Hiina müür ja Hiina sügis

Hiina riigimees, vabariigi asutaja ja õpetlane-kirjamees Sun Yat Sen olla kunagi öelnud, et kes pole Hiina müüri läbi käinud, ei ole tõeline kangelane. Tõenäoliselt ta seda küll  kunagi ei öelnud, ent tema ütlusi ja talle omistatud ütlusi armastatakse Hiinas väga kasutada, suure müüri puhul on see muudetud turismiatraktsiooni lisaväärtusek,  vahel lausa selliseks lisaväärtuseks, mis ka raha sisse toob. Hiina müüri külastades on näiteks võimalik endale osta sertifikaat, et oled käinud müüril ja seega oled kangelane – sertifikaadil on sinu nimi ja igaks juhuks ka inglise keelne sõna Hero, ehk kangelane. Sellega, kallid lugejad, soovisin sisse juhatada seekordse teema – retke Hiina müürile, mille ma lõpuks otsustasin  ette võtta, sest oleks lihtsalt patt käia Hiinas ilma kuulsat müüri nägemata, eriti veel kui müür ise asub Pekingile nii lähedal, vaid 60-70 kilomeetrit. Hiina müürile pääseb Pekingist mitut moodi, aga vaieldamatult kõige odavam on sõita rongiga, üks ots on kõigest 6 yuaani. Hiinas on transport (vähemalt raudtee transport) väga odav. Kujutage ette, et Eestis saaks sõita 80 eurosendi eest rongiga Tartust Viljandi, täiesti võimatu, aga just umbes 80 eurosenti maksis rongisõit 70 km kaugusele asuvale Hiina müüri kõige populaarsemale lõigule Badalingile.

Nii siis otsustasime ühe mu Ühendriikide aegse tuttava prantslannaga minna Hiina Müüri vaatama ja võtsime selleks rongi. Ostsime pileti ja asusime ootama äärmiselt pikka järjekorda, et rongile pääseda. Kui uksed tehti lahti, pistis kogu järjekord nii kui piletikontrollist pääses kohe jooksuga rongi poole. Me mõlemad ei saanud kohe aru, et miks sellise jooksuga tuleb rongi minna ja kuna järjekorras tundus olevat vähemalt paarsada inimest, arvasime, et võibolla jäävad osad esimesest rongist maha ja jooksime ka hiinlastega kaasa. Alles rongi jõudes saime aru, et ei joostud  mitte mahajäämise kartuses, vaid istekoha pärast, sest kohalikele rongidele müüakse pileteid rohkem kui on istekohti ning nii peavad osad 1,5h rongisõitu püsti taluma. Meie jooksmine kandis mines vilja ja saime ka istuma, aga tagasi tulles olime liiga järjekorra lõpus ja ka kiireima jooksmise korral poleks enam istekohta võimalik saada olnud, pealegi võtsid esimesena rongi jõudnud hiinlased kohe ka kohad oma hiljaks jäävatele sõpradele. Igal juhul siit õpetussõnad kohalike rongidega liikuda kavatsejaile, minge rongijaama juba tund enne rongi väljumist, oodake esimesena järjekorras, jookske kiiresti ja saate ka istumiskoha.

Kõige populaarseima müürilõigu külastuseks valimisel on omad head ja omad vead. Positiivseks küljeks on see, et Bdalingi müürilõik on tõeliselt ilus, on näha kuidas müür käänuliselt lookleb mägede tipus. Halvaks küljeks on aga see, et kui kõige populaarsemat kohta külastada nädalavahetusel, on garanteeritud, et sinuga koos külastab müüri nii palju hiinlasi, et müüri ennast ei ole nende alt nagu enam nähagi. Esimesed kilomeetrid müüril liikuda venisid väga aeglaselt, kuna tuli kas rahvamassiga üliaegalases tempos kaasa tammuda, või üritada endale rahvamassi vahelt teed teha. Peale kaht kilomeetrit keerab suurem osa turiste tagasi, sest Hiina müür on ju teoreetiliselt nähtud ja juba on ka kõige suurem fotoaparaadi mälukaart täis pildistatud. Siis saab juba vaadata ringi ja ise pilte tegema hakata. Hiina müür on võimas ehitis, nagu ma oma esimeses postitusesgi mainisin, kuid esimesel korral nägin ma vaid poolikut müüri ja seda, kuidas loodus ka Hiina tollasest kõige tugevamast rajatisest 400-500 aastaga jagu saab. Badaling on aga renoveeritud osa müürist, ja turismiatraktsiooniks muudetud. Hoolimata sellest, et tegemist on renoveeritud osaga ja mitte päriselt kusagil alates 1644 ehk siis Qingi dünastia ajal ehitatud müüriga, annab  Hiina Müüril ära käimine ikkagi tunde, et näed väga vana ja olulist ajaloomälestisi. 1644? tekib küsimus, aga Hiina Müür on ju üle 2000 aasta vana ja mitte vaid 400 aastat. Jah on tõsi, et müür on üle 200 aasta vana, kuna müüri hakati ehitama juba 221 aastal enne Kristust. Tegelikult on asi nii, et müüri idee on  nii vana, esimesed müürid olid vaid muldvallid või algelised kividest kokku lükatud vallid. 2000 aastat tagasi ei näinud Hiina müür välja selline nagu präegu. Tänapäevase Hiina müüriga tegi algust Mingi dünastia kusagil aastatel 1380, kuni Qingi dünastia ehitas selle välja slliseks kaitseehitiseks nagu  müür hetkel on. Hoolimata faktidest tekib Hiina Müüril käies siiski tunne, et jalutad 2000 aastat vanal kultuurimälestisel. Muide väike vaherepliik, Hiina Müüril kui kultuuriväärtusel on matkajatel keelatud magada ja telkida, selle eest võib trafi saada.

Aga tagasi 2000 aastase ajaloo juurde, lugesime Prantsuse reisijuhist, et Hiina müüri ehitades hukkus üle miljoni inimese, kes enamuses on maetud müüri sisse, reisijuht annab veel teada, et see teeb iga kuue meetri kohta ühe müüri maetud surnu. Hiina mõistes on miljon inimest muidugi väike arv, alles selgitasin oma korterikaaslastele, et Eestis on vaid 1,3 miljonit inimest ning mu toanaabrid imestasid, et kui kõik  need inimesed Pekingisse ümber asustada, ei paneks pool linna tähelegi, et midagi on muutunud, või et sisserändajad on linna jõudnud.

Mina matkasin müüril 6-7 km ja sain ka endale täiesti tahtmatult selle kangelase sertifikaadi, kuna ostsin müürile pääsuks pileti esimesest piletiputkast, hoolimata sellest, et oleks juba pidanud olema harjunud, et esimesest kohast ei tasu piletit osta, tuleb edasi minna nii kaua, kui turvamehed või politsei sul lihtsalt ei lase ilma piletita enam edasi minna, siis saab pileti ka õige hinnaga. Muidu maksab pilet müürile 45 yaani, mis on alla 6 euro. Hiinas on vaatamisväärsuste piletid ka nii odavad, et kas valitsus kuidagi määrab hinnad ja subsideerib turismiatraktsioone, või nad saavadki  madalate hindade juures lihtsalt inimmassi tõttu suure tulu. Igal juhul, kuna meie ostsime piletid esimesest piletiputkast,  siis oli sissepääs 65 euri, mille sees otseloomulikult oli bambuseplaatidele kirjutatud sertifikaat, et ma olen käinud Hiina Müüril ja olen tõeline kangelane. Ma küll kahtlustan, et kui Sun Yat Sen ka kunagi ütles, et kes Hiina Müüri pole läbi käinud, pole tõeline kangelane, mõtles ta siiski Hiina Müüri täies pikkuses (8800 km) läbimist ja mitte 6-7 km pikkuse lõigu läbimist, ent tänapäeval saab sertifitseeritud kangelaseks juba kõigest 20 yuaani (enam-vähem 3 euro) eest, just nagu 16. sajandil oli  võimalik end indulgentsiga pattudest vabaks osta. Tegelikult olen uhke oma kangelase sertifikaadi üle ja riputan selle kodus seinale.

Oktoobrikuu on kõige parem aeg müüri külastada, kuna ilmad ei ole liiga palavad ja pikki tõuse või laskumisi mööda müüri on kerge võtta. Selles mõttes võib kangelase sertifikaati ka 7kmi eest väljastada, et müüril on tõesti pikki treppi mööda üles ronimisi, kus tõus võib olla kuni 100 meetrit, ja samuti pikki laskumisi, mis kõrgust kartvaile inimestele võivad tunduda lausa ületamatutena. Aga oktoober on veel hea kuu Müüri külastada, kuna loodus on oktoobri keskel mägedes äärmiselt ilus – kõik need kollakad ja punakad sügistoonid, kui puud on just hakanud lehtede värvi vahetama, on tõeliselt kena vaatepilt. Pekingis sügise ilu väga ei näe, kuna siin kasvavad enamuses sellsed puud, mille lehed püsivad pikalt rohelised ja siis lähevad ruttu pruuniks ja kukuvad maha, just nagu Prantsusmaalgi.

Hiina Müüri tuleb vaatama turiste üle maailma, aga viimasel ajal on tõusnud ka Hiina siseturism ning palju inimesi tuleb kaugelt teisest Hiina otsast, suur osa maalt, ega ole välisturistidega väga kokku puutunud. Need siseturistid leiavad, et välismaa turistid, eriti blondid tüdrukud on iseenesest juba vaatamisväärsus. Müüril matkates tuli minu ja mu sõbranna juurde palju hiinlasi, kes soovisid meiega koos pilti teha, alguses kui me nägime neid fotokaga lähenemas ja sõna picture (pilt) kordamas, arvasime, et nad soovivad, et me neist pilti teeksime, aga ei nad soovisid ise koos meiega pildil olla, et siis hiljem kodus võibolla teistele nädata, et vaata kui veidrate inimestega me kokku sattusime. Pilti soovivad teha võrdselt nii mehed kui ka naised, aga veel kummalisem lugu on lastega, nad tulevad su juurde ja üritavad tõenäoliselt kogu oma inglise keele oskuseid proovile panna. Nad hääldavad väga aeglaselt ja selgelt, Hello, How are you, mõni suudab ka küsida, kust sa pärit oled või õelda, et sa oled väga kena, üldjuhul seejärel joostakse ruttu minema. Vahel panen tähele, et lapsed ei tulegi omast initsiatiivist inglise keelt praktiseerima, vaid eemal vanemad põhimõtteliselt sunnivad neid minema rääkima võõraga inglise keeles. Näha on ka, et vanemad on õnnelikud, kui nende lapsed saavad midagi mulle inglise keeles öeldud, hoolimata sellest,  kas nad ka aru said, mida ma neile vastata üritasin.

Aga selleks korraks tõmbame jutuga otsad kokku, mainides veel ehk üht huvitavat seika, et eelmisel nädalavahetusel külastasin paari Eesti tuttavaga Pekingi ööturgu, mis enamuses on toiduturg, kus saab proovida süüa kõiksugu huvitavaid toidupalu. Mõne asja kohta on toit isegi palju öelda, proovida saab näiteks madusid, kaheksajalgu, ämblikke, sajajalgseid, konnasid, vaklu ja mardikaid. Hiina on väljapoole tuntud kui riik, kus süüakse veidraid asju – kasse, madusid ja putukaid enamasti, sellest ajendatuna otsustasime ära proovida, kuidas oleks skorpionit süüa. Seega võin teile nüüd öelda, et kui te kunagi soovite skorpione proovida, siis need maitsevad enam-vähem nagu õlised ja väga odavat marki kartulikrõpsud. Selle teadmisega ma ka seekord jätan teid, kallid lugejad, proovige uusi toiduretsepte ja püsige ikka lainel!