Minu elu Pekingis
Tuesday, December 31, 2013
Mao memoriaali ees.
Juhtusin nägema Mao memoriaali ees, kuidas terve memoriaali valvurite rühm pilti tegi, eks siis kasutasin ka ise võimalust memoriaalist ja neist pilti teha.
Traditsiooniline värav
Ma ei saanud vastu panna, ning ka viimane postitus sisaldab Hiina traditsioonilises stiilis väravat küllaltki uue hotellihoone ees.
Jõulud
Jõulukuusk Tiananmeni väljaku taga. seda kuuske on üles pannud valitsus ja mitte kaubanduskeskused või hotellid, jõulud on Hiinat vallutamas.
Head uut aastat - kokkuvõte
Kallid blogilugejad ja Hiina huvilised, kõik hea saab kord
otsa ning see sissekanne siin jääb viimaseks, kuna minu praktika ministeeriumis
on läbi ja enne ametlikku lähetust ma tõenäoliselt niipea Pekingisse elama ei
naase. Viimases postituses räägime sellest, millise mulje hiinlased ja Peking
mulle üldiselt jätsid, kuid enne teen ma veel viimase turismivaatamisväärsuste
soovituse. Oma viimasel vabal nädalavahetusel mõtlesin, et tasuks vast Hiina
Rahvavabariigi esimene esimees ka üle vaadata, või siis pigem tema
balsameeritud muumia üle vaadata. Nii nagu Leningi, on ka Mao Zedong
balsameeritud ja rahvale vaatamiseks Taevase Rahu väljakule üles pandud.
Esimeest käib vaatamas iga ilmaga hulk rahvast, keda ei häiri varajane
tõusmine, kuna Mao Zedongi memoriaali pääseb vaatama hommikul kella 8st vaid
kuni lõunani. Balsameeritud Mao asub Tiananmeni väljaku lõunaosas, kuhu on tema
mälestuseks rajatud suur memoriaal. Kahjuks ei ole pildistamine memoriaalis
lubatud ning mobiiltelefonid tuleb memoriaali sisenedes välja lülitada.
Memoriaalis ei anta Hiina juba tuttava tava järgi palju aega ringi vaadata,
kõik peavad järjekorras peatumata hoone läbi kõndima, mis ühtekokku võtab
vaevalt 5 minutit. Minuti kauem saab memoriaalis viibida siis, kui osta
esimehele kollane oktoober, mida lillemüüjad otse memoriaali uksel müüvad – nii
on võimalik oma lill selleks ettenähtud
alusele asetada ja soovi korral teha väike palvele sarnanev tänuliigutus ning
hiiglaslikku Mao kuju minutivõrra kauem imetleda, et siis edasi balsameeritud muumia
poole liikuda. Üllatav oli see kui paljud väljaspoolt Pekingit memoriaali
külastama tulnud inimesed Mao Zedongi veel austavad, hoolimata Suurest
Kultuurirevolutsioonist – suur hulk inimesi otsustas osta kollase oktoobri ning
siis Mao Zedongi poole palvetada sarnase palveliigutusega nagu nad oleksid
Budistlikus kloostris, diktatuuril Hiinas saab olema veel kestvust. Mao ise
nägi välja nagu vahakuju, aga päris ehtne. Mõned aastad tagasi ei võinud teda
rahvale näidata, kuna ta olla lagunema hakanud, kuid nüüd oli memoriaal
külastajatele avatud, ning Mao lei tundunud viga midagi olevat. Mao Zedongi
memoriaali külastamine muide on kõigilie tasuta, tuleb vaid mitmest
turvaväravast läbi käia.
Aga aitab esimehest küll, mina leian, et surnud peaksid
siiski olema maha maetud, mitte vaatamiseks välja pandud, ükskõik kui suure
austusavaldusena see ka ei tunduks. Räägime parem veel paar sõna Hiina
jõuludest või pigem jõuluajast Hiinas. Nagu ma eelmistes postitustes mainisin,
Hiinas ei peeta jõule, aga kommertslik pool jõuludest koos jõulukaunistustega
on vähemalt Pekingi kesklinnas küll tugevalt juurdunud. Oma jõulud veetsin ma
erinevate tuttavatega jõuluõhtusööke korraldades. Kuna mu korterikaaslased on
mõlemad välismaal õppinud, siis on nad ka
jõulutraditsiooniga tuttavad, ning otsustasid korraldada jõuluõhtusöögi
– mitte lihtsalt selleks, et nende välismaalasest sõber end jõulude ajal
kodusemalt tunneks, vaid selleks, et neile meeldib jõulude traditsioon. Me ei
veetnud jõule ka kolmekesi, vaid 12 külalisega, kellele kõigile meeldis jõulude
idee ning ühise õhtusöögi ja kinkide idee. Ma usun, et järgmise viie aastaga on
jõulud Hiinas veelgi populaarsemad ja vähemalt Pekingis tähistaks seda suur osa
hiinlasi, võibolla annaksid eesrindlikumad ettevõtted neile isegi vaba päeva,
eriti arvestades Hiina hiljutist plaani oma majanduskasvu sisetarbimise
suurendamisega kiirendada. Jõulude ajal
saaks siis ju kohe väga palju koduturule müüa. Lisaks korterikaaslastega
jõulude tähistamisele, osalesin veel väikesel Pekingi eestlaste poolt
korraldatud koosviibimisel hõõgveini ja piparkookidega. Kui ma varem olen
erinevates riikides üldiselt eestlaste koosviibimistest eemal hoidnud, kuna
üldiselt on tõsi, et eestlane ei salli
teist eestlast ning peale vingumise ja sarkasmi midagi muud väga
jututeemaks ei tule, siis Pekingis asuva väikese grupi eestlastega on vastupidi
alati vahva välja minna. Sedapuhku tänaks Imbit väga vahva hilise jõuluõhtu
korraldamise eest.
Aga viimaks siis hiinlaste juurde ja selle juurde, mida ma
neist ja Pekingist arvan. Mulle väga meeldib siin nagu ma juba varasemate
blogipostituste jooksul olen korduvalt maininud ning ma tahaksin hea meelega
siia tagasi tulla. Ometigi on siin paar asja, mis mind väga häirivad ja
kõigepalt paneks need kirja, et saaks hingelt ära. Esiteks, hiinlaste juures
häirib mind nende komme maha sülitada – nii mehed kui ka naised armastavad väga
tihedalt tänava peal maha sülitada. Veelgi hullem oli lugu meie väikese jõuluõhtusöögiga, kus mõni
külaline ei pidanud ebaviisakaks kraanikaussi sülitamas käia. Alguses nagu ei
pane seda rumalat kommet tähelegi, aga viimaks hakkab see ikka väga häirima,
nii et tahaks neile öelda, et lõpetage ära. Pekingi kui linna puhul häirib mind
kõige rohkem hais, mis vahel tuleb umbes kanalisatsioonist, ent rohkem siiski
tänaval süüa pakkuvate ja tegevate käru-kioskitest. Nad kasutavad
söögitegemisel õli ma ei kujuta ette mitmendat korda, nii et see haiseb kohati
ikka väga rõvedalt, vähemalt võiks need haisuputkad kesklinnast ja korralikest
regioonidest minema ajada. Pekingi puhul on häirivaks veel ka
politsei/julgeolekuteenistus pidev kohalolek – näiteks paar päeva tagasi
jalutasin Tiananmeni väljaku lähedal ning juhtusin nägema invaliidide
meeleavaldust, mis toimus ootamatult ning sai kesta vaid mõned minutid.
Invaliidid viskasid end midagi karjudes autode ette maha ning kohe jooksis hulk
politsinikke neid ära koristama, kohale jooksis vast rohkem politsinikke kui
Tallinna kesklinnas üldse leidudagi võiks. Lisaks mundrit kandvatele
politseinikele jooksis kohale ka hulk erariietes politseinikke, kelle
ülesandeks on mööda väljakut turisti kombel ringi konnata ja selliseid
meeleavaldusi juba eos ära hoida.
Need on aga ka ainukesed kohe silmatorkavad ja häirivad
asjad, eks pisiasju oleks veelgi (õhusaastest oleme juba rääkinud), aga linna
ajalugu, huvitavad vaatamisväärsused, traditsioonid, põnevad kohad (Bookwormi
raamatupood, kus britid viktoriine korraldavad) ja melu kaaluvad halvad küljed
üles. Paar päeva tagasi näidati mulle Pekingit paarkümmend aastat tagasi – minu
elamist siis veel ei olnudki, selle asemel oli võsa, mis nüüd on pargiks
taandatud. Kõrghoonete regiooni saatkonna asukoha lähedal ei olnud –
saatkonnast põhja poole oli põhimõtteliselt tükk tühja maada, kuhu kohalikud
olid eterniiti ja lautükke ja muud ehituskola kasutades mingid kuurid püsti
pannud. Peking nägi põhimõtteliselt välja nagu Kolmas maailm selle
metafoorilises mõistes. Vaid paarikümne aastaga on see linn tohutult arenenud,
mis annab lootust, et kunagi kaovad ka haisvad kiosk-kärud ja võibolla
lõpetavad hiinlased ka mahasülitamise, kui see just liig modernisliku
soovunelmana ei kõla.
Viimaks aga tuleb mainida, et siinoleku jooksul olen ka
kokku puutunud väga toredate ja abivalmite hiinlastega, mu toanaaber kusjuures
mainis mulle, et Pekingis ja Hiina põhjaosas on hiinlased palju abivalmimad ja
lahkemad kui lõunaosas. Ometigi on mu toanaaber ise pärit lõunast ja tema on
üks lahkemaid hiinlasi keda olen kohanud. Hiinasse tahan ma kunagi kindlasti
tagasi tulla, nii et mul oleks aega lisaks Pekingile ja Hongkongile ka muid
paiku Hiinas külastada. Soovin teile kõigile head uut aastat, mida Pekingis
jällegi ei tähistata, hiinlaste uus aasta tuleb nimelt 30 jaanuaril, siis kui
algab hobuse aasta. Igal juhul kõike kõige paremat uueks aastaks, ning veelgi
põnevamaid seikluseid. See laine on randunud ja juba 2. Jaanuaril olen ma taas
kodus.
Subscribe to:
Posts (Atom)