lilledega, muidugi mitte nii grandioossete postamentidega, aga siiski lilli võis näha hotellide ja poodide ees ja linnaväljakutel.

Hutongid

Kuna Hutongid on väga huvitav arhitektuuriline nähtus otse Pekingi südames, otsustasin siia blogisse lisada neist rohkem kui ühe pildi.

Hutong vol. 3

Hutong

Kehvemal järjel hutong.

Hutong

See on endiselt Pekingi südames, sellised näevad välja hutongid, millest postituses juttu oli.

Tänavaarhitektuur

See on lihtsalt üks huvitav kiirrestoranide kompleks, kes kasutab ära traditsioonilist Hiina ehitusstiili, et ligi meelitada külalisi, kõik restoranid Pekingis pole kaugeltki sellised.

Budistlik rituaal

Sel ajal kui ma templit külastasin toimus seal rituaal uute koguduse liikmete jaoks, või vähemalt mulle selgitati , et sellega võetakse vastu uusi liikmeid, pildil on näha kuidas koguduse uued liikmed valavad munga juhatusel altarile kolm korda vett. altaril on eelnevalt ohverdatud erinevaid vilju ja taimi. Kahjuks ei olnud keegi mulle võimeline seletama, miks mingeid taimi kasutatakse ja mida täpselt veel rituaali käigus tehakse. 

Budda

Selline näeb välja ühe budistliku templi  altar. Muide selle ees palvetavad inimesed nagu kristlikus kirikuski altari ees, ainult et palverituaal on teistsugune. Palvetajatel on tihti käes viirukid ja kummardada tuleb maani.

Laama templi värav

Üks paremini ja värvilisemalt kaunistatud väravaid Pekingis, siit pääseb laama templisse

Laama tempel

Selline näeb välja Budistliku Laama templi peahoone, mille sees on 26 meetri kõrgune Budda kuju.

Hutongid ja Hiina rahvuspüha

Ja ongi kiirelt möödunud kuu aega sellest, kui ma kaugele kaugele Hiinamaale Pekingisse kolisin – linn on endiselt pooleldi avastamata, aga kuna see on lihtsalt nii suur, siis igale poole ei satu ka poole aastaga. Aga midagi võib juba kuu aja möödudes Hiinast ja hiinlastest (Pekingist ja Pekinglastest pigem, sest Hiina ise on nii suur, et üldistusi Hiina kohta puhtalt Pekingi näitel on võimatu teha) ka arvata. Üks erinevus, mis hiinlaste ja eurooplaste ( siinkohal võib Euroopat üldistada) võrdlemisel ruttu silma hakkab, on hiinlaste otsekohesus, nad ei armasta väga “läbi lillede” või “ümber nurga” jutte, eriti kui üritada millestki nn. viisakalt keelduda. Nad ütlevad ka suht otsekoheselt, et sa oled rumal kui ei soovi proovida uusi asju. Eurooplaste viisakas vingerdamine jääb neile kuidagi mõistmatuks. Samas on siin ka teine aspekt, nimelt tundub millestki keeldumine (ilma mõjuva põhjuseta) olema solvav, olen seda tähele pannud keeldudes pardikaeltest või liigmagusast vetikatest tehtud magustoidust, mida mu toanaabrid mulle aeg-ajalt üritavad pakkuda. Solvumine on silmaga näha, nii et kui mu hiinakeele õpetaja mulle kuukooke (eelmises postituses on selgitus) pakkus, siis hoolimata nende liiga magusast maitsest, tänasin teda ja sõin koogi ära.

Nädalavahetusel käisin taas kultuuriväärtustega tutvumas, mida Pekingis ikka jagub. Kõiki templeid ei jõua ka muidugi ära külastada, aga Hiina kõige suuremas Tiibeti munkade laama templis Yonghe Gongis tasus ikka ära käia. Laama tempel on muidugi budistlik tempel ja budism on tõenäoliselt 3. suurim religioon, mida hiinlased praktiseerivad. Tõenäoliselt, sest ametlikud andmed budismi leviku kohta tegelikult puuduvad, kuna siin ei ole riigiusku ja tegelikult peaks rahvas olema pigem ühele ideoloogiale truu, siis pole ka vajadust/soovi konkreetse statistika järele. Samas on Pekingis budismi levikut näha ka laiemalt kui vaid selles ühes templis. Budda templeid on märksa rohkem ja budism tundub rahvale sobivat – laama templit külastades nägin ma suurt hulka inimesi viirukid käes budda kuju ees kummardamas, igal juhul rohkem inimesi kummardas budda ees, kui ma kunagi olen ühtki kirikut külastades rahvast näinud. Laama tempel on ehitatud 1694. aastal ning 1722.aaastal sai sellest budistlik tempel. Tempeli näol on tegelikult tegemist hiiglasliku templikompleksiga, mis koosneb neljast suurest hallist, milles igaühes on altarid budda kujukestega. Viimases hallis on 26 meetrine budda kuju. Kes loodab, et 26 meetrine budda kuju loob võimsa efekti (kindlasti oli see suurim budda, mida ma eales näinud olen) peab aga paraku pettuma, sest hiiglasilik budda on topitud poolpimedasse templisse, mis on nii kitsas ja hämar, et budda kuju ei tekita küll mingit võimast tunnet, pigem mõtled, et miks ta ei võinud kusagil keset platsi olla. Templikompleks ise on aga vaatamist väärt ja annab hea ülevaate budismi arengust Hiinas. Keda huvitab kuidas laama tempel suutis üle elada Suure Kultuurirevolutsiooni, mis buddismist üldiselt midagi  ei arvanud, siis tolleaegne Hiina peaminister  Zhou Enlai arvas, et tempel on väärt säilitamist. Seoses budismi ja Hiina religioonidega meenub mulle veel üks huvitav märkus, mida mu hiina keele õpetaja mulle paar päeva tagasi ütles. Too tüdruk on pärit Lõuna-Hiinast ja ta pere on budistliku religioonisuuna järgijad, nii et ta seostab kogu Hiina religiooni ennekõike budismiga. Ühe loengu järel küsis ta mult, et kas ma olen uskilik, ning kas ma suudaksin talle selgitada, milleks on Lääne jumal äärmiselt kõhna ja õnnetu näoga ja morn, aga Hiina jumal (budismi sound siis) on rõõmsameelne ja piisavalt pontsakas, ometi tundub talle, et kui vaadata ühiskondi, siis Läänes (tõenäolislelt nii nagu Ameerikat kajastatakse) on inimesed pigem rõõmsad ja kalduvad ülekaalulisusele ent Hiinas on inimesed tunduvalt kõhnemad ja mornimad. Avaldasin selle peale vaid arvamust, et see pigem sõltub vaatenurgast, et meile ei tundu Lääne inimene ilmtingimata ülimalt õnnelik  ja ka meie leiame, et Hiinas võivad inimesed kohati õnnelikumadki olla, et mingit huvitavat korrelatsiooni tegelikult ei eksisteeri, aga tüdruku arvamus oli siiski huvitav.

Aga nüüd tagasi Laama templi juurde. Laama templi ümer asub  laiub väga huvitab Pekingi linnaosa, mis koosneb hutongidest. Hutongid on väga madalad kinnise siseõuega väikesed majakesed, mille vahel looklevad üldiselt kitsad tänavad. Hiina valitsus taipas 1990ndate lõpus, et taoline arhitektuur on Hiinas ja Pekingis ainulaadne ning lõpetas siis hutongide lammutamise ja otsustas osa hutunge ja hutongide blokke kaitsta kui kultuurimälestisi. Varem oli hutonge Pekingis väga palju, ent urbaniseerimine ja linnaareng hävitas neist suure osa. Tänapäval peavad inimesed hutongides väikesi poekesi või väga pisikesi restorane, kus mõnel juhul võib ka ainult olla üks laud toolidega. Hutongide piirkonnas on kohati vaesus silmatorkav, sest taolistes majakestes elab valdavalt vaesem ja juba pikka aega Pekingis elanud rahvas, kuid samas võib näha ka väga ilusaid ja rikkalikult kaunistatud majakesi hutongide rajoonis, sest mõnel juhul inimesed lihtsalt tahavad niimoodi traditsionaalselt elada. Hutongide piirkonnas on täiesti teine Peking, ei mingeid kõrghooneid, kaupade hinnad on tihti odavamad ja käib usin hinna osas tingimine, nagu oleksid sattunud hiiglaslikule turule. Suur osa hutongidest äritseb ka budistliku kaubaga – ehk siis müüakse väikeseid buda kujukesi ja viirukeid ja palvehelmeid. Paljudes poodides mängib budistlik muusika ja poe ees suitsevad vängelt lõhnavad viirukid ning vaid paari metroopeatuse kaugusel on kõrghoonetega ärirajoonid, kuhu selline muusika ja elustiil ei ulatu. Pekingis avastamist juba jagub.

Esimene oktoober on Hiinas suurim püha üldse, kuna 1949. aastal lõppes siis verine ja peaaegu pool sajandit kestnud Hiina kodusõda ning Mao Zedong rajas seejärel Hiina Rahvavabariigi, mille sünnipäeva 1.oktoobril ka tähistatakse. Sellise suure tähtpäeva puhul saavad hiinlased koguni terve nädala puhkust, mida kutsutakse Kuldseks Nädalaks, kus ei pea tööd tegema. Nädalane puhkus tuleb aga otseloomulikult millegi  arvelt, selleks, et nautida nädalast puhkust, pidid hiinlased terve eelmise nädalavahetuse tööl olema, valitsus saab lihtsalt kuulutada, et vot seekord me nädalavahetusel ei puhka ja tööd teevad ka kõik riigiasutused ning samuti kõik eraettevõtted, kaasaarvatud poolriiklikud pangad. Otseloomulikult töötab ka ülikool. Esimese oktoobri puhuks on eelnevalt alati vihma oodata, sest tavaliselt on linna kohale tekkinud piisavalt suur sudupilv (õhukvaliteedinäidikud loevad 350 ühikut, mis tähendab, et ametlikult on õhk tervist kahjustav, kusagil 50 ühiku ringis oleks õhk normaalne, nii et võite omad järeldused teha sellest kui tervistkahjustav on Pekingis elada), millest pühade ajaks tuleb lahti saada ning Hiina valitsus tekitab selleks puhuks kuntstlikult vihma, et suur sudupilv minema pesta. Kahjuks ei tea ma öelda, kuidas täpselt vihma tehakse ja kui palju selline lõbu valitsusele maksma läheb, aga igal juhul vihma tehakse ja siis saab õhu jälle nätuke puhtamaks. Nii sadas siis ka selle aasta esimese oktoobri hommikul korralikult vihma, kuid pärastlõuna oli kaunis ja päikesepaisteline, sudu oli kui imeväel kadunud. Ilma suhtes võib vähemalt mõni kord ikka kommunistliku partei peale loota.

Kuldse Nädala puhuks on kogu Peking kaunistatud lilledega – lillevanikud tähtsamate asutuste ees, tänavatel  väikesed postamendid lilledega ning isegi hotellid ja poed armastavad oma ukseesised ehtida lilledega. Peamisteks lilledeks on sel puhul oktoobrid – kuna need vist õitsevad kaua ka minimaalse kastmise juures. Taevase Rahu väljakule on selleks puhuks aga püsti pandud hiiglaslik lilledega postament, mis oma mõõtmetelt on võrreldav 26 meetrise budda kujuga, kuid oma võimsuselt annab ta budda kujule küll  silmad ette, kuna postament on püsti pandud keset väljakut. Kuna enamusel hiinlastel on siis vaba päev, soovivad kõik hiiglasliku lillepostamendiga pilti tegema minna, niisiis ka  mina. Sel päeval ma sain  aru, et Pekingis tõesti on palju rahvast, ma ei ole sellist rahvamassi vist varem näinudki ja hunnik politseinikke üritas seda massi kuidagi ohjeldada. Pärast pildi tegemist otsustasin metrooga tagasi sõita, kuid selleks ajaks oli õhtu juba kätte jõudnud ja minuga koos arvas terve väljakutäis hiinlasi, et nüüd oleks paras aeg metroosse suunduda. Nägin  siis esimest korda, et Hiina meroos tõesti  erandjuhtudel eksisteerib nn. sisseviskaja, kes üritab võimalikult palju  rahvast ühte metroovagunisse sundida, mis tähendab,  et tema tööks ongi inimeste metroosse sisse lükkamine, et nad paremini ära mahuksid. Mina otsustasin veel pool tunnikest väljakul veeta ja siis metroo võtta, kui olukord pisut rahunenud oli. Jõudisn tervelt ja kenasti tagsi koju ning selle rõõmsa noodiga ka tänaseks lõpetan. Soovin teilegi ilusat Esimest Oktoobrit ning mõelge Hiinale ja püsige lainel!