Thursday, November 21, 2013
Rahvusmuuseumis
Näide kuulsast terrakotaarmeest, Xi'ani linnas on neid muidugi rohkem, seal asub muuseum, kus kõik need kujud, mis sealt lähedalt välja kaevati ka üles pandud on.
Kellatorn
Sellest tornist olid Pekingi inimesed veel Mingi ja Qingi dünastiate ajal harjunud aega mõõtvaid kellalööke kuulma.
kultuur ja kapitalism
Mõned lehed on puudel veel alles, kuid üldiselt on sügis
vallutanud Pekingi, vihma küll ei saja ja pole ka sadanud oktoobri algusest
saati, kuid puhuma on hakanud külmad ja päris tugevad tuuled. Tugeva tuulega on
kohati see probleem, et tänavale kogunenud tolm ja leherisu tikub silma, kui
tänaval jalutada. Positiivse poole pealt saab aga öelda, et tugeva tuule korral
on siin täitsa värske õhk, kuna tuul puhub ka saaste minema, kuigi tuulevaiksel päeval on kõik jälle tagasi.
Eelmisel nädalal olid Pekingis Kasahstani kultuuripäevad ja
mul õnnestus minna Kasahi balletti vaatama. Ballet ise oli väga põnev, kuna
peamiselt etendati regionaalseid tantsusid ja ma taipasin, et olen neid rahvad
kogu aeg Venemaale lähedasemateks pidanud, tantsudest aga selgus, et tegelikult
on neil rohkem sarnasust Türgiga. Ent balleti asemel tahtsin teile hoopis
rääkida Pekingi balletikülastuskultuurist, või sellest, mis lääne inimese
mõistes oleks pigem kultuuritus. Me jõudsime teatrihoonesse 5 minutit enne
balletietenduse algust, mis igale korralikule teatrikülastajale tähendanuks, et
me olime peaaegu hiljaks jäämas. Ometigi polnud me viimased, kes üritasid
etendusele sisse hiilida, kogu etendust vaatama tulnud rahvas üritas just 5
minutit enne etenduse algust kohale pääseda. Etenduse alguse ajal sebis
pool saalist veel ringi ja otsis oma
kohta, hoolimata sellest, et esimesed tantsijad olid juba laval. Üldse jäi
selline tunne nagu ma oleksin kinos olnud, kuhu inimesed peale 10 minutit filmi
kestmist veel sisse ronivad, kuna mõtlesid viimasel hetkel siiski pileti osta.
Pealegi võis näha mõnd inimest söömas midagi, mis meenutas popkorni ja oma
naabriga millestki vestlemas. Etenduse lõpus oli inimeste käitumine sama
kummaline kui alguses, kuna suur osa inimesi hakkas saalist välja trügima juba
viimase tantsu ajal, ning tantsijate kummardusi ja lilledega õnnitlemist jäi
vaatma peamiselt vaid tühi saal. Viimase tähelepanekuna peaks mainima
balletikülastajate riietust, mina panin endale selga parema väljanägemisega kleidi,
kuna üritus ei tundunud mulle tavalise kinona, kuhu võiks teksades sisse
tormata, vaid ikkagi üritusena, kuhu inimesed sätivad end enne külastust. Samas
oli publik riides seinast seina, olid inimesed, kes olid pea nagu ballile
minekuks end üles löönud ja siis olid inimesed täiesti tavaliste teksade ja
kampsuniga, mis jättis mulje nagu olesk saali mittetäitumuse vältimiseks
lihtsalt tänaval pileteid jagatud. Igal juhul oli see huvitav kogemus ja
võibolla mõtleksid hiinlased ise Euroopas, et miks pärast inimesed küll lähevad
juba pool tundi enne etenduse algust
kohale, üritavad kogu etenduse söögita läbi elada ja passivad etendust
vaikides, kui samal ajal võiks ju
naabriga juttu ajada.
11. novembril tähistati siin üht küllaltki huvitavat
tähtpäeva, mille olemasolust mul varem aimugi
ei olnud. 11.november on nimelt vallaliste püha. Õnneks ei too küll
keegi sel päeval vallalistele lilli, aga
ostukeskused teevad selleks puhuks suuri allahindlusi, et õnnetud vallalised
saaksid end kuidagi lohutada. Ma ei oleks tegelikult sellest tähtpäevast ka
midagi kuulnud, kui meie sekretärineiu poleks samal päeval üritanud endale
odavamalt telefoni osta, kuna tänavapildis pole üldiselt näha, et keegi midagi
tähistab. Hilejm rääkis muidugi ka mu hiina keele õpetaja sellest tähtpäevast,
et põhimõtteliselt ootavad kõik allahindlusi sel päeval ning üritavad kuidagi
poodi pääseda. Hiinas on tegelikult internetikaubandus palju rohkem levinud,
tellid endale netipoest asjad koju, ka riided ja siis kodus proovid selga, ning
kui ei sobi siis saadad tagasi. Meie sekretär ostis samuti enda telefoni
netipoest. Nii, et kes siin midagi müüa tahab, siis soovitaks seda teha näiteks
neti vahendusel. Mu Hiina keele õpetaja rääkis selle päeva raames ka mõnest
Hiina sotsiaalsest probleemist – inimesed töötavad pea 15h päevas ja siis neil
ei olegi aega endale kedagi leida, lisaks on ühelapsepoliitika viinud
olukorrani, kus mehi on rohkem kui naisi nii et kõigile ei jagugi naist ja
selleks, et endale naie leida, peab olema piisavalt rikas. Lisaks kurdavad mu
korterikaaslased, et kui nad enne 30 aastat endale kedagi ei leia, siis nad
jäävadki kogu eluks üksi. Naiste puhul on teine probleem, et suurem protsent
neid on haritud ja haritud naised on pigem nõus elama üksinda, kui endast
oluliselt madalama haridustasemega mehega. Kokkuvõtteks, kui Hiina mees soovib
endale Hiinas naist leida, peaks ta olema haritud ja hea sissetulekuga.
Liigume nüüd aga lootusetutest probleemidest eemale ja
räägime veel sellest, mida Pekingis ette võtta. Mul oli plaanis sel
nädalavahetusel 798 kunstitänavat külastada, kuid avastasin , et see polegi
veel viimane vaatamisväärsus, mis mul ametlikult nägemata ja kuna 798 asub
metrooliinidest küllaltki kaugel, otsustasin minna hoopis Kella ja Trummi torne külastama, mis samuti on üheks
Pekingi suurimaks vaatamisväärsuseks.
Kella ja Trummi torni kasutati Mingi ja varase Qingi dünastia ajala (alates
1360) aga varemgi ajaarvestamiskeskusena. Spetsiaalsed ajavalvurrid, pidid
tagama selle, et ajal hoitakse silma peal ja inimesed saavad rahulikult oma
igapäevatoimetusi teha, ning et neil oleks ajast mingisugune arusaam.
Kellatornis asub hiiglesuur vasest kell, mida löödi näiteks kella 23 paiku
öösel, näitamaks, et nüüd on aeg magama
minna ja linna väravad sulgeda, samuti märkis kellalöök hommikut, et taas tööle
minna. Trummi tornil oli sarnane ülesanne, kuid seal tegeleti veel ka pikema
ajalise aja mõõtmisega – kuud, päevad ja aastad, kõik vajas selgust. Trummitornis
toimub iga tunni tagant esitlus sellest, kuidas kunagi trummide löömise koha
peal ametis olnud inimesed oma kohustust täitsid. Siesta ja kuulata trummide
mängu väikeses tornis tundub nagu olla suurel trummide kontserdil, need teevad
ikka väga valju müra, nii et pea pool Pekingit võiks seda kuulda.
Viimaks olen ma Hiina poliitika koha pealt vast liiga vaikne
olnud, kuid eelmisel nädalal toimunud sündmust tasub mainida, nimelt lõppes
eelmisel nädalal 18.nda Kommunistliku Partei 3. pleenum, millest paljud
poliitikahuvilised ootasid suuri reforme, mis muudaksid Hiina poliitilist
olukorda. Kui arvestada Hiina majandusolukorda, kus SKT number ei näita enam
nii kõrget tõusu, kui see veel mõned aastad tagasi oli, on majanduse
reformimine poliitikute jaoks siin äärmiselt vajalik samm. Reformid lubavad
suuremat majanduslikku avanemist, kuid
peamist suurte riigifirmade mudelit ei hakka ka keegi siin veel muutma, kuid
reformid lubavad siiski mõningasi muudatusi, millel tasub silma peal hoida.
Vähemalt teoreetiliselt lubavad reformid ka paremat keskkonnapoliitikat, mis
annab lootust, et kunagi tulevikus, kui just kogu Hiina ei kavatse täielikult
industrialiseeruda, võib Pekingis olla puhast õhku ka ilma tugevate tuulteta.
Selle küllaltki lühikese ülevaate lõpuks
tahaksin mainida, et ka Peking ootab sellest nädalast saati joule. Kuigi Hiina
ametlikult jõule ei tähista, siis globaliseeruvat kommertsmaaniat ei ole
kuidagi võimalik peatada. Jõulukaunistustega tuli esimesena välja Starbucks,
kes juba pakub erilisi jõulukohvisid – ei kujuta ette, millega nad siis
üllatavad kui jõulud juba käes on, kuna ühe kuuga saab kaneelimaitselisest
kohvist ka kõige suuremal kaneelilate fännil kõrini. Suuremad kaubanduskeskused
on end juba kergelt jõuluehteisse seadnud ja mõned neist on juba ka poeesised
kuused ära ehtinud, mis siin hetkel tundub natukene kummaline. Kodus või
isegi Taanis oleks jõulutuled ja
jõulukuusk pimeda ja vihmase ning pisut kõleda aja parandajatena väga
teretulnud, siin aga vaatasin jõuluehteis kuuske veel alles kergelt kollaseks
minevate hõbepajude taustal (need pajud peavad ikka üllatavalt kaua vastu,
teistel puudel on lehed juba kadumas, aga need pole veel jõudnud korralikult
kollasekski minna) ja kuuse all lillepeenras õitseb veel puhmas oktoobreid ja
ausalt tekib tunne, et on liiga vara, oodake
veel ja pange need kaunistused üles siis kui paju on lehtedest puhas ( kui see üldse juhtub) ja lilled kuuse all on ammu
kadunud. Muidu on tegelikult vahva, et kommertsjõulud on globaliseeruda
suutnud, armsad jõulukaartid, kuusepärjakesed Starbucksis ja jõulutuledes puud
kaubanduskeskuse ees tekitavad koduse tunde, oled küll Hiinas, kus palju asju on teist moodi ja elu
kulgeb natukene teises rütmis, kuid siis näed midagi täiesti tuttavat. Muidugi
ei ole siin jõulukaunistusi nii palju kui Euroopas või rääkimata siis veel
Ameerikast, tänavapildis pole peaaegu midagi näha. Nii nagu Hiina avab end
läänele vaikselt ja mõõdukalt, nii tähistab ta ka lääne päritoluga pühasid
vaikselt ja mõõdukalt. Reformipoliitika lubab kiiremat avanemist, Halloweeni
puhul oli sel aastal täheldatud, et püha tähistas rohkem hiinlasi ja tähistati
ulatuslikumalt, rohkemate halloweenikaunistustega ja teemapidudega, ei tea kas
ka Jõulude puhul on sama muster märgatav. Tõenäoliselt mitte, aga vähemasti on
iga nurga peal Starbucks, kes seekord päästab jõulud! Teie kallid lugejad,
imetlege jõulutulesid ja hakake mõtlema jõulukinkide peale, mina pean varsti
jõulukaartid posti panema, et vältida nedne kohalejõudmist alles Kolme kuninga
päeval.
Friday, November 8, 2013
Beihai tempel
Beihai pargis Valge Pagoodi juures tepli siseõu, pilt on võetud kellatornist. Kui kella kolm korda lüüa, siis pidi ülejäänud aasta turvaline olema, peaks sel juhul vist uuel aastal ka seal enne kojutulekut läbi käima!
Lillekaunistused
Hiina on siiani kõige rohkem lillekaunistusi kasutav riik, kus ma käinud olen, nad teevad lilledest palju selliseid pilte või skulptuure.
Beihai park
Beihai park oli pea täies ulatuses lilledega väga kauniks tehtud. Sügis on siin tegelikult väga ilus aastaaeg.
Halloween ja Keelatud Linna Intsident
Nüüd on sügis juba täies hoos ja ilmad on muutunud palju
jahedamaks, kahjuks on jahe ka minu väikeses elamises, kuna kütma peaks
hakatama alles novembri keskelt, siis kui ilmad õieti külmaks lähevad. Novembri
alguseks olen suutnud läbi käia peaaegu kõik Pekingi tähtsamad
vaatamisväärsused, alles on jäänud veel vaid kunstitänav, kuhu ma ehk ka
lähitulevikus satun.
Keelatud linna lähedal on
veel teinegi vaatamisväärsus, mida ma kohe koos keelatud linnaga koos ei
jõudnud läbi vaadata. See on Beihai park ja tema keskel asuv 40 meetrine valge
pagood. Beihai park on ümber suure Beihai järve ja meenutab armast Hiina
stiilis aiakest, kus jalutada. Sügisestes kirjudes lehtedes on park veel eriti
ilus. Järve keskel on väike saareke ja selle saare peal on 17. sajandist pärit
budistlik pagood, tegemist oleks nagu hiigelsuure valge kirikukellaga, mis on
mäe otsa pandud. Tegemist on aga budistliku pühapaigaga, ning suure pagooda
sees on talletatud budistlikud pühakirjad, aga ka budda munkade säilmed. Sisse
muidugi keegi ühtki turisti ei lase, nii et täie veendumusega ma seda ka väita
ei saa, mis pagooda sees asub, kuid nii väidab turismiinformatsioonivoldik. Pagooda
ajalugu uurides sain teada huvitava fakti, et 1976 aastal tabas Pekingit nii tugev maavärin, et too
pagooda sai kahjustada, nii et ei elagi ma just väga turvalises paigas.
Teisel pool järve kaldal asub ühendatud paviljonide võrgustik,
mida kutsutakse Üheksa draakoni paviljoniks, kuna üksteisega on ühendatud
seitse väikest paviljoni, kus saab istuda, mängida kaarte ja vaadata järvele,
kuidas Hiina stiilis draakonipaadid mööda järve sagivad. Nüüd olen ma
draakonipaatide ja templite stiiliga nii harjunud, et see ei pane enam
imestama, vaid tundub täiesti tavaline olema.
Kui Keelatud linnast juba juttu tehtud sai, siis tuleb ka
rääkida viimasest Keelatud linna intsidendist. Te kõik olete kindlasti meedias
kuulnud juttu Hiina kodusest terrorismist ja rünnakust Keelatud linnale. Võtame
lühidalt kokku – üleelmisel esmaspäeval sõitis kaubik, Tiananmeni väljakul läbi
turistide otse vastu Keelatud linna peasilda, mille kohal ripub hiiglaslik
esimees Mao pilt. Kaubikus olid mees ja naine ja naise või mehe ema, kes kõik
sündmuskohal hukkusid, surma said ka viis turisti, kes jäid autole ette.
Esialgu ei teadnud Hiina meedia, kuidas sellele reageerida, peale selle, et
internetti oli vaja piirata, nii et võimalkult vähe uudiseid leviks väljapoole.
Enne hakkasid välismaised meediaväljaanded rääkima terrorismist, kui Hiina
selleni jõudis, kuid viimaste andmete järgi peab ka Hiina juhtunut koduseks
terrorismiks. Koduseks, kuna intsidendi peategelased olid tõenäoliselt
Xinjiangi provintsist – see on provints, kus peamiselt elavad uiguurid, kes on
Hiina üks suurim vähemusrahvus. Uiguurid on ammu soovinud eralduda Hiina
riigist, kuid nende provints on Hiina suurim ning üks maavaraderikkamaid, siis
on mõistetav miks Hiina ei soovi antud provintsi näha lahku löömas. Uiguuridega
on Hiinal probleeme juba aastaid ning suur osa Hiina poliitikast, eriti
välispoliitikast on seotud uiguuride küsimusega. Hiina on Xinjiangi provintsi
viimastel aastatel kõvasti arendanud, ehitades sinna paremat infrastruktuuri,
mis osalt on mõeldud paremaks ligipääsuks Xinjiangi maavaradele, kuid osalt ka
uiguuride elujärje parandamiseks, et nad oleksid Hiina valitsusega rahul. Suur
osa Hiina kommunistlikust valitsusest põhineb majanduskasvul baseeruvale
legitiimsusele – valitsus on nii kaua legitiimne, kui püsib majanduskasv –
poliitika, millele pani aluse 1980ndatel Deng Xiaoping. Kuna majanduskasv on
SKT numbri järgi tublisti kahanemas, siis valitsus peabki tegema reforme, et
taas majandus kasvama saada. Kuid Xinjiangi provintsis ei ole kunagi päriselt
usutud majandusliku legitiimsuse teooriasse, kuna kohati on nende inieste jaoks
majanduskasvust olulisem siiski nende ühtekuuluvustunne ning veendumus, et nad
peaksid olema Ida-Turkestani riik ja mitte Hiina osa. Provints on küll autonoomne ja kakskeelne, kuid sellest jääb
vahel kohati väheks. Pealegi on majanduskasv rikkunud nii mõnedki traditsioonid,
eriti noorte hulgas, kes lähevad arenevatesse linnadesse tööle, ning pannud noored
unustama keele ja kultuuri. Siis on veel muidugi usk – uiguurid on moslemid,
suures osas, kuna provints paikneb islamiusu leviku piiril. Siit on väga lihtne
jõuda kahele lähenemisele terrorismi ja Xinjiani provintsi osas –
islamiterroristid (kui väga tahta võib kuidagi ikka Al Qaeda või mõne sama
halva rühmituseni välja kaevata) ja Ida-Turkestani terroristid (Ida Turkestani
tegelikkuses ei eksisteeri, see on riik, mida soovitakse luua). Hiina on varem
käsitlenud Xijiangi mässusid, kui islamiterrorismi, mis haakus rahvusvahelisel
areenil USA poliitikaga, nüüd on aga hakatud lähenema Ida-Turkestani
terrorismile, mis tõstab keskmesse uighuuriks olemise ja iigist eraldumise
soovi. Antud intsidendi kohta ei ole võimalik 100% öelda, et see oli terrorism,
või et sellega üldse midagi saavutada taheti peale tähelepanu enda olukorrale,
kuis sedagi. Valitsus ei avalda kõiki detaile, kuid hetkel on ametlik
seisukoht, et tegemist oli koduse terrorismiga ja Ida-Turkestani terrorismiga.
Nüüd on Pekingis elavatel uiguuri inimestel hirm, et neid hakatakse politsei
poolt terroriseerima, aga ka Pekingi elanike poolt terroriseerima. Peking ei
suutnud intsidenti Ida-Turkestani terrorismist lahutada ja sellega kannatab terve
Pekingi uiguuride kogukond, sest kolmas võimalik terrorismi lahendus jäi
kasutamata – juhtumipõhine terrorism, eriti kui arvestada, et veel paar päeva
tagasi toimus teinegi kummaline rünnak, kui Shanxi provintsis plahvatas
kommunistliku partei peahoone ees pomm, mis samuti nõudis ühe inimelu. Siin ei
tõtanud Peking kohe asja terrorismiks pöörama, ega uiguure süüdistama, läheneti
pigem juhtumipõhiselt, keegi lihtsalt ei olnud valitsuse poliitikaga väga
rahul. Kommunistliku partei peahoone kusagil
provintsis ei ole muidugi sama tähtsusega kui Keelatud linn otse
Pekingi südames ja see selgitab ka miks
kaht juhtumit terrorismi mõistes nii erinevalt käsitleti.
Terrorismi pealt on nüüd kuidagi kummaline üle minna palju
lõbusamale teemale, aga ma siiski soovin teiega jagada oma Halloweeni kogemust.
Hiinas üldiselt ei tähistata Halloweeni,
aga välismaalased ja viimastel aastatel ka hiinlased ise on ikkagi
hakanud seda päeva tähistama. Lugesin viimati artiklit, et hiinlased on hakanud
rohkem tähistama Halloweeni, kuna too püha võimaldab üheks õhtuks kehastuda
kellekski teiseks ja põgeneda igapäevaelust, kus töörutiin ja töökohustused on
rõhuvaks muutunud. Igal juhul Halloweeni õhtul läksime oma korterikaaslastega
välja sööma ja hiljem näitasin ma neile, kuidas Halloweeni kõrvitsat teha.
Tüdrukud ei olnud kunagi varem Halloweeni kõrvitsat teinud, aga nad leidsid, et
see on tore traditsioon. Muidugi siit selgus ka kuidas Hiina tavainimene
Euroopat ette kujutab – ei mingit Ida ega Lääne Euroopat, kui elad Euroopas,
tuled Läänest ja kui Läänes tähistatakse Halloweeni (Ameerikas ja Inglismaal ju
tehakse seda), siis mu korterikaaslaste meelest järelikult tehakse seda ka
Eestis, ikkagi Euroopa ja Lääs ju. Ütlusel, et tulen Ida-Euroopast lihtsalt
puudub siin mõte, see on arusaadav ainult geograafilises mõistes.
Nagu korralikule Halloweeni tähistamisele
kohane, läksime suurele Halloweeni kostüümipeole, mis toimus Pekingist 100km
väljas, ühes suures veinilossis. Loss, kuhu läksime, tekitas tunde, et oled
Prantsusmaal, seda tunnet muidugi aitas süvendada hiiglaslik klaasist kolmnurk
lossi ees, mis jäljendas väga täpselt Louvre’i. tegemist on Aasia kõige suurema
veinilossiga, mille saalides toimus võimas Halloweeni pidu. Pealava oli
küll õue tehtud, kuid rahvas soovis
esmalt näha, mis lossis sees on. Ega siis iga päev kutsuta sind uhkesse lossi
pidu pidama, pealegi Euroopas oleks see pühendatud vaid väga rikastele või
priviligeeritud inimestele, siin sai sisse aga vaid 15 euri eest, mis muide sisaldas
ka bussisõitu Pekingist lossini ja tagasi ja lisaks sellele ka tasuta jooki,
mille sai lunastada kasiino stiilis – pokkeri žetoonide eest. Kogu pidu oli
muidu väga võimas – palju inimesi ja palju huvitavaid kostüüme, huvitavalt
dekoreeritud loss (surnuaia lava oli päris effektne luukerede ja kirstudega),
ning muidugi hea muusika, mille järele tantsida. Kuid kogu peol oli ka üks
varjukülg – kui sa Aasias või Hiinas lähed riigi või regiooni kõige suuremale peole, siis on sinna
oodata ikka väga suurt rahvamassi ja kuigi piletid olid piiratud, siis rahvast
oli ikkagi kohe väga palju. Nüüd
oli aga tunne, et korraldajad ise ei
olnud arvestanud sellise rahvamassiga, ning lasid rahval rahulikult lossi trepi
ette puntrasse koguneda, et lossi sisse saada. Ilmselgelt hakkas rahvas trügima
ja lossi end sisse suruma, politsei leidis, et olukord on kergelt kontrolli alt
väljumas ja hakkas rahvast lossi eest minema
sundima, mispeale inimesed, kartes et rohkem enam lossi ei pääse, just
vastupidi hakkasid lossi piltlikult tormijooksuga vallutama. Kuan lossil
oli piirdeteta barokkstiilis keerdtrepp
sissepääsu ees, siis suure trügimisega lendas nii mõnigi inimene trepist
lihtsalt üle ääre alla. Hetkeks tundus, et olukord on vägagi ohtlikus muutunud,
ning iga tasakaalu kaotav ja maha kukkuv inimene võib surma saada, tegelikult
on ime, et keegi seal päriselt surma või tõsiselt vigastada ei saanud. Inimesi
pressiti seal ikka väga kokku, kuid politsei tugevdas kiiresti oma ridu ja
surus rahvamassi lossi trepi eest ära, et rahvast normaalselt lossi sisse
lasta. Igal juhul karjuv ja kumminuiadega ringijooksev politsei tegi
Halloweeniõhtu mõneks hetkeks tõeliselt õudseks, ent lõpp hea kõik hea, saime
lossi sisse ja pidasime maha ühe vahva Halloweenipeo. Sellega ma kallid lugejad,
ka lõpetan tänaseks, loodan, et teilgi oli vahva Halloween ja püsige ikka
lainel!
Friday, November 1, 2013
Pekingi loomaaed
Panda ei näinud hea välja, et pilti teha, oli liiga tolmune teine, siis palun kaelkirjakud elavad loomaaias päris hästi!
Olümpiaküla ja Hiina söömistavad
Kallid lugejad, sügis jõuab hämmastava kiirusega kätte ka
Pekingisse, ning endise 25 kraadi asemel on maksimaalne temperatuur nüüd vaid
18 kraadi ning öösel langeb temperatuur juba tublisti all 10 kraadi. Eestiga
võrreldes tundub Peking nagu kuu aega maas olevat, siin oleks nagu meie mõistes
septembri algus, aga tegelikult algab peagi november. Kuidagi juhtun ma endale
elukohaks valima äärmiselt tuulised kohad, Taani on tuntud kui üks tuulisemaid
riike üldse, Lyonis oli Prantsusmaa kohta tavatu tuulekoridor ning ka Pekingi
kohta ütlevad hiinlased ise, et see on tavatult tuuline linn, aga see-eest on
sügis siin ikkagi väga ilus ja võrreldes Eesstiga lausa harukordselt kuiv,
terve oktoobrikuu ei ole põhimõtteliselt üldse sadanud, kui välja arvata see
päev, mil hiinlased pühade puhuks ise vihma tegid.
Hoolimata kergest jahedusest olen jätkanud Pekingi
avastamist ning võin öelda, et olen jõudnud peaaegu kõik kuulsamad
vaatamisväärsused läbi käia. Sellel korral otsustasin külastada moodsat Pekingit
ja käisin vaatamas Pekingi olümpiamängude staadionit, millest on nüüdseks
kujunenud üks peamisi turismiobjekte linnas. Enamus turismifirmasid üritab
olümpiastaadioni, teise nimega Linnupesa, oma reiskavasse võtta. Kui nüüd
mõtlema hakata, siis see on ainukene arhitektuuriline suur vaatamisväärsus, mis
on ehitatud Hiina Rahvavabariigi aegu ja selle poolt ning ning seetõttu pole ka
ime, et seda üritatakse tõelise rahvusliku uhkusena nii kodusele kui ka
välismaisele publikule müüa. Olümpiamängude korraldamine oli Pekingi jaoks
tollal äärmiselt tähtis sündmus ning võimud tegid kõik, et saada
korraldamisõigust linnale, Peter Hessler räägib oma raamatus Ennustusluud,
kuidas olümpiamängude korraldusõiguse saamiseks lasi linnavalitsus pooled
Pekingi majad üle värvida, et linn atraktiivsem välja paistaks. Lisaks sellele
nägid hiinlased palju vaeva nii staadioni ehitamisega kui ka olümpiamängude
korraldamisega ning kindlasti läksid need olümpiamängud kirja kui Hiina
Rahvavabariigi üks suurimaid õnnestumisi kahekohalise majanduskasvu kõrval.
Staadion näeb hiiglaslikus ja küllaltki rohelises
olümpiapargis väikese ja mitte liialt saastatud tiigikese taustal tõesti välja
nagu linnupesa looduses, lähedalt vaadates on muidugi aru saada, et see kõik on
metallkonstruktsioon. Öösel on Linnupesa mitmevärviliselt valgustatud ning
neoonsiniselt on valgustatud ka hiiglaslik kuubiku kujuline ujula, see värvide
mäng ja öine valgustatus eristavad Pekingi olümpiaparki teistest
olümpiaparkidest ja demonstreerivad selgelt, mida olümpiamängude korraldamine
hiinlastele tähendas. Mina aga valisin Linnupesa külastamiseks vale päeva, sest
tollel õhtul pidi Linnupesas esinema mingi grupp Hiina kohalikke Justin
Biebereid ning seetõttu hoonesse sisse ekskursioone ei kooraldatud ja ma pidin piirduma
Linnupesa valise uudistamisega. Samas ma ei ole ka just eriline olümpiafänn,
nii et suure tõenäosusega ma lihtsalt Linnupessa sisse saamise tõttu
olümpiaparki tagasi ei lähe.
Lisaks olümpiastaadionile otsustasin ma tol nädalavahetusel
veel oma tuttavaga ka Pekingi loomaaias ära käia. Hiina on ikkagi riik, kust
pandakarud on pärit, või õigupoolest on Hiina ainuke riik maailmas, kus
pandakarud elavad. Ilmselgelt reklaamib Pekingi loomaaed end pandakarudega ja
mina soovisin samti pandakarud ära näha, osalt ka seetõttu, et pool maailma on
armunud neisse haruldastesse mustavalgekirjudesse pisut aeglastesse loomadesse
ja ma tahtsin neid oma silmaga ära näha. Pekingi loomaaed on siiani ainus linna
vaatamisväärsus, milles ma pettuma pidanud olen. Loomaaed näeb välja nagu oleks
see ehitatud kusagil 70ndatel ning kohe pärast ehitamist oleks selle eest
hoolitsemine lõpetatud. Loomaaia järgi otsustades võiks arvata, et tegu on mõne
vaese arengumaaga ja mitte kiirelt tõusva majandusimega. Paljude loomade puurides
ei ole midagi peale betooni, mõned puurid on ka loomade jaoks natukene liiga
väikesed, samas on kogu loomaaed aga ehitatud hiiglaslikule territooriumile,
nii et külastajad saavad vabadust nautida, tehes loomade väikesed puurid veelgi
naeruväärsemateks, või pigem on kogu see stseen kurvakstegev. Kuna puurides on
väga tolmune, siis osa loomi näevad välja äärmiselt mustad, muide isegi
pandakaru, mis on selle loomaaia kuulsamaid vaatamisväärsusi, oli
mustavalgekirju värvi asemel musta-kollalkaspruuni värvitooniga. Ainsad asjad,
mis loomaaias üldse uued, puhtad ja heas korras hoitud välja nägid, olid suured
hulgad pandakaru kujutavaid mänguasju ja üldse kõiki pandateemalisi asju, mida
suveniiridena müüa võimalik oli. Ma olin
veidi pettunud, et riik, kes ise on nii rikas, hoolitseb nii vähe oma
peamise loomaaia eest, samas on panda Hiina üks peaaegu et rahvuslikke
sümboleid ning loomaaed reklaamib neid suurelt. Kuna mulle ei meeldi kirjutada
üdini negatiivset teksti ja kuna tänapäeval on google translatori abil kõike võimalik
kiiresti tõlkida, siis rohkem ma loomaaiast parem ei räägi. Võibolla veel vaid
ääremärkuseks, et Hiinas elab ka üks teine liik pandasid – väike punane panda,
mis oma kauni leekivpunase värvi ja punakasvöödilise kahara sabaga on minu
arvates mustavalgekirjust suurest pandakarust veelgi armsam.
Nüüdseks olen oma korterikaaslaste ja veel mõne hiinlasega
päris mitmel õhtusöögil käinud. Õhtusöök on hiinlaste jaoks küllaltki tähtis ja
kui oleme külastanud Hiina restorane, siis valime alati hulga asju, mida süüa,
salatid, paar pearooga, hautatud köögiviljad ja magustoidud. Siin on hästi
tavaline, et seltskond tellib mitu erinevat pearooga ja hautatud köögiviljade
sortimenti või magustoitu, mida siis
üksteisega jagada, tihti on roogasid rohkem kui sööjaid, sest kõike tahaks ju
veidi proovida. Suure hulga roogade kõrval on jook tihti hoopis teisejärguline
ja kõige tavalisema stsenaariumi järgi tellitakse lihtsalt vett. Muide sügise
poole on joogiks toodav vesi mitte külm vaid hoopis soe, nii et saaksid sinna
vabalt kodust kaasa võetud teepakikese sisse pista. Mu korterikaaslased
imestasid, et kuidas ma siis aru ei saa, et vesi peab soe olema, väljas on ju
külm, samas mulle on harjumatu juua tavalist sooja vett. Mulle tundub, et
Hiinas üldiselt süüakse õhtusöök küllaltki kiiresti ära ja prantslaslikult
kolme tundi õhtusöögilaua taga ei veedeta. Restorani on ikkagi sööma tuldud,
mitte lobisema ja pikalt aega veetma, see muidugi ei tähenda, et õhtusöök lausa
kiirustades ja täielikus vaikuses ära söödaks, ikka lobisetakse ka, aga mitte
nii pikalt, et toit vahepeal ära jahtuda jõuaks ja üldiselt tellitakse kogu
söök korraga ära, nii et peale esimest käiku ei tule pikka otsustamist, mida
nüüd edasi süüa võiks, nagu see Prantsusmaal küllaltki kombeks on. Hiinlastega
on ka lihtne, üldiselt maksab igaüks toidu eest ise, aga kuna kõik on ühiselt
tellinud hunniku toitu ja kõik on seda ka ühiselt söönud, siis loomulikult
jagatakse kogu arve seltskonna vahel lihtsalt ära, hoolimata sellest, kas keegi
seltskonnast just seda konkreetset juurviljahautist sõi.
Söögi teemast kirjutamine paneb mind igatsema tahvli Eesti
Kalevi šokolaadi järele, ma ei ole leidnud tõeliselt head Hiina šokolaadi, mis
meie Kaleviga võrreldav oleks ja välismaine šokolaad on siin päris kallis. Siin
kohal mainin oma Hiina aadressi ja ütlen muuseas, et postkaartid, kirjad ja
Kalevi šokolaaditahvlid on teretulnud. Room 1004, Building No.5, Zao Ying Nan
Li, Chaoyang District, Beijing 100016 China.
Sellega ma tänaseks ka lõpetan, järgmine kord juba uued
lood, teie aga püsige endiselt lainel!
Subscribe to:
Posts (Atom)