Thursday, November 21, 2013

Modernne Peking

See hoone on olümpia ujumstaadioni hoone, öösel on see neoonsinises väga silmapaistev.

Olümpiastaadion öösel

Linnupesa näeb öösel  tuledes väga kena välja.

Hiina telemaja CCTV

Hiina telemaja on näide modernsest arhitektuurist Pekingis

Rahvusmuuseumis

Näide kuulsast terrakotaarmeest, Xi'ani linnas on neid muidugi rohkem, seal asub muuseum, kus kõik need kujud, mis sealt lähedalt välja kaevati ka üles pandud on.

Jõulud saabuvad


Trummid

 Ülal võib näha esitlust kunagisest trummimängust, mis näitas aega.


Vaade Pekingile

Taamal on suurlinn, ehk  siis Pekingi Skyline

Trummitorn


Kellatorn

Sellest tornist olid Pekingi inimesed veel Mingi ja Qingi dünastiate ajal harjunud aega mõõtvaid kellalööke kuulma.

kultuur ja kapitalism


Mõned lehed on puudel veel alles, kuid üldiselt on sügis vallutanud Pekingi, vihma küll ei saja ja pole ka sadanud oktoobri algusest saati, kuid puhuma on hakanud külmad ja päris tugevad tuuled. Tugeva tuulega on kohati see probleem, et tänavale kogunenud tolm ja leherisu tikub silma, kui tänaval jalutada. Positiivse poole pealt saab aga öelda, et tugeva tuule korral on siin täitsa värske õhk, kuna tuul puhub ka saaste minema, kuigi  tuulevaiksel päeval on kõik jälle tagasi.
Eelmisel nädalal olid Pekingis Kasahstani kultuuripäevad ja mul õnnestus minna Kasahi balletti vaatama. Ballet ise oli väga põnev, kuna peamiselt etendati regionaalseid tantsusid ja ma taipasin, et olen neid rahvad kogu aeg Venemaale lähedasemateks pidanud, tantsudest aga selgus, et tegelikult on neil rohkem sarnasust Türgiga. Ent balleti asemel tahtsin teile hoopis rääkida Pekingi balletikülastuskultuurist, või sellest, mis lääne inimese mõistes oleks pigem kultuuritus. Me jõudsime teatrihoonesse 5 minutit enne balletietenduse algust, mis igale korralikule teatrikülastajale tähendanuks, et me olime peaaegu hiljaks jäämas. Ometigi polnud me viimased, kes üritasid etendusele sisse hiilida, kogu etendust vaatama tulnud rahvas üritas just 5 minutit enne etenduse algust kohale pääseda. Etenduse alguse ajal sebis pool  saalist veel ringi ja otsis oma kohta, hoolimata sellest, et esimesed tantsijad olid juba laval. Üldse jäi selline tunne nagu ma oleksin kinos olnud, kuhu inimesed peale 10 minutit filmi kestmist veel sisse ronivad, kuna mõtlesid viimasel hetkel siiski pileti osta. Pealegi võis näha mõnd inimest söömas midagi, mis meenutas popkorni ja oma naabriga millestki vestlemas. Etenduse lõpus oli inimeste käitumine sama kummaline kui alguses, kuna suur osa inimesi hakkas saalist välja trügima juba viimase tantsu ajal, ning tantsijate kummardusi ja lilledega õnnitlemist jäi vaatma peamiselt vaid tühi saal. Viimase tähelepanekuna peaks mainima balletikülastajate riietust, mina panin endale selga parema väljanägemisega kleidi, kuna üritus ei tundunud mulle tavalise kinona, kuhu võiks teksades sisse tormata, vaid ikkagi üritusena, kuhu inimesed sätivad end enne külastust. Samas oli publik riides seinast seina, olid inimesed, kes olid pea nagu ballile minekuks end üles löönud ja siis olid inimesed täiesti tavaliste teksade ja kampsuniga, mis jättis mulje nagu olesk saali mittetäitumuse vältimiseks lihtsalt tänaval pileteid jagatud. Igal juhul oli see huvitav kogemus ja võibolla mõtleksid hiinlased ise Euroopas, et miks pärast inimesed küll lähevad juba pool  tundi enne etenduse algust kohale, üritavad kogu etenduse söögita läbi elada ja passivad etendust vaikides, kui  samal ajal võiks ju naabriga juttu ajada.
11. novembril tähistati siin üht küllaltki huvitavat tähtpäeva, mille olemasolust mul varem aimugi  ei olnud. 11.november on nimelt vallaliste püha. Õnneks ei too küll keegi  sel päeval vallalistele lilli, aga ostukeskused teevad selleks puhuks suuri allahindlusi, et õnnetud vallalised saaksid end kuidagi lohutada. Ma ei oleks tegelikult sellest tähtpäevast ka midagi kuulnud, kui meie sekretärineiu poleks samal päeval üritanud endale odavamalt telefoni osta, kuna tänavapildis pole üldiselt näha, et keegi midagi tähistab. Hilejm rääkis muidugi ka mu hiina keele õpetaja sellest tähtpäevast, et põhimõtteliselt ootavad kõik allahindlusi sel päeval ning üritavad kuidagi poodi pääseda. Hiinas on tegelikult internetikaubandus palju rohkem levinud, tellid endale netipoest asjad koju, ka riided ja siis kodus proovid selga, ning kui ei sobi siis saadad tagasi. Meie sekretär ostis samuti enda telefoni netipoest. Nii, et kes siin midagi müüa tahab, siis soovitaks seda teha näiteks neti vahendusel. Mu Hiina keele õpetaja rääkis selle päeva raames ka mõnest Hiina sotsiaalsest probleemist – inimesed töötavad pea 15h päevas ja siis neil ei olegi aega endale kedagi leida, lisaks on ühelapsepoliitika viinud olukorrani, kus mehi on rohkem kui naisi nii et kõigile ei jagugi naist ja selleks, et endale naie leida, peab olema piisavalt rikas. Lisaks kurdavad mu korterikaaslased, et kui nad enne 30 aastat endale kedagi ei leia, siis nad jäävadki kogu eluks üksi. Naiste puhul on teine probleem, et suurem protsent neid on haritud ja haritud naised on pigem nõus elama üksinda, kui endast oluliselt madalama haridustasemega mehega. Kokkuvõtteks, kui Hiina mees soovib endale Hiinas naist leida, peaks ta olema haritud ja hea sissetulekuga.
Liigume nüüd aga lootusetutest probleemidest eemale ja räägime veel sellest, mida Pekingis ette võtta. Mul oli plaanis sel nädalavahetusel 798 kunstitänavat külastada, kuid avastasin , et see polegi veel viimane vaatamisväärsus, mis mul ametlikult nägemata ja kuna 798 asub metrooliinidest küllaltki kaugel, otsustasin minna hoopis Kella ja Trummi  torne külastama, mis samuti on üheks Pekingi  suurimaks vaatamisväärsuseks. Kella ja Trummi torni kasutati Mingi ja varase Qingi dünastia ajala (alates 1360) aga varemgi ajaarvestamiskeskusena. Spetsiaalsed ajavalvurrid, pidid tagama selle, et ajal hoitakse silma peal ja inimesed saavad rahulikult oma igapäevatoimetusi teha, ning et neil oleks ajast mingisugune arusaam. Kellatornis asub hiiglesuur vasest kell, mida löödi näiteks kella 23 paiku öösel, näitamaks,  et nüüd on aeg magama minna ja linna väravad sulgeda, samuti märkis kellalöök hommikut, et taas tööle minna. Trummi tornil oli sarnane ülesanne, kuid seal tegeleti veel ka pikema ajalise aja mõõtmisega – kuud, päevad ja aastad, kõik vajas selgust. Trummitornis toimub iga tunni tagant esitlus sellest, kuidas kunagi trummide löömise koha peal ametis olnud inimesed oma kohustust täitsid. Siesta ja kuulata trummide mängu väikeses tornis tundub nagu olla suurel trummide kontserdil, need teevad ikka väga valju müra, nii et pea pool Pekingit võiks seda kuulda.
Viimaks olen ma Hiina poliitika koha pealt vast liiga vaikne olnud, kuid eelmisel nädalal toimunud sündmust tasub mainida, nimelt lõppes eelmisel nädalal 18.nda Kommunistliku Partei 3. pleenum, millest paljud poliitikahuvilised ootasid suuri reforme, mis muudaksid Hiina poliitilist olukorda. Kui arvestada Hiina majandusolukorda, kus SKT number ei näita enam nii kõrget tõusu, kui see veel mõned aastad tagasi oli, on majanduse reformimine poliitikute jaoks siin äärmiselt vajalik samm. Reformid lubavad suuremat majanduslikku avanemist,  kuid peamist suurte riigifirmade mudelit ei hakka ka keegi siin veel muutma, kuid reformid lubavad siiski mõningasi muudatusi, millel tasub silma peal hoida. Vähemalt teoreetiliselt lubavad reformid ka paremat keskkonnapoliitikat, mis annab lootust, et kunagi tulevikus, kui just kogu Hiina ei kavatse täielikult industrialiseeruda, võib Pekingis olla puhast õhku ka ilma tugevate tuulteta.
Selle küllaltki lühikese ülevaate lõpuks tahaksin mainida, et ka Peking ootab sellest nädalast saati joule. Kuigi Hiina ametlikult jõule ei tähista, siis globaliseeruvat kommertsmaaniat ei ole kuidagi võimalik peatada. Jõulukaunistustega tuli esimesena välja Starbucks, kes juba pakub erilisi jõulukohvisid – ei kujuta ette, millega nad siis üllatavad kui jõulud juba käes on, kuna ühe kuuga saab kaneelimaitselisest kohvist ka kõige suuremal kaneelilate fännil kõrini. Suuremad kaubanduskeskused on end juba kergelt jõuluehteisse seadnud ja mõned neist on juba ka poeesised kuused ära ehtinud, mis siin hetkel tundub natukene kummaline. Kodus või isegi  Taanis oleks jõulutuled ja jõulukuusk pimeda ja vihmase ning pisut kõleda aja parandajatena väga teretulnud, siin aga vaatasin jõuluehteis kuuske veel alles kergelt kollaseks minevate hõbepajude taustal (need pajud peavad ikka üllatavalt kaua vastu, teistel puudel on lehed juba kadumas, aga need pole veel jõudnud korralikult kollasekski minna) ja kuuse all lillepeenras õitseb veel puhmas oktoobreid ja ausalt tekib tunne,  et on liiga vara, oodake veel ja pange need kaunistused üles siis kui paju on lehtedest puhas ( kui  see üldse juhtub) ja lilled kuuse all on ammu kadunud. Muidu on tegelikult vahva, et kommertsjõulud on globaliseeruda suutnud, armsad jõulukaartid, kuusepärjakesed Starbucksis ja jõulutuledes puud kaubanduskeskuse ees tekitavad koduse tunde, oled küll  Hiinas, kus palju asju on teist moodi ja elu kulgeb natukene teises rütmis, kuid siis näed midagi täiesti tuttavat. Muidugi ei ole siin jõulukaunistusi nii palju kui Euroopas või rääkimata siis veel Ameerikast, tänavapildis pole peaaegu midagi näha. Nii nagu Hiina avab end läänele vaikselt ja mõõdukalt, nii tähistab ta ka lääne päritoluga pühasid vaikselt ja mõõdukalt. Reformipoliitika lubab kiiremat avanemist, Halloweeni puhul oli sel aastal täheldatud, et püha tähistas rohkem hiinlasi ja tähistati ulatuslikumalt, rohkemate halloweenikaunistustega ja teemapidudega, ei tea kas ka Jõulude puhul on sama muster märgatav. Tõenäoliselt mitte, aga vähemasti on iga nurga peal Starbucks, kes seekord päästab jõulud! Teie kallid lugejad, imetlege jõulutulesid ja hakake mõtlema jõulukinkide peale, mina pean varsti jõulukaartid posti panema, et vältida nedne kohalejõudmist alles Kolme kuninga päeval. 

Friday, November 8, 2013

Beihai tempel

Beihai pargis Valge Pagoodi juures tepli siseõu, pilt on võetud kellatornist. Kui kella kolm korda lüüa, siis pidi ülejäänud aasta turvaline olema, peaks sel juhul vist uuel aastal ka seal  enne kojutulekut läbi käima!

Beihai Pagood


Valge Pagood

Beihai järve saarekesel asub võimas budistlik pagood.

Vaade Beihai järvele


Värav Beihai pargis

Nagu ma juba mainisin, mulle meeldivad Hiina traditsioonilised väravad ja neid saab veel tulema.

Beihai pargi lillekaunistused

Veel üks näide sellest, kuidas Pekingis osatakse lilledest ilusaid kaunistusi teha.

Lillekaunistused

Hiina on siiani kõige rohkem lillekaunistusi kasutav riik, kus ma käinud olen, nad teevad lilledest palju selliseid  pilte  või skulptuure.

Beihai park

Beihai park oli pea täies ulatuses lilledega väga kauniks tehtud. Sügis on siin tegelikult väga ilus aastaaeg.

Üheksa Draakoni paviljon


Chateau

Nu see kolmnurk tekitas küll tunde, et oled Prantsusmaal Louvre'i ees.

Veinichateau


Halloween ja Keelatud Linna Intsident


Nüüd on sügis juba täies hoos ja ilmad on muutunud palju jahedamaks, kahjuks on jahe ka minu väikeses elamises, kuna kütma peaks hakatama alles novembri keskelt, siis kui ilmad õieti külmaks lähevad. Novembri alguseks olen suutnud läbi käia peaaegu kõik Pekingi tähtsamad vaatamisväärsused, alles on jäänud veel vaid kunstitänav, kuhu ma ehk ka lähitulevikus satun.
Keelatud linna lähedal on  veel teinegi vaatamisväärsus, mida ma kohe koos keelatud linnaga koos ei jõudnud läbi vaadata. See on Beihai park ja tema keskel asuv 40 meetrine valge pagood. Beihai park on ümber suure Beihai järve ja meenutab armast Hiina stiilis aiakest, kus jalutada. Sügisestes kirjudes lehtedes on park veel eriti ilus. Järve keskel on väike saareke ja selle saare peal on 17. sajandist pärit budistlik pagood, tegemist oleks nagu hiigelsuure valge kirikukellaga, mis on mäe otsa pandud. Tegemist on aga budistliku pühapaigaga, ning suure pagooda sees on talletatud budistlikud pühakirjad, aga ka budda munkade säilmed. Sisse muidugi keegi ühtki turisti ei lase, nii et täie veendumusega ma seda ka väita ei saa, mis pagooda sees asub, kuid nii väidab turismiinformatsioonivoldik. Pagooda ajalugu uurides sain teada huvitava fakti, et 1976 aastal  tabas Pekingit nii tugev maavärin, et too pagooda sai kahjustada, nii et ei elagi ma just väga turvalises paigas.
Teisel pool järve kaldal asub ühendatud paviljonide võrgustik, mida kutsutakse Üheksa draakoni paviljoniks, kuna üksteisega on ühendatud seitse väikest paviljoni, kus saab istuda, mängida kaarte ja vaadata järvele, kuidas Hiina stiilis draakonipaadid mööda järve sagivad. Nüüd olen ma draakonipaatide ja templite stiiliga nii harjunud, et see ei pane enam imestama, vaid tundub täiesti tavaline olema.
Kui Keelatud linnast juba juttu tehtud sai, siis tuleb ka rääkida viimasest Keelatud linna intsidendist. Te kõik olete kindlasti meedias kuulnud juttu Hiina kodusest terrorismist ja rünnakust Keelatud linnale. Võtame lühidalt kokku – üleelmisel esmaspäeval sõitis kaubik, Tiananmeni väljakul läbi turistide otse vastu Keelatud linna peasilda, mille kohal ripub hiiglaslik esimees Mao pilt. Kaubikus olid mees ja naine ja naise või mehe ema, kes kõik sündmuskohal hukkusid, surma said ka viis turisti, kes jäid autole ette. Esialgu ei teadnud Hiina meedia, kuidas sellele reageerida, peale selle, et internetti oli vaja piirata, nii et võimalkult vähe uudiseid leviks väljapoole. Enne hakkasid välismaised meediaväljaanded rääkima terrorismist, kui Hiina selleni jõudis, kuid viimaste andmete järgi peab ka Hiina juhtunut koduseks terrorismiks. Koduseks, kuna intsidendi peategelased olid tõenäoliselt Xinjiangi provintsist – see on provints, kus peamiselt elavad uiguurid, kes on Hiina üks suurim vähemusrahvus. Uiguurid on ammu soovinud eralduda Hiina riigist, kuid nende provints on Hiina suurim ning üks maavaraderikkamaid, siis on mõistetav miks Hiina ei soovi antud provintsi näha lahku löömas. Uiguuridega on Hiinal probleeme juba aastaid ning suur osa Hiina poliitikast, eriti välispoliitikast on seotud uiguuride küsimusega. Hiina on Xinjiangi provintsi viimastel aastatel kõvasti arendanud, ehitades sinna paremat infrastruktuuri, mis osalt on mõeldud paremaks ligipääsuks Xinjiangi maavaradele, kuid osalt ka uiguuride elujärje parandamiseks, et nad oleksid Hiina valitsusega rahul. Suur osa Hiina kommunistlikust valitsusest põhineb majanduskasvul baseeruvale legitiimsusele – valitsus on nii kaua legitiimne, kui püsib majanduskasv – poliitika, millele pani aluse 1980ndatel Deng Xiaoping. Kuna majanduskasv on SKT numbri järgi tublisti kahanemas, siis valitsus peabki tegema reforme, et taas majandus kasvama saada. Kuid Xinjiangi provintsis ei ole kunagi päriselt usutud majandusliku legitiimsuse teooriasse, kuna kohati on nende inieste jaoks majanduskasvust olulisem siiski nende ühtekuuluvustunne ning veendumus, et nad peaksid olema Ida-Turkestani riik ja mitte Hiina osa. Provints on küll  autonoomne ja kakskeelne, kuid sellest jääb vahel kohati väheks. Pealegi on majanduskasv rikkunud nii mõnedki traditsioonid, eriti noorte hulgas, kes lähevad arenevatesse linnadesse tööle, ning pannud noored unustama keele ja kultuuri. Siis on veel muidugi usk – uiguurid on moslemid, suures osas, kuna provints paikneb islamiusu leviku piiril. Siit on väga lihtne jõuda kahele lähenemisele terrorismi ja Xinjiani provintsi osas – islamiterroristid (kui väga tahta võib kuidagi ikka Al Qaeda või mõne sama halva rühmituseni välja kaevata) ja Ida-Turkestani terroristid (Ida Turkestani tegelikkuses ei eksisteeri, see on riik, mida soovitakse luua). Hiina on varem käsitlenud Xijiangi mässusid, kui islamiterrorismi, mis haakus rahvusvahelisel areenil USA poliitikaga, nüüd on aga hakatud lähenema Ida-Turkestani terrorismile, mis tõstab keskmesse uighuuriks olemise ja iigist eraldumise soovi. Antud intsidendi kohta ei ole võimalik 100% öelda, et see oli terrorism, või et sellega üldse midagi saavutada taheti peale tähelepanu enda olukorrale, kuis sedagi. Valitsus ei avalda kõiki detaile, kuid hetkel on ametlik seisukoht, et tegemist oli koduse terrorismiga ja Ida-Turkestani terrorismiga. Nüüd on Pekingis elavatel uiguuri inimestel hirm, et neid hakatakse politsei poolt terroriseerima, aga ka Pekingi elanike poolt terroriseerima. Peking ei suutnud intsidenti Ida-Turkestani terrorismist lahutada ja sellega kannatab terve Pekingi uiguuride kogukond, sest kolmas võimalik terrorismi lahendus jäi kasutamata – juhtumipõhine terrorism, eriti kui arvestada, et veel paar päeva tagasi toimus teinegi kummaline rünnak, kui Shanxi provintsis plahvatas kommunistliku partei peahoone ees pomm, mis samuti nõudis ühe inimelu. Siin ei tõtanud Peking kohe asja terrorismiks pöörama, ega uiguure süüdistama, läheneti pigem juhtumipõhiselt, keegi lihtsalt ei olnud valitsuse poliitikaga väga rahul. Kommunistliku partei peahoone kusagil  provintsis ei ole muidugi sama tähtsusega kui Keelatud linn otse Pekingi  südames ja see selgitab ka miks kaht juhtumit terrorismi mõistes nii erinevalt käsitleti.
Terrorismi pealt on nüüd kuidagi kummaline üle minna palju lõbusamale teemale, aga ma siiski soovin teiega jagada oma Halloweeni kogemust. Hiinas üldiselt ei tähistata Halloweeni,  aga välismaalased ja viimastel aastatel ka hiinlased ise on ikkagi hakanud seda päeva tähistama. Lugesin viimati artiklit, et hiinlased on hakanud rohkem tähistama Halloweeni, kuna too püha võimaldab üheks õhtuks kehastuda kellekski teiseks ja põgeneda igapäevaelust, kus töörutiin ja töökohustused on rõhuvaks muutunud. Igal juhul Halloweeni õhtul läksime oma korterikaaslastega välja sööma ja hiljem näitasin ma neile, kuidas Halloweeni kõrvitsat teha. Tüdrukud ei olnud kunagi varem Halloweeni kõrvitsat teinud, aga nad leidsid, et see on tore traditsioon. Muidugi siit selgus ka kuidas Hiina tavainimene Euroopat ette kujutab – ei mingit Ida ega Lääne Euroopat, kui elad Euroopas, tuled Läänest ja kui Läänes tähistatakse Halloweeni (Ameerikas ja Inglismaal ju tehakse seda), siis mu korterikaaslaste meelest järelikult tehakse seda ka Eestis, ikkagi Euroopa ja Lääs ju. Ütlusel, et tulen Ida-Euroopast lihtsalt puudub siin mõte, see on arusaadav ainult geograafilises mõistes.
Nagu korralikule Halloweeni tähistamisele kohane, läksime suurele Halloweeni kostüümipeole, mis toimus Pekingist 100km väljas, ühes suures veinilossis. Loss, kuhu läksime, tekitas tunde, et oled Prantsusmaal, seda tunnet muidugi aitas süvendada hiiglaslik klaasist kolmnurk lossi ees, mis jäljendas väga täpselt Louvre’i. tegemist on Aasia kõige suurema veinilossiga, mille saalides toimus võimas Halloweeni pidu. Pealava oli küll  õue tehtud, kuid rahvas soovis esmalt näha, mis lossis sees on. Ega siis iga päev kutsuta sind uhkesse lossi pidu pidama, pealegi Euroopas oleks see pühendatud vaid väga rikastele või priviligeeritud inimestele, siin sai sisse aga vaid 15 euri eest, mis muide sisaldas ka bussisõitu Pekingist lossini ja tagasi ja lisaks sellele ka tasuta jooki, mille sai lunastada kasiino stiilis – pokkeri žetoonide eest. Kogu pidu oli muidu väga võimas – palju inimesi ja palju huvitavaid kostüüme, huvitavalt dekoreeritud loss (surnuaia lava oli päris effektne luukerede ja kirstudega), ning muidugi hea muusika, mille järele tantsida. Kuid kogu peol oli ka üks varjukülg – kui sa Aasias või Hiinas lähed riigi või  regiooni kõige suuremale peole, siis on sinna oodata ikka väga suurt rahvamassi ja kuigi piletid olid piiratud, siis rahvast oli  ikkagi kohe väga palju. Nüüd oli  aga tunne, et korraldajad ise ei olnud arvestanud sellise rahvamassiga, ning lasid rahval rahulikult lossi trepi ette puntrasse koguneda, et lossi sisse saada. Ilmselgelt hakkas rahvas trügima ja lossi end sisse suruma, politsei leidis, et olukord on kergelt kontrolli alt väljumas ja hakkas rahvast lossi  eest minema sundima, mispeale inimesed, kartes et rohkem enam lossi ei pääse, just vastupidi hakkasid lossi piltlikult tormijooksuga vallutama. Kuan lossil oli  piirdeteta barokkstiilis keerdtrepp sissepääsu ees, siis suure trügimisega lendas nii mõnigi inimene trepist lihtsalt üle ääre alla. Hetkeks tundus, et olukord on vägagi ohtlikus muutunud, ning iga tasakaalu kaotav ja maha kukkuv inimene võib surma saada, tegelikult on ime, et keegi seal päriselt surma või tõsiselt vigastada ei saanud. Inimesi pressiti seal ikka väga kokku, kuid politsei tugevdas kiiresti oma ridu ja surus rahvamassi lossi trepi eest ära, et rahvast normaalselt lossi sisse lasta. Igal juhul karjuv ja kumminuiadega ringijooksev politsei tegi Halloweeniõhtu mõneks hetkeks tõeliselt õudseks, ent lõpp hea kõik hea, saime lossi sisse ja pidasime maha ühe vahva Halloweenipeo. Sellega ma kallid lugejad, ka lõpetan tänaseks, loodan, et teilgi oli vahva Halloween ja püsige ikka lainel! 

Friday, November 1, 2013

Pekingi Loomaaias

Hiiglaslik  kaslase (võibolla Jaaguar) kuju oli loomaaia üks parimaid vaatamsiväärsusi.

Pekingi loomaaed

Panda ei näinud hea välja, et pilti teha, oli liiga tolmune teine, siis palun kaelkirjakud elavad loomaaias päris hästi!

Pekingi olümpia

olümpiapargi kõige populaarsem maskott.

Pekingi olümpia maskotid


Olümpiatorn

olümpiatorn, mille taustal olümpiapark ja muidugi väikesed suveniiriputkad...

Olümpiatõrvik


China Dream

Pühendatud kõigile mu IR kaastudengitele!

Olümpiastaadion


Olümpiaküla ja Hiina söömistavad

Kallid lugejad, sügis jõuab hämmastava kiirusega kätte ka Pekingisse, ning endise 25 kraadi asemel on maksimaalne temperatuur nüüd vaid 18 kraadi ning öösel langeb temperatuur juba tublisti all 10 kraadi. Eestiga võrreldes tundub Peking nagu kuu aega maas olevat, siin oleks nagu meie mõistes septembri algus, aga tegelikult algab peagi november. Kuidagi juhtun ma endale elukohaks valima äärmiselt tuulised kohad, Taani on tuntud kui üks tuulisemaid riike üldse, Lyonis oli Prantsusmaa kohta tavatu tuulekoridor ning ka Pekingi kohta ütlevad hiinlased ise, et see on tavatult tuuline linn, aga see-eest on sügis siin ikkagi väga ilus ja võrreldes Eesstiga lausa harukordselt kuiv, terve oktoobrikuu ei ole põhimõtteliselt üldse sadanud, kui välja arvata see päev, mil  hiinlased pühade puhuks  ise vihma tegid.
Hoolimata kergest jahedusest olen jätkanud Pekingi avastamist ning võin öelda, et olen jõudnud peaaegu kõik kuulsamad vaatamisväärsused läbi käia. Sellel korral otsustasin külastada moodsat Pekingit ja käisin vaatamas Pekingi olümpiamängude staadionit, millest on nüüdseks kujunenud üks peamisi turismiobjekte linnas. Enamus turismifirmasid üritab olümpiastaadioni, teise nimega Linnupesa, oma reiskavasse võtta. Kui nüüd mõtlema hakata, siis see on ainukene arhitektuuriline suur vaatamisväärsus, mis on ehitatud Hiina Rahvavabariigi aegu ja selle poolt ning ning seetõttu pole ka ime, et seda üritatakse tõelise rahvusliku uhkusena nii kodusele kui ka välismaisele publikule müüa. Olümpiamängude korraldamine oli Pekingi jaoks tollal äärmiselt tähtis sündmus ning võimud tegid kõik, et saada korraldamisõigust linnale, Peter Hessler räägib oma raamatus Ennustusluud, kuidas olümpiamängude korraldusõiguse saamiseks lasi linnavalitsus pooled Pekingi majad üle värvida, et linn atraktiivsem välja paistaks. Lisaks sellele nägid hiinlased palju vaeva nii staadioni ehitamisega kui ka olümpiamängude korraldamisega ning kindlasti läksid need olümpiamängud kirja kui Hiina Rahvavabariigi üks suurimaid õnnestumisi kahekohalise majanduskasvu kõrval.
Staadion näeb hiiglaslikus ja küllaltki rohelises olümpiapargis väikese ja mitte liialt saastatud tiigikese taustal tõesti välja nagu linnupesa looduses, lähedalt vaadates on muidugi aru saada, et see kõik on metallkonstruktsioon. Öösel on Linnupesa mitmevärviliselt valgustatud ning neoonsiniselt on valgustatud ka hiiglaslik kuubiku kujuline ujula, see värvide mäng ja öine valgustatus eristavad Pekingi olümpiaparki teistest olümpiaparkidest ja demonstreerivad selgelt, mida olümpiamängude korraldamine hiinlastele tähendas. Mina aga valisin Linnupesa külastamiseks vale päeva, sest tollel õhtul pidi Linnupesas esinema mingi grupp Hiina kohalikke Justin Biebereid ning seetõttu hoonesse sisse ekskursioone ei kooraldatud ja ma pidin piirduma Linnupesa valise uudistamisega. Samas ma ei ole ka just eriline olümpiafänn, nii et suure tõenäosusega ma lihtsalt Linnupessa sisse saamise tõttu olümpiaparki tagasi ei lähe.
Lisaks olümpiastaadionile otsustasin ma tol nädalavahetusel veel oma tuttavaga ka Pekingi loomaaias ära käia. Hiina on ikkagi riik, kust pandakarud on pärit, või õigupoolest on Hiina ainuke riik maailmas, kus pandakarud elavad. Ilmselgelt reklaamib Pekingi loomaaed end pandakarudega ja mina soovisin samti pandakarud ära näha, osalt ka seetõttu, et pool maailma on armunud neisse haruldastesse mustavalgekirjudesse pisut aeglastesse loomadesse ja ma tahtsin neid oma silmaga ära näha. Pekingi loomaaed on siiani ainus linna vaatamisväärsus, milles ma pettuma pidanud olen. Loomaaed näeb välja nagu oleks see ehitatud kusagil 70ndatel ning kohe pärast ehitamist oleks selle eest hoolitsemine lõpetatud. Loomaaia järgi otsustades võiks arvata, et tegu on mõne vaese arengumaaga ja mitte kiirelt tõusva majandusimega. Paljude loomade puurides ei ole midagi peale betooni, mõned puurid on ka loomade jaoks natukene liiga väikesed, samas on kogu loomaaed aga ehitatud hiiglaslikule territooriumile, nii et külastajad saavad vabadust nautida, tehes loomade väikesed puurid veelgi naeruväärsemateks, või pigem on kogu see stseen kurvakstegev. Kuna puurides on väga tolmune, siis osa loomi näevad välja äärmiselt mustad, muide isegi pandakaru, mis on selle loomaaia kuulsamaid vaatamisväärsusi, oli mustavalgekirju värvi asemel musta-kollalkaspruuni värvitooniga. Ainsad asjad, mis loomaaias üldse uued, puhtad ja heas korras hoitud välja nägid, olid suured hulgad pandakaru kujutavaid mänguasju ja üldse kõiki pandateemalisi asju, mida suveniiridena müüa võimalik oli. Ma olin  veidi pettunud, et riik, kes ise on nii rikas, hoolitseb nii vähe oma peamise loomaaia eest, samas on panda Hiina üks peaaegu et rahvuslikke sümboleid ning loomaaed reklaamib neid suurelt. Kuna mulle ei meeldi kirjutada üdini negatiivset teksti ja kuna tänapäeval on google translatori abil kõike võimalik kiiresti tõlkida, siis rohkem ma loomaaiast parem ei räägi. Võibolla veel vaid ääremärkuseks, et Hiinas elab ka üks teine liik pandasid – väike punane panda, mis oma kauni leekivpunase värvi ja punakasvöödilise kahara sabaga on minu arvates mustavalgekirjust suurest pandakarust veelgi armsam.
Nüüdseks olen oma korterikaaslaste ja veel mõne hiinlasega päris mitmel õhtusöögil käinud. Õhtusöök on hiinlaste jaoks küllaltki tähtis ja kui oleme külastanud Hiina restorane, siis valime alati hulga asju, mida süüa, salatid, paar pearooga, hautatud köögiviljad ja magustoidud. Siin on hästi tavaline, et seltskond tellib mitu erinevat pearooga ja hautatud köögiviljade sortimenti või magustoitu,  mida siis üksteisega jagada, tihti on roogasid rohkem kui sööjaid, sest kõike tahaks ju veidi proovida. Suure hulga roogade kõrval on jook tihti hoopis teisejärguline ja kõige tavalisema stsenaariumi järgi tellitakse lihtsalt vett. Muide sügise poole on joogiks toodav vesi mitte külm vaid hoopis soe, nii et saaksid sinna vabalt kodust kaasa võetud teepakikese sisse pista. Mu korterikaaslased imestasid, et kuidas ma siis aru ei saa, et vesi peab soe olema, väljas on ju külm, samas mulle on harjumatu juua tavalist sooja vett. Mulle tundub, et Hiinas üldiselt süüakse õhtusöök küllaltki kiiresti ära ja prantslaslikult kolme tundi õhtusöögilaua taga ei veedeta. Restorani on ikkagi sööma tuldud, mitte lobisema ja pikalt aega veetma, see muidugi ei tähenda, et õhtusöök lausa kiirustades ja täielikus vaikuses ära söödaks, ikka lobisetakse ka, aga mitte nii pikalt, et toit vahepeal ära jahtuda jõuaks ja üldiselt tellitakse kogu söök korraga ära, nii et peale esimest käiku ei tule pikka otsustamist, mida nüüd edasi süüa võiks, nagu see Prantsusmaal küllaltki kombeks on. Hiinlastega on ka lihtne, üldiselt maksab igaüks toidu eest ise, aga kuna kõik on ühiselt tellinud hunniku toitu ja kõik on seda ka ühiselt söönud, siis loomulikult jagatakse kogu arve seltskonna vahel lihtsalt ära, hoolimata sellest, kas keegi seltskonnast just seda konkreetset juurviljahautist sõi.
Söögi teemast kirjutamine paneb mind igatsema tahvli Eesti Kalevi šokolaadi järele, ma ei ole leidnud tõeliselt head Hiina šokolaadi, mis meie Kaleviga võrreldav oleks ja välismaine šokolaad on siin päris kallis. Siin kohal mainin oma Hiina aadressi ja ütlen muuseas, et postkaartid, kirjad ja Kalevi šokolaaditahvlid on teretulnud. Room 1004, Building No.5, Zao Ying Nan Li, Chaoyang District, Beijing 100016 China.

Sellega ma tänaseks ka lõpetan, järgmine kord juba uued lood, teie aga püsige endiselt lainel!