Starbucksis on Jõulud!

Mao memoriaali ees.

Juhtusin nägema Mao memoriaali ees, kuidas terve memoriaali valvurite rühm pilti tegi, eks siis kasutasin ka ise võimalust memoriaalist ja neist pilti teha.

Traditsiooniline värav

Ma ei saanud vastu panna, ning ka viimane postitus sisaldab Hiina traditsioonilises stiilis väravat küllaltki uue hotellihoone ees.

modernne ja traditsiooniline

modernne hoone Hiina traditsioonilises stiilis.

Jõulud

Jõulukuusk Tiananmeni väljaku taga. seda kuuske on üles pannud valitsus ja mitte kaubanduskeskused või hotellid, jõulud on Hiinat vallutamas.

külm ka kõle

Head uut aastat - kokkuvõte

Kallid blogilugejad ja Hiina huvilised, kõik hea saab kord otsa ning see sissekanne siin jääb viimaseks, kuna minu praktika ministeeriumis on läbi ja enne ametlikku lähetust ma tõenäoliselt niipea Pekingisse elama ei naase. Viimases postituses räägime sellest, millise mulje hiinlased ja Peking mulle üldiselt jätsid, kuid enne teen ma veel viimase turismivaatamisväärsuste soovituse. Oma viimasel vabal nädalavahetusel mõtlesin, et tasuks vast Hiina Rahvavabariigi esimene esimees ka üle vaadata, või siis pigem tema balsameeritud muumia üle vaadata. Nii nagu Leningi, on ka Mao Zedong balsameeritud ja rahvale vaatamiseks Taevase Rahu väljakule üles pandud. Esimeest käib vaatamas iga ilmaga hulk rahvast, keda ei häiri varajane tõusmine, kuna Mao Zedongi memoriaali pääseb vaatama hommikul kella 8st vaid kuni lõunani. Balsameeritud Mao asub Tiananmeni väljaku lõunaosas, kuhu on tema mälestuseks rajatud suur memoriaal. Kahjuks ei ole pildistamine memoriaalis lubatud ning mobiiltelefonid tuleb memoriaali sisenedes välja lülitada. Memoriaalis ei anta Hiina juba tuttava tava järgi palju aega ringi vaadata, kõik peavad järjekorras peatumata hoone läbi kõndima, mis ühtekokku võtab vaevalt 5 minutit. Minuti kauem saab memoriaalis viibida siis, kui osta esimehele kollane oktoober, mida lillemüüjad otse memoriaali uksel müüvad – nii on  võimalik oma lill selleks ettenähtud alusele asetada ja soovi korral teha väike palvele sarnanev tänuliigutus ning hiiglaslikku Mao kuju minutivõrra kauem imetleda, et siis edasi balsameeritud muumia poole liikuda. Üllatav oli see kui paljud väljaspoolt Pekingit memoriaali külastama tulnud inimesed Mao Zedongi veel austavad, hoolimata Suurest Kultuurirevolutsioonist – suur hulk inimesi otsustas osta kollase oktoobri ning siis Mao Zedongi poole palvetada sarnase palveliigutusega nagu nad oleksid Budistlikus kloostris, diktatuuril Hiinas saab olema veel kestvust. Mao ise nägi välja nagu vahakuju, aga päris ehtne. Mõned aastad tagasi ei võinud teda rahvale näidata, kuna ta olla lagunema hakanud, kuid nüüd oli memoriaal külastajatele avatud, ning Mao lei tundunud viga midagi olevat. Mao Zedongi memoriaali külastamine muide on kõigilie tasuta, tuleb vaid mitmest turvaväravast läbi käia.

Aga aitab esimehest küll, mina leian, et surnud peaksid siiski olema maha maetud, mitte vaatamiseks välja pandud, ükskõik kui suure austusavaldusena see ka ei tunduks. Räägime parem veel paar sõna Hiina jõuludest või pigem jõuluajast Hiinas. Nagu ma eelmistes postitustes mainisin, Hiinas ei peeta jõule, aga kommertslik pool jõuludest koos jõulukaunistustega on vähemalt Pekingi kesklinnas küll tugevalt juurdunud. Oma jõulud veetsin ma erinevate tuttavatega jõuluõhtusööke korraldades. Kuna mu korterikaaslased on mõlemad välismaal õppinud, siis on nad ka  jõulutraditsiooniga tuttavad, ning otsustasid korraldada jõuluõhtusöögi – mitte lihtsalt selleks, et nende välismaalasest sõber end jõulude ajal kodusemalt tunneks, vaid selleks, et neile meeldib jõulude traditsioon. Me ei veetnud jõule ka kolmekesi, vaid 12 külalisega, kellele kõigile meeldis jõulude idee ning ühise õhtusöögi ja kinkide idee. Ma usun, et järgmise viie aastaga on jõulud Hiinas veelgi populaarsemad ja vähemalt Pekingis tähistaks seda suur osa hiinlasi, võibolla annaksid eesrindlikumad ettevõtted neile isegi vaba päeva, eriti arvestades Hiina hiljutist plaani oma majanduskasvu sisetarbimise suurendamisega kiirendada. Jõulude ajal  saaks siis ju kohe väga palju koduturule müüa. Lisaks korterikaaslastega jõulude tähistamisele, osalesin veel väikesel Pekingi eestlaste poolt korraldatud koosviibimisel hõõgveini ja piparkookidega. Kui ma varem olen erinevates riikides üldiselt eestlaste koosviibimistest eemal hoidnud, kuna üldiselt on tõsi, et eestlane ei salli  teist eestlast ning peale vingumise ja sarkasmi midagi muud väga jututeemaks ei tule, siis Pekingis asuva väikese grupi eestlastega on vastupidi alati vahva välja minna. Sedapuhku tänaks Imbit väga vahva hilise jõuluõhtu korraldamise eest.

Aga viimaks siis hiinlaste juurde ja selle juurde, mida ma neist ja Pekingist arvan. Mulle väga meeldib siin nagu ma juba varasemate blogipostituste jooksul olen korduvalt maininud ning ma tahaksin hea meelega siia tagasi tulla. Ometigi on siin paar asja, mis mind väga häirivad ja kõigepalt paneks need kirja, et saaks hingelt ära. Esiteks, hiinlaste juures häirib mind nende komme maha sülitada – nii mehed kui ka naised armastavad väga tihedalt tänava peal maha sülitada. Veelgi hullem oli  lugu meie väikese jõuluõhtusöögiga, kus mõni külaline ei pidanud ebaviisakaks kraanikaussi sülitamas käia. Alguses nagu ei pane seda rumalat kommet tähelegi, aga viimaks hakkab see ikka väga häirima, nii et tahaks neile öelda, et lõpetage ära. Pekingi kui linna puhul häirib mind kõige rohkem hais, mis vahel tuleb umbes kanalisatsioonist, ent rohkem siiski tänaval süüa pakkuvate ja tegevate käru-kioskitest. Nad kasutavad söögitegemisel õli ma ei kujuta ette mitmendat korda, nii et see haiseb kohati ikka väga rõvedalt, vähemalt võiks need haisuputkad kesklinnast ja korralikest regioonidest minema ajada. Pekingi puhul on häirivaks veel ka politsei/julgeolekuteenistus pidev kohalolek – näiteks paar päeva tagasi jalutasin Tiananmeni väljaku lähedal ning juhtusin nägema invaliidide meeleavaldust, mis toimus ootamatult ning sai kesta vaid mõned minutid. Invaliidid viskasid end midagi karjudes autode ette maha ning kohe jooksis hulk politsinikke neid ära koristama, kohale jooksis vast rohkem politsinikke kui Tallinna kesklinnas üldse leidudagi võiks. Lisaks mundrit kandvatele politseinikele jooksis kohale ka hulk erariietes politseinikke, kelle ülesandeks on mööda väljakut turisti kombel ringi konnata ja selliseid meeleavaldusi juba eos ära hoida.

Need on aga ka ainukesed kohe silmatorkavad ja häirivad asjad, eks pisiasju oleks veelgi (õhusaastest oleme juba rääkinud), aga linna ajalugu, huvitavad vaatamisväärsused, traditsioonid, põnevad kohad (Bookwormi raamatupood, kus britid viktoriine korraldavad) ja melu kaaluvad halvad küljed üles. Paar päeva tagasi näidati mulle Pekingit paarkümmend aastat tagasi – minu elamist siis veel ei olnudki, selle asemel oli võsa, mis nüüd on pargiks taandatud. Kõrghoonete regiooni saatkonna asukoha lähedal ei olnud – saatkonnast põhja poole oli põhimõtteliselt tükk tühja maada, kuhu kohalikud olid eterniiti ja lautükke ja muud ehituskola kasutades mingid kuurid püsti pannud. Peking nägi põhimõtteliselt välja nagu Kolmas maailm selle metafoorilises mõistes. Vaid paarikümne aastaga on see linn tohutult arenenud, mis annab lootust, et kunagi kaovad ka haisvad kiosk-kärud ja võibolla lõpetavad hiinlased ka mahasülitamise, kui see just liig modernisliku soovunelmana ei kõla.

Viimaks aga tuleb mainida, et siinoleku jooksul olen ka kokku puutunud väga toredate ja abivalmite hiinlastega, mu toanaaber kusjuures mainis mulle, et Pekingis ja Hiina põhjaosas on hiinlased palju abivalmimad ja lahkemad kui lõunaosas. Ometigi on mu toanaaber ise pärit lõunast ja tema on üks lahkemaid hiinlasi keda olen kohanud. Hiinasse tahan ma kunagi kindlasti tagasi tulla, nii et mul oleks aega lisaks Pekingile ja Hongkongile ka muid paiku Hiinas külastada. Soovin teile kõigile head uut aastat, mida Pekingis jällegi ei tähistata, hiinlaste uus aasta tuleb nimelt 30 jaanuaril, siis kui algab hobuse aasta. Igal juhul kõike kõige paremat uueks aastaks, ning veelgi põnevamaid seikluseid. See laine on randunud ja juba 2. Jaanuaril olen ma taas kodus. 

Jõuluehtes kultuurimälestised

Suure edu värav

Hiina traditsioonis on edu ja õnne saavutamine tähtsal kohal, Konfutsiuse templis viib suure edu värav, suure edu halli, kus Konfutsiusele ohvreid toodi ikka riigi  edu nimel.

Konfutsiuse tempel

Konfutsius

Konfutsiuse kuju Konfutsiuse templi ees. 

Jõuluehteis Pekingi kaubanduskeskused

Oh Christmas tree

Jõulupuu peamise kaubanduskeskuse ees.

Huvitavaid mootorsõidukeid

see on näide mootorratas-taksost, selliseid kapikesi sagib autode vahel ikka väga palju Pekingis ringi. sarnase lahendusega on ka mootorratas kaubikud, mis veavad näiteks posti.

Jõulutunnel

Näide Pekingi jõulukaunistustest, isegi see päris silmapaistev jõulukaunistus kahvatub Hongkongi kaunistuste kõrval.

Beijing Air & Style

Konfutsius ja peagi saabuvad jõulud

Detsember on Pekingis ikka päris talve moodi, külma on öösiti vahel lausa -10 kraadi, päeval muidugi võib vahel siiski  10 -12 kraadis sooja olla. -10 muidugi  ei tundu nagu -10 Eestis, mõnikord miinuskraadidega ma ei saa isegi aru, et on miinuses, aga siis vaatad, et jõele hakkab kerge jää peale tekkima ja taipad, et füüsikaseaduste jägi ikka peab miinuskraadidega tegu olema.

Külma ilma juures on ka üks positiivne külg, nimelt on hetkel väga hea külastada turismiatraktsioone, sest hiinlased ise ei taha nii külmaga templeid mööda hulkuda ja seega on rahavst turismiatraktsioonide juures ikka hulga vähem. Sel nädalal käisin Hiina ja Pekingi ühes tähtsamas templis – Konfutsiuse templis. Järjekorda templisse pääsemiseks polnud ja rahvast templis ka ei olnud, sai rahulikult ringi vaadata ja lugeda silte, ilma et keegi karjuks, et vaata kiiremini, või veel parem, tee kiire pilt ja liigu edasi. Kuigi Konfutsius elas 500 aastat enne kristust, siis tema kultus tõusis esile alles 14.sajandil, mil antud tempel ehitati, mis algselt toimis kui kolledž, kus Hiina riigimehed ja suuremad mõtlejad haridust omandamas käisid. Kuni Qingi dünasti viimaste aasteni pidid riigimehed läbima riigieksamid, et oma positsiooni saavutada, suur osa riigi tasandi eskamitest toimus antud kolledžis, ning kolledžis on alles kivitahvlid riigimeeste nimedega, kes läbisid eksamid, kuni temple ehitamise algusesse välja ja varasemaidgi. Templi hoovis seisab Konfutsiuse kuju ja meenutab hiinlastele tänapäevani iidseid tarkuseid. Konfutsius figureerib ka tänapäeval Hiina filosoofias, mõttemaailmas ja riigimeeste ideoloogias. Hiina valitsus armastab oma poliitikas mainida konfutsianistlikke väärtuseid (näiteks inimõiguste poliitikas või ühiskonna korra mõistmises), millele Hiina riik pidavat siiamaani toetuma. Konfutsius rääkis harmoonilisest kooseksisteerimisest ja Hiina oma välispoliitikas räägib siiamaani rahulikust tõusust ning win-win koostööst ning rahvusvahelisest harmoonilise ühiskonna loomisest. Kui mõelda, et veel Qingi dünastia lõpul (20 sajandi algus) oli Konfutsiuse kummardamine võrdsel kohal taeva kummardamisega (nagu meie mõistes jumal), siis tekib küsimus, et kui suur osa Hiina riigiideoloogiast on lihtsalt ideoloogia, mis on üles ehitatud partei võimul hoidmiseks ja tuleneb pigem reaktsioonist kaasaja keskkonnale ja kui suur osa põhineb tõesti ajaloolisel konfutsionistlikul õpetusel ja mingil ajaloolisel koodil, mis on talletunud rahva mälus. Kui vaadata tavalisi hiinlasi, siis kalduks ütlema, et väga väike osa, kuna hiinlased tunduvad mulle kõige individualistlikemate inimestena ja kohati isekatena. Tänavatel on näha pigem olelusvõitlust selle igas aspektis (alustades metroos omas peatuses maha saamisega) kui mingit harmoonilist kooseksisteerimist, kuid samas on Hiina arengumaa, nagu on suurem osa Pekingit siiski arengulinn hoolimata mõnest uhkest linnaosast, kaubanduskeskustest või hotellist. Ellujäämise nimel võitlev ühiskond ei saa mõelda konfutsianistlikule harmoonilisele kooseksisteerimisele, kuid riigiametnikkond ei ole vaene ning seetõttu on antud küsimus siiski tähtis. Etnt kuna vastust sellele teavad tõenäoliselt vaid riigijuhid ise, siis jätame selle teema ja liigume edasi.

Eelmisel nädalavahetusel käisin ma Beijing Air& Style võistlust vaatamas – tegemist on lumelauavõistlustega, mainin seda siin lihtsalt selle pärast, et mulle tundus selle ürituse publik natukene kummalisena. Ma eeldasin, et publikuks on nooremapoolne lumelauafännide seltskond, sest kes siis veel läheks sellist üritust Euroopas vaatama, siin oli see aga kujunenud pereürituseks ja tundus, et mitte kõik inimesed polnud antud ürituse mõttest aru saanud. Ürituse alguses oli tribüünil palju rahvast, kuid finaale (mis muide on antud ürituse põnevam osa) vaatasin ma oma sektoris üksinda. Selle ürituse käigus sai mulle ka selgeks, et mulle ei meeldi Hiina muusika – ei popmuusika, mida ma kuulen peaaegu iga päev oma korterikaaslaste muusikalembuse tõttu ja muusikat kõvasti mängimapanemise harjumuse tõttu, ega ka Hiina rockmuusika. Enne finaalsõite nimelt toimus tunnine rockkontsert, mis minu jaoks kõlas lihtsalt kohutavalt. Probleem ei ole selles,  et ma midagi  aru ei saa, ma ei mõista ka Hispaania või Saksa muusika sõnu,  aga üldiselt mulle mõlemakeelne rock siiski istub, aga antud kontserdi puhul mind lihtsalt häiris kogu muusika kõla. Võibolla aga häiris mind see, et rockmuusika vahele (ka poole loo peale) tuli mingi armastuslaulu osa, mille kõla suudab minu jaoks kõige paremini defineerida sõna imal – kohutavalt veniv ja liiga kõrgel toonil esitatud. Nii et Hiina muusikaga plaate ma endale ostma ei torma.

Kui oma viimases postituses mainisin, et Jõulud mööduvad siin suhteliselt märkamatult, kui sa just mööda kaubanduskeskuseid ja Starbuckse ringi  ei konda, siis nüüd, vaid nädal enne jõule, pean ma ennast pisut parandama. Viimastel päevadel on hiinlased tänavatele üles pannud arvestatava hulga jõulukaunistusi – muidugi hiiglaslik jõulukuusk Tiananmeni väljakul jääb unistuseks, mille täitumiseks tuleb oodata sügavamat globaliseerumist, samas on aga tänavatel led-tuledega jõuluehteid, ning mõned hotellid üritavad üles panna põtru saaniga ja jõuluvanakesi, kuigi viimastel  ei ole Hiina traditsiooniga mitte midagi pistmist. Mõned asutused aga saadavad laiali isegi  jõulukaarte, kuigi päris Hiina stiilis jõulukaarte, mil oleks hiinakeelne zhu ni shengri kuaile (häid jõule) pole ma veel kohanud. Supermarketites võis juba eelmise nädala algusest kuulda jõulumuusikat, valgeid jõule ja we wish you  a Merry Christmas kõlab ka igas väikeses nurgapoekeses ning suuremad supermaketid müüvad jõulukaunistusi – muidugi mitte sellises ulatuses nagu Euroopas, valida on vaid paari sordi karra, mõne põdra või jõuluvanakujukese ja jõulumuna või aisakella vahel, aga siiski tundub, et jõulukaunistustele on turgu. Võibolla on nõudluse tekitajateks Pekingis elavad välismaalased, võibolla üritavad ka mu korterikaaslased jõulukaunistusi üles panna vaid selleks, et mõlemad tüdrukud on elanud Euroopas, aga võibolla on pimedal ajal millegi särava ja ilusa tuppa üles panemises ning toa kaunistamises siiski mingi ülemaailmne võlu. Igal juhul on Peking oma rikkamates ja korralikumates rajoonides (millest ühes ma ka õnneks elan) täiesti jõulumeeleolus, kuigi jõule siin ei tähistata – väljaarvatud keeltekool, kuna seal on välismaalaste kontsentratsioon kõige suurem, siis korraldavad nad jõulude puhul väikese jõuluõhtusöögi mängude ja hiina keele õppega, mida ma huviga ootan. Vahel muidugi tähistavad jõule ka suured hotellid, näiteks eelmisel nädalal käisin ühe suure hotelliketi jõulude puhuks korraldatud heategevuslikul üritusel, kuhu mul õnnestus kutse saada, kuna antud ketis töötab üks eestlanna, kellega oleme Pekingi küllaltki kokku hoidvas eestlaste kogukonnas kohtunud. Siinkohal tuleb mainida, et jõulude ajal igatsen oma sõpru ja peret ning tore oleks jõulud nendega koos Eestis veeta, aga samas on Hiina väga huvitav riik ning olen õnnelik, et mul avanes võimalus siia tulla ning kogeda kummalisi jõulusid, kus jõule nagu ametlikult ei tähistata, kuid mitteametlikult on jõulud siiski kohal, globaliseerumisega aasta-aastalt üha rohkem. Üks asi, mis hiinlasteni veel jõudnud ei ole, on arusaam päkapikkudest (sellega on muidugi probleeme ka Euroopas ja Ameerikas) – ma üritasin oma hiinakeele õpetajale selgitada päkapikkude olemust tunnis, kus õppisime hiinakeelset sõnavara jõulude kohta, ent mu õpetaja ei saanud aru, et kes käib akna taga passimas ja miks nad lastele nii palju komme peaksid tooma, kas siis ühest korrast ei piisa, päkapikutradistsiooni juurutamist Hiinas tuleks vist tutvustada suurtele komme tootvatele ettevõtetele, küll nad siis oskaksid reklaamida päkapikke ka.

Sellega ma, kallid lugejad, selleks korraks ka lõpetan ja soovin teile siin kohal kauneid ja rahulikke jõule. Järgmist postitust on oodata juba peale jõule, kuid siis tuleb juba väike otsade kokku tõmbamine, sest juba päris jaanuari alguses tuleb mul Hiina seiklus lõpetada (vähemalt selleks korraks). Kauneid Jõule ja püsige veel lainel! 

Kellatorn

HK üks kauneimad kolonialismiajast pärit ehitisis, HK kellatorn.

Rand

Näide HK randadest.

Rannas

Sellised on HK rannad, Lõunapoolsel saarel on palju väikesi randu, mis hetkel opn suhteliselt inimtühjad, aga suvel väga ülerahvastatud.

Lantau

Buddhat ümbritsevad kummardajad ja kummardajannad, kokku on selliseid kujusid ümber suure Buddha kuus tükki.

Buddha

Lantau saare Buddha istub Lootose õiel, ning kuna ta on seotud päikesega, siis on tegelikult ta rinnale graveeritud suur vana päikesemärk, mis on suhteliselt identne haakristiga, nii et kui esimese pilgu Budhha kujule heidad, siis vähemalt ajaloolane ehmub korraks. kahjusks on päike vales kohas ja pilt ei ole piisavalt terav...

Lantau saare Buddha

Tegemist on kuni 2007. aastani maailma suurima vabas õhus istuva Buddha kujuga, kuju ise on 34 meetrit kõrge.

Buddha mägedes

Tempel mägedes

HKs tekitab tunde Hiinas elamisest vaid mägedes templi külastamine, ja nagu lubatud, siin on veel üks näide traditsioonilises stiilis väravast, ka üleni valgena mõjuvad nad suursugustena.

Victoria Peak panorama

Veel üks vaade Viktoria mäelt, sedapuhku üle Kowlooni poole.

Victoria Peak

Vaade Viktoria mäe tipust alla HK linnale.

Jõulureklaam

Pilt on tehtud Kowlooni poole pealt HK saare suunas, suur osa maju muutub öösel hiiglaslikeks jõulukaartideks.

Öine Hong Kong

Pilt on võetud minu elamise aknast, õhtul on väga hea võtta rõdul tass kohvi ja vaadata linnadžunglit.

Viisatripp Hong Kongi

90 päeva Hiinas on läbi ja see mu kallid lugejad on tähtis, sest Hiina võimud lubavad mul riigis korraga viibida vaid 90 päeva, enne kolme kuu täitumist tuleb Hiinast välja minna ja siis uuesti siseneda, et aktiveerida uus 90 päevane periood. Mian soovisin Pekingi külmast (meil oli siin lausa -8 kraadi mõned päevad ja tugev tuul, mis puhub tolmu ja langenud puulehti üles) mõneks ajaks põgeneda ja võtsin ette pea nädalase puhkusreisi (selles suhtes on see viisarežiim tore, et puhkus tuleb võimaldada, muidu peab töötaja hoopis riigist lahkuma) Hongkongi. Hongkong on küll ametlikult Hiina riigi osa, kuid tal on eraldi immigratsioonisüsteem ja oma viisarežiim,  nii et Hiina võimud peavad lugema Hongkongis käimist riigist väljumisena (tõsiasi, mida Hiina konsulid ja valitsus kuidagi ametlikult tunnistada ei taha, aga millega piiriametnikud on leppinud). Seekodse blogipostituse pühendan  siis täielikult Hongkongi reisile. Esmalt tuleb mainida, et Hongkong, mis laiub peamiselt väikestel saartel ja väikesel maismaalapil Lõuna-Hiinas on Pekingist väga erinev ja tekib tõesti tunne, nagu oleks Hiinast välja sõitnud. HK on endine Briti koloonia ja kuigi Briti valitsus andis HK Hiinale tagasi juba aastal 1997, siis tundub, et Briti vaim ei ole kunagi sellest kummalisest paigast lahkunud – Hongkongis räägitakse teise ametliku keelena siiani inglise keelt ja muide väga head inglise keelt, just nagu oleks sattunud Inglismaale, või pigem nagu Gibraltarile. Muide sarnaselt Gibraltariga on HK näol tegemist väga mägise maa ning mägiste saarekestega, HK peamine saar ongi tegelikult üks merest välja küündiv mägi, mille on vallutanud tohutu pilvelõhkujate džungel. Viimaks on Briti kohalolu kõige paremini tunda sellest, et sõita tuleb ju vasakul pool teed, ning muidugi ei ole HK liiklussüsteem võrreldav Pekingi omaga, seal on säilinud Britilik viisakus, autod annavad jalakäiatele teed ja suuri liiklusummikuid, mille põhjustab mõni väga rumalat manöövrit tegev auto või ratastel  kuudike (mootorratas, mis on ehitatud minikaubikuks). Pekingiga võrreldes on HK ka palju puhtam, siin ei ole seda kohutavat õlihaisu, mis tuleb väikestel mootorratas-söögipudkadel valmistavast toidust, kus kokad kasutavad sama õli nii palju kordi, kui üht õli üldse kasutada saab. Lühidalt kokku võttes erinevad HK ja Peking teineteisest nagu öö ja päev,  kui oled käinud HKs võib siiski  julgelt öelda,  et Hiina ( mitte HK) on arengumaa, Pekingil on veel pikk tee selleni,  et seda paika võiks nimetada globaalseks linnaks, mida HK kahtlemata on.

Seda reisi ei võtnud ma ette mitte üksinda, vaid koos oma prantslannast tuttavaga (Amandin), kellega koos olen korduvalt Pekingit avastanud. Meil oli nii palju õnne, et ööbisime enamuse ajast (kolm ööd neljast) Amandini tädi juures, see tähendas, et esmalt enam-vähem seljakotireisiga võrreldav reis muutus üleöö suhteliselt luksuslikuks reisiks. Me ööbisime suhteliselt lähedal kesklinnale, vaid natukene üles mööda mäejalamit, luksuslikus pilvelõhkujas 21. korrusel. Meie rõdu aknast avanes imeilus vaade HK kesklinnale, selle tohutule hulgale pilvelõhkujatele ja HK sadamale, ning merele HK peamise saare ümber. New-Yorki mõistes ööbisime me otse Manhattani saarel kõige paremas naabruskonnas (muide meie võõrustaja avalikustas ka korteri rendihinna, mis oli 8000 eurot kuus). HK peamisel saarel on üldse väga kallid rendihinnad, mis on tugevas kontrastis näiteks toidu ja riietega, mis saarel on tegelikult väga odavad, odavamad kui Euroopas ja muidugi odavamad kui Pekingis. HK on kuulus oma ööelu poolest ja nii viis meie võõrustaja meid kohe esimesel õhtul HK tuntumatesse baaridesse Soho linnaos.  HKs tuleb arvestada, et elu toimub peamiselt kahel tasandil – tänavatel, kus koguneb peamiselt keskklass ja vaesemat sorti inimesed ja pilvelõhkujate katustel, kus jaksab pidutseda rikkam seltskond. Seekord olime me oma klassist selgelt väljas ja nautisime ööelu pilvelõhkujate baaride katuseterrassidel, kust avanes kaunis vaade tulesäras HK linnale ja selle teistele pilvelõhkujatele. Tahes-tahtmata tekkis tunne, et HK kulutab rohkem energiat kui kogu Hiina kokku – õhtul on kõik majad valgustatud ning kõrghoonetel põlevad suured LCD reklaamisildid, mis muide tekitavad mulje, et kogu maja on üks hiiglaslik reklaamisilt, või reklaamiekraan, mida mööda informatsioon jookseb. Osa maju muutuvad öösel ka hiiglaslikeks jõulukaartideks, muide jõulud on  HKs sama kaunistusterohked ja kommertslikud nagu Ameerikas, igas pilvelõhkujas võib leida jõulukuuse, mis oma kaunistuste rohkuselt ja uhkuselt üritab üle trumbata teisi pilvelõhkujaid.

Teisel päeval üritasime avastada HK sootuks teist kluge – nimelt mägede tõttu on HK looduse poolest väga rikas, tuleb sõita vaid üle mäe, saare lõunaküljele Stanley poolsaarele ja HK on tundmatuseni muutunud, pilvelõhkujad on asendunud väikeste kaunite villadega ja kalurielamutega ning vilgast tööstusliku sadama elu asendavad laisad rannad. HKs oli ilm veel detsembri algul nii soe, et sai vabalt T-särgi väel ringi käia ja ka õhtul piisas vaid kampsuni lisamisest. HK rannad meenutavad kergelt troopilisi randu, valged liivad ja kaunid palmid ranna ääres. Üritasime ka ujuma minna, aga vesi oli siiski nii külm, et suutsime end vaid märjaks kasta ja siis ruttu kaldale joosta, detsember ei ole ikka ujumiseks mõeldud. Loodust HKs jagub, kogu mägi  on kaetud tiheda ja kena džungliga, võtsime linnast  trammi otse üles mäele, nautisime veidi aega imekaunist vaadet üle HK saare mõlemas suunas ning matkasime siis mööda džunglisse rajatud matkaradu mäest alla. Matkarajad on vaiksed, linnamüra ei kostu sinnani, on vaid looduse hääled ja papagoilised ja kakaduulised linnud läbisegi harilike varblaste ja mäekohal hõljuvate kullilistega ja siis on muidugi veel hulk suuri ja kaunite värvidega liblikaid, kes lendavad džunglitaimestiku  vahel. Detsember ei ole just lillede õitsemise aeg, ent ometigi võib leida mõnd kaunist õit veel õitsemas – jasmiin näiteks õitseb veel detsembris.

Kolmandal päeval otsustasime HK peamiselt saarelt lahkuda ja minna tutvuma HK odavama ja pisut vaesema osaga (mis ei tähenda, et seal poleks pilvelõhkujaid olnud) – nimelt suundusime HK maismaaosa Kowlooni poole. Kowloonile on võimalik sõita kas metroo või praamiga, praamisõidu hind muide on kõigest  30 eurosenti, muidugi kestab kogu sõit vaid 8 minutit, kuid soovitan seda siiski ette võtta, kuna metroos lihtsalt ei näe midagi ja mereõhk on alati parem. Kowlooni osa on tegelikult lõviosa HK territooriumist ja sealgi jagub vaatamist tegelikult mitmeks päevaks. Me alustasime jalutuskäiku sadamst algava tähtede tänavaga – nagu Los-Angeleses on Hollywoodi staaride jaoks tähtede tänav. HKs on tähtede tänav kaunil rannapromenaadil, mis on tänavast veidi kõrgemale tasemele tõstetud. Muidugi on HK tähtede tänaval vaid Aasia tuntud filmitegelased, nii  et minu jaoks oli tuttav vaid Jackie Chani nimi. Peale tähtede tänavat läksime Briti koloniaalajastu sümbolit kaunis klassitsistlikus stiilis kellatorni vaatama – see muide on HK üks peamisi vaatamisväärsusi. Torn oli kunagi kindlasti võimsaks sümboliks Briti arenenud kultuurist ja ehitusstiilist ja paistis kaugele silma – veel kuni 1960 aastani ei tohtinud HK majad olla kõrgemad kui 4 korrust, nii et kellatorn tundus küllaltki majesteetlikuna. Tänapäeval kaob aga kellatorn kõrgete pilvelõhkujate vahele lihtsalt ära ja meenutab vaikselt kunagisi Briti koloonia hiilgeaegu.

Kowlooni linnaosas on mitmed odava kauba (võltskaup, mis näeb välja küllaltki  ehtne) ja suveniiride turud. Turg ise on juba vaatamisväärsuseks, kuna Pekingis sellist väikestest putkakestest kokku pandud ja tervet tänavat hõivavat turgu juba ei leia. Kowlooni poolsaar on HK kõige varieeruvam osa, selle lõunatipus on pilvelõhkujatega rikas rajoon, keskel on  turud ja väikesed templid läbisegi keskmise suurusega ärihoonete ja hotellidega, ning mida põhja poole ja lähemale Hiinale, seda vaesemaks ja madalamaks muutuvad hooned, ning räpasemaks muutuvad tänavad.

Oma viimasel täispikal päeval HKs otsustasime minna HK ühele kõige vähem asustatud saarele Lantaule, kus asub muide ka HK lennujaam. Antud saarel asub aga vast HK tähtsuselt teine (kui tegemist just ei ole uskliku turistiga) vaatamisväärsus. Nimelt asub sel saarel maailma kõige suurem istuvas asendis vabas õhus olev Buddha kuju, see on pandud Lantau suuruselt teise mäekese tippu ja selle ümber asub kaunis buddistlik tempel, mille mungad ja nunnad lasid 1980ndate lõpus rajada saarele hiiglasliku Buddha kuju. Kuju on tõesti väga majesteetlik ja mõjub mäekese tipus jumalikuna. Templi ümber laiub ja teepuude istandus, mul õnnestus näha esimest korda teepuu põõsaid – rohelist teed ja jasmiiniteed. Jasmiinitee jaoks on ka väikesed jasmiinipõõsakesed, mis erinevad välimuselt palju meil  Eestis tuntud jasmiinidest, kuid õiel, mis on umbes kolm korda suurem Eesti jasmiinist on äratuntav jasmiini lõhn. Lantau saarele minek võtab aega, kuna saar ja suur Buddha kuju asuvad kesklinnast kõige kaugemal ja tuleb liikuda nii bussi kui ka metrooga. Lisaks tuleb HK reisil alati arvestada tohutu rahvamassiga, kes tingimata tahavad näha samu asu, mis sinagi, nii sai oodatud näiteks pool tundi bussi järjekorras ja pool  tundi praami järjekorras jne, nii et soovitaks HKd külastada väike raamatuke taskus, mida saaks erinevates järjekordades lugeda.

Igal juhul  on HK linn/riik/linnriik, kus ma täitsa võiks Aasias elada, see on Hiina, aga samal ajal on selles ka midagi Euroopalikku, midagi tuttavat ja samas Hiina templikeste ja traditsioonilises stiilis väravakseste müstiline aasialik võlu. Selle mõttega ma tänaseks aga lõpetan, soovin teile kaunist advendiaega ja üritan teie jõuluootusi vast veel mõne looga Hiinast, sedapuhku siis jälle Pekingist vürtsitada.