Starbucksis on Jõulud!

Mao memoriaali ees.

Juhtusin nägema Mao memoriaali ees, kuidas terve memoriaali valvurite rühm pilti tegi, eks siis kasutasin ka ise võimalust memoriaalist ja neist pilti teha.

Traditsiooniline värav

Ma ei saanud vastu panna, ning ka viimane postitus sisaldab Hiina traditsioonilises stiilis väravat küllaltki uue hotellihoone ees.

modernne ja traditsiooniline

modernne hoone Hiina traditsioonilises stiilis.

Jõulud

Jõulukuusk Tiananmeni väljaku taga. seda kuuske on üles pannud valitsus ja mitte kaubanduskeskused või hotellid, jõulud on Hiinat vallutamas.

külm ka kõle

Head uut aastat - kokkuvõte

Kallid blogilugejad ja Hiina huvilised, kõik hea saab kord otsa ning see sissekanne siin jääb viimaseks, kuna minu praktika ministeeriumis on läbi ja enne ametlikku lähetust ma tõenäoliselt niipea Pekingisse elama ei naase. Viimases postituses räägime sellest, millise mulje hiinlased ja Peking mulle üldiselt jätsid, kuid enne teen ma veel viimase turismivaatamisväärsuste soovituse. Oma viimasel vabal nädalavahetusel mõtlesin, et tasuks vast Hiina Rahvavabariigi esimene esimees ka üle vaadata, või siis pigem tema balsameeritud muumia üle vaadata. Nii nagu Leningi, on ka Mao Zedong balsameeritud ja rahvale vaatamiseks Taevase Rahu väljakule üles pandud. Esimeest käib vaatamas iga ilmaga hulk rahvast, keda ei häiri varajane tõusmine, kuna Mao Zedongi memoriaali pääseb vaatama hommikul kella 8st vaid kuni lõunani. Balsameeritud Mao asub Tiananmeni väljaku lõunaosas, kuhu on tema mälestuseks rajatud suur memoriaal. Kahjuks ei ole pildistamine memoriaalis lubatud ning mobiiltelefonid tuleb memoriaali sisenedes välja lülitada. Memoriaalis ei anta Hiina juba tuttava tava järgi palju aega ringi vaadata, kõik peavad järjekorras peatumata hoone läbi kõndima, mis ühtekokku võtab vaevalt 5 minutit. Minuti kauem saab memoriaalis viibida siis, kui osta esimehele kollane oktoober, mida lillemüüjad otse memoriaali uksel müüvad – nii on  võimalik oma lill selleks ettenähtud alusele asetada ja soovi korral teha väike palvele sarnanev tänuliigutus ning hiiglaslikku Mao kuju minutivõrra kauem imetleda, et siis edasi balsameeritud muumia poole liikuda. Üllatav oli see kui paljud väljaspoolt Pekingit memoriaali külastama tulnud inimesed Mao Zedongi veel austavad, hoolimata Suurest Kultuurirevolutsioonist – suur hulk inimesi otsustas osta kollase oktoobri ning siis Mao Zedongi poole palvetada sarnase palveliigutusega nagu nad oleksid Budistlikus kloostris, diktatuuril Hiinas saab olema veel kestvust. Mao ise nägi välja nagu vahakuju, aga päris ehtne. Mõned aastad tagasi ei võinud teda rahvale näidata, kuna ta olla lagunema hakanud, kuid nüüd oli memoriaal külastajatele avatud, ning Mao lei tundunud viga midagi olevat. Mao Zedongi memoriaali külastamine muide on kõigilie tasuta, tuleb vaid mitmest turvaväravast läbi käia.

Aga aitab esimehest küll, mina leian, et surnud peaksid siiski olema maha maetud, mitte vaatamiseks välja pandud, ükskõik kui suure austusavaldusena see ka ei tunduks. Räägime parem veel paar sõna Hiina jõuludest või pigem jõuluajast Hiinas. Nagu ma eelmistes postitustes mainisin, Hiinas ei peeta jõule, aga kommertslik pool jõuludest koos jõulukaunistustega on vähemalt Pekingi kesklinnas küll tugevalt juurdunud. Oma jõulud veetsin ma erinevate tuttavatega jõuluõhtusööke korraldades. Kuna mu korterikaaslased on mõlemad välismaal õppinud, siis on nad ka  jõulutraditsiooniga tuttavad, ning otsustasid korraldada jõuluõhtusöögi – mitte lihtsalt selleks, et nende välismaalasest sõber end jõulude ajal kodusemalt tunneks, vaid selleks, et neile meeldib jõulude traditsioon. Me ei veetnud jõule ka kolmekesi, vaid 12 külalisega, kellele kõigile meeldis jõulude idee ning ühise õhtusöögi ja kinkide idee. Ma usun, et järgmise viie aastaga on jõulud Hiinas veelgi populaarsemad ja vähemalt Pekingis tähistaks seda suur osa hiinlasi, võibolla annaksid eesrindlikumad ettevõtted neile isegi vaba päeva, eriti arvestades Hiina hiljutist plaani oma majanduskasvu sisetarbimise suurendamisega kiirendada. Jõulude ajal  saaks siis ju kohe väga palju koduturule müüa. Lisaks korterikaaslastega jõulude tähistamisele, osalesin veel väikesel Pekingi eestlaste poolt korraldatud koosviibimisel hõõgveini ja piparkookidega. Kui ma varem olen erinevates riikides üldiselt eestlaste koosviibimistest eemal hoidnud, kuna üldiselt on tõsi, et eestlane ei salli  teist eestlast ning peale vingumise ja sarkasmi midagi muud väga jututeemaks ei tule, siis Pekingis asuva väikese grupi eestlastega on vastupidi alati vahva välja minna. Sedapuhku tänaks Imbit väga vahva hilise jõuluõhtu korraldamise eest.

Aga viimaks siis hiinlaste juurde ja selle juurde, mida ma neist ja Pekingist arvan. Mulle väga meeldib siin nagu ma juba varasemate blogipostituste jooksul olen korduvalt maininud ning ma tahaksin hea meelega siia tagasi tulla. Ometigi on siin paar asja, mis mind väga häirivad ja kõigepalt paneks need kirja, et saaks hingelt ära. Esiteks, hiinlaste juures häirib mind nende komme maha sülitada – nii mehed kui ka naised armastavad väga tihedalt tänava peal maha sülitada. Veelgi hullem oli  lugu meie väikese jõuluõhtusöögiga, kus mõni külaline ei pidanud ebaviisakaks kraanikaussi sülitamas käia. Alguses nagu ei pane seda rumalat kommet tähelegi, aga viimaks hakkab see ikka väga häirima, nii et tahaks neile öelda, et lõpetage ära. Pekingi kui linna puhul häirib mind kõige rohkem hais, mis vahel tuleb umbes kanalisatsioonist, ent rohkem siiski tänaval süüa pakkuvate ja tegevate käru-kioskitest. Nad kasutavad söögitegemisel õli ma ei kujuta ette mitmendat korda, nii et see haiseb kohati ikka väga rõvedalt, vähemalt võiks need haisuputkad kesklinnast ja korralikest regioonidest minema ajada. Pekingi puhul on häirivaks veel ka politsei/julgeolekuteenistus pidev kohalolek – näiteks paar päeva tagasi jalutasin Tiananmeni väljaku lähedal ning juhtusin nägema invaliidide meeleavaldust, mis toimus ootamatult ning sai kesta vaid mõned minutid. Invaliidid viskasid end midagi karjudes autode ette maha ning kohe jooksis hulk politsinikke neid ära koristama, kohale jooksis vast rohkem politsinikke kui Tallinna kesklinnas üldse leidudagi võiks. Lisaks mundrit kandvatele politseinikele jooksis kohale ka hulk erariietes politseinikke, kelle ülesandeks on mööda väljakut turisti kombel ringi konnata ja selliseid meeleavaldusi juba eos ära hoida.

Need on aga ka ainukesed kohe silmatorkavad ja häirivad asjad, eks pisiasju oleks veelgi (õhusaastest oleme juba rääkinud), aga linna ajalugu, huvitavad vaatamisväärsused, traditsioonid, põnevad kohad (Bookwormi raamatupood, kus britid viktoriine korraldavad) ja melu kaaluvad halvad küljed üles. Paar päeva tagasi näidati mulle Pekingit paarkümmend aastat tagasi – minu elamist siis veel ei olnudki, selle asemel oli võsa, mis nüüd on pargiks taandatud. Kõrghoonete regiooni saatkonna asukoha lähedal ei olnud – saatkonnast põhja poole oli põhimõtteliselt tükk tühja maada, kuhu kohalikud olid eterniiti ja lautükke ja muud ehituskola kasutades mingid kuurid püsti pannud. Peking nägi põhimõtteliselt välja nagu Kolmas maailm selle metafoorilises mõistes. Vaid paarikümne aastaga on see linn tohutult arenenud, mis annab lootust, et kunagi kaovad ka haisvad kiosk-kärud ja võibolla lõpetavad hiinlased ka mahasülitamise, kui see just liig modernisliku soovunelmana ei kõla.

Viimaks aga tuleb mainida, et siinoleku jooksul olen ka kokku puutunud väga toredate ja abivalmite hiinlastega, mu toanaaber kusjuures mainis mulle, et Pekingis ja Hiina põhjaosas on hiinlased palju abivalmimad ja lahkemad kui lõunaosas. Ometigi on mu toanaaber ise pärit lõunast ja tema on üks lahkemaid hiinlasi keda olen kohanud. Hiinasse tahan ma kunagi kindlasti tagasi tulla, nii et mul oleks aega lisaks Pekingile ja Hongkongile ka muid paiku Hiinas külastada. Soovin teile kõigile head uut aastat, mida Pekingis jällegi ei tähistata, hiinlaste uus aasta tuleb nimelt 30 jaanuaril, siis kui algab hobuse aasta. Igal juhul kõike kõige paremat uueks aastaks, ning veelgi põnevamaid seikluseid. See laine on randunud ja juba 2. Jaanuaril olen ma taas kodus. 

Jõuluehtes kultuurimälestised

Suure edu värav

Hiina traditsioonis on edu ja õnne saavutamine tähtsal kohal, Konfutsiuse templis viib suure edu värav, suure edu halli, kus Konfutsiusele ohvreid toodi ikka riigi  edu nimel.

Konfutsiuse tempel

Konfutsius

Konfutsiuse kuju Konfutsiuse templi ees. 

Jõuluehteis Pekingi kaubanduskeskused

Oh Christmas tree

Jõulupuu peamise kaubanduskeskuse ees.

Huvitavaid mootorsõidukeid

see on näide mootorratas-taksost, selliseid kapikesi sagib autode vahel ikka väga palju Pekingis ringi. sarnase lahendusega on ka mootorratas kaubikud, mis veavad näiteks posti.

Jõulutunnel

Näide Pekingi jõulukaunistustest, isegi see päris silmapaistev jõulukaunistus kahvatub Hongkongi kaunistuste kõrval.

Beijing Air & Style

Konfutsius ja peagi saabuvad jõulud

Detsember on Pekingis ikka päris talve moodi, külma on öösiti vahel lausa -10 kraadi, päeval muidugi võib vahel siiski  10 -12 kraadis sooja olla. -10 muidugi  ei tundu nagu -10 Eestis, mõnikord miinuskraadidega ma ei saa isegi aru, et on miinuses, aga siis vaatad, et jõele hakkab kerge jää peale tekkima ja taipad, et füüsikaseaduste jägi ikka peab miinuskraadidega tegu olema.

Külma ilma juures on ka üks positiivne külg, nimelt on hetkel väga hea külastada turismiatraktsioone, sest hiinlased ise ei taha nii külmaga templeid mööda hulkuda ja seega on rahavst turismiatraktsioonide juures ikka hulga vähem. Sel nädalal käisin Hiina ja Pekingi ühes tähtsamas templis – Konfutsiuse templis. Järjekorda templisse pääsemiseks polnud ja rahvast templis ka ei olnud, sai rahulikult ringi vaadata ja lugeda silte, ilma et keegi karjuks, et vaata kiiremini, või veel parem, tee kiire pilt ja liigu edasi. Kuigi Konfutsius elas 500 aastat enne kristust, siis tema kultus tõusis esile alles 14.sajandil, mil antud tempel ehitati, mis algselt toimis kui kolledž, kus Hiina riigimehed ja suuremad mõtlejad haridust omandamas käisid. Kuni Qingi dünasti viimaste aasteni pidid riigimehed läbima riigieksamid, et oma positsiooni saavutada, suur osa riigi tasandi eskamitest toimus antud kolledžis, ning kolledžis on alles kivitahvlid riigimeeste nimedega, kes läbisid eksamid, kuni temple ehitamise algusesse välja ja varasemaidgi. Templi hoovis seisab Konfutsiuse kuju ja meenutab hiinlastele tänapäevani iidseid tarkuseid. Konfutsius figureerib ka tänapäeval Hiina filosoofias, mõttemaailmas ja riigimeeste ideoloogias. Hiina valitsus armastab oma poliitikas mainida konfutsianistlikke väärtuseid (näiteks inimõiguste poliitikas või ühiskonna korra mõistmises), millele Hiina riik pidavat siiamaani toetuma. Konfutsius rääkis harmoonilisest kooseksisteerimisest ja Hiina oma välispoliitikas räägib siiamaani rahulikust tõusust ning win-win koostööst ning rahvusvahelisest harmoonilise ühiskonna loomisest. Kui mõelda, et veel Qingi dünastia lõpul (20 sajandi algus) oli Konfutsiuse kummardamine võrdsel kohal taeva kummardamisega (nagu meie mõistes jumal), siis tekib küsimus, et kui suur osa Hiina riigiideoloogiast on lihtsalt ideoloogia, mis on üles ehitatud partei võimul hoidmiseks ja tuleneb pigem reaktsioonist kaasaja keskkonnale ja kui suur osa põhineb tõesti ajaloolisel konfutsionistlikul õpetusel ja mingil ajaloolisel koodil, mis on talletunud rahva mälus. Kui vaadata tavalisi hiinlasi, siis kalduks ütlema, et väga väike osa, kuna hiinlased tunduvad mulle kõige individualistlikemate inimestena ja kohati isekatena. Tänavatel on näha pigem olelusvõitlust selle igas aspektis (alustades metroos omas peatuses maha saamisega) kui mingit harmoonilist kooseksisteerimist, kuid samas on Hiina arengumaa, nagu on suurem osa Pekingit siiski arengulinn hoolimata mõnest uhkest linnaosast, kaubanduskeskustest või hotellist. Ellujäämise nimel võitlev ühiskond ei saa mõelda konfutsianistlikule harmoonilisele kooseksisteerimisele, kuid riigiametnikkond ei ole vaene ning seetõttu on antud küsimus siiski tähtis. Etnt kuna vastust sellele teavad tõenäoliselt vaid riigijuhid ise, siis jätame selle teema ja liigume edasi.

Eelmisel nädalavahetusel käisin ma Beijing Air& Style võistlust vaatamas – tegemist on lumelauavõistlustega, mainin seda siin lihtsalt selle pärast, et mulle tundus selle ürituse publik natukene kummalisena. Ma eeldasin, et publikuks on nooremapoolne lumelauafännide seltskond, sest kes siis veel läheks sellist üritust Euroopas vaatama, siin oli see aga kujunenud pereürituseks ja tundus, et mitte kõik inimesed polnud antud ürituse mõttest aru saanud. Ürituse alguses oli tribüünil palju rahvast, kuid finaale (mis muide on antud ürituse põnevam osa) vaatasin ma oma sektoris üksinda. Selle ürituse käigus sai mulle ka selgeks, et mulle ei meeldi Hiina muusika – ei popmuusika, mida ma kuulen peaaegu iga päev oma korterikaaslaste muusikalembuse tõttu ja muusikat kõvasti mängimapanemise harjumuse tõttu, ega ka Hiina rockmuusika. Enne finaalsõite nimelt toimus tunnine rockkontsert, mis minu jaoks kõlas lihtsalt kohutavalt. Probleem ei ole selles,  et ma midagi  aru ei saa, ma ei mõista ka Hispaania või Saksa muusika sõnu,  aga üldiselt mulle mõlemakeelne rock siiski istub, aga antud kontserdi puhul mind lihtsalt häiris kogu muusika kõla. Võibolla aga häiris mind see, et rockmuusika vahele (ka poole loo peale) tuli mingi armastuslaulu osa, mille kõla suudab minu jaoks kõige paremini defineerida sõna imal – kohutavalt veniv ja liiga kõrgel toonil esitatud. Nii et Hiina muusikaga plaate ma endale ostma ei torma.

Kui oma viimases postituses mainisin, et Jõulud mööduvad siin suhteliselt märkamatult, kui sa just mööda kaubanduskeskuseid ja Starbuckse ringi  ei konda, siis nüüd, vaid nädal enne jõule, pean ma ennast pisut parandama. Viimastel päevadel on hiinlased tänavatele üles pannud arvestatava hulga jõulukaunistusi – muidugi hiiglaslik jõulukuusk Tiananmeni väljakul jääb unistuseks, mille täitumiseks tuleb oodata sügavamat globaliseerumist, samas on aga tänavatel led-tuledega jõuluehteid, ning mõned hotellid üritavad üles panna põtru saaniga ja jõuluvanakesi, kuigi viimastel  ei ole Hiina traditsiooniga mitte midagi pistmist. Mõned asutused aga saadavad laiali isegi  jõulukaarte, kuigi päris Hiina stiilis jõulukaarte, mil oleks hiinakeelne zhu ni shengri kuaile (häid jõule) pole ma veel kohanud. Supermarketites võis juba eelmise nädala algusest kuulda jõulumuusikat, valgeid jõule ja we wish you  a Merry Christmas kõlab ka igas väikeses nurgapoekeses ning suuremad supermaketid müüvad jõulukaunistusi – muidugi mitte sellises ulatuses nagu Euroopas, valida on vaid paari sordi karra, mõne põdra või jõuluvanakujukese ja jõulumuna või aisakella vahel, aga siiski tundub, et jõulukaunistustele on turgu. Võibolla on nõudluse tekitajateks Pekingis elavad välismaalased, võibolla üritavad ka mu korterikaaslased jõulukaunistusi üles panna vaid selleks, et mõlemad tüdrukud on elanud Euroopas, aga võibolla on pimedal ajal millegi särava ja ilusa tuppa üles panemises ning toa kaunistamises siiski mingi ülemaailmne võlu. Igal juhul on Peking oma rikkamates ja korralikumates rajoonides (millest ühes ma ka õnneks elan) täiesti jõulumeeleolus, kuigi jõule siin ei tähistata – väljaarvatud keeltekool, kuna seal on välismaalaste kontsentratsioon kõige suurem, siis korraldavad nad jõulude puhul väikese jõuluõhtusöögi mängude ja hiina keele õppega, mida ma huviga ootan. Vahel muidugi tähistavad jõule ka suured hotellid, näiteks eelmisel nädalal käisin ühe suure hotelliketi jõulude puhuks korraldatud heategevuslikul üritusel, kuhu mul õnnestus kutse saada, kuna antud ketis töötab üks eestlanna, kellega oleme Pekingi küllaltki kokku hoidvas eestlaste kogukonnas kohtunud. Siinkohal tuleb mainida, et jõulude ajal igatsen oma sõpru ja peret ning tore oleks jõulud nendega koos Eestis veeta, aga samas on Hiina väga huvitav riik ning olen õnnelik, et mul avanes võimalus siia tulla ning kogeda kummalisi jõulusid, kus jõule nagu ametlikult ei tähistata, kuid mitteametlikult on jõulud siiski kohal, globaliseerumisega aasta-aastalt üha rohkem. Üks asi, mis hiinlasteni veel jõudnud ei ole, on arusaam päkapikkudest (sellega on muidugi probleeme ka Euroopas ja Ameerikas) – ma üritasin oma hiinakeele õpetajale selgitada päkapikkude olemust tunnis, kus õppisime hiinakeelset sõnavara jõulude kohta, ent mu õpetaja ei saanud aru, et kes käib akna taga passimas ja miks nad lastele nii palju komme peaksid tooma, kas siis ühest korrast ei piisa, päkapikutradistsiooni juurutamist Hiinas tuleks vist tutvustada suurtele komme tootvatele ettevõtetele, küll nad siis oskaksid reklaamida päkapikke ka.

Sellega ma, kallid lugejad, selleks korraks ka lõpetan ja soovin teile siin kohal kauneid ja rahulikke jõule. Järgmist postitust on oodata juba peale jõule, kuid siis tuleb juba väike otsade kokku tõmbamine, sest juba päris jaanuari alguses tuleb mul Hiina seiklus lõpetada (vähemalt selleks korraks). Kauneid Jõule ja püsige veel lainel! 

Kellatorn

HK üks kauneimad kolonialismiajast pärit ehitisis, HK kellatorn.

Rand

Näide HK randadest.

Rannas

Sellised on HK rannad, Lõunapoolsel saarel on palju väikesi randu, mis hetkel opn suhteliselt inimtühjad, aga suvel väga ülerahvastatud.

Lantau

Buddhat ümbritsevad kummardajad ja kummardajannad, kokku on selliseid kujusid ümber suure Buddha kuus tükki.

Buddha

Lantau saare Buddha istub Lootose õiel, ning kuna ta on seotud päikesega, siis on tegelikult ta rinnale graveeritud suur vana päikesemärk, mis on suhteliselt identne haakristiga, nii et kui esimese pilgu Budhha kujule heidad, siis vähemalt ajaloolane ehmub korraks. kahjusks on päike vales kohas ja pilt ei ole piisavalt terav...

Lantau saare Buddha

Tegemist on kuni 2007. aastani maailma suurima vabas õhus istuva Buddha kujuga, kuju ise on 34 meetrit kõrge.

Buddha mägedes

Tempel mägedes

HKs tekitab tunde Hiinas elamisest vaid mägedes templi külastamine, ja nagu lubatud, siin on veel üks näide traditsioonilises stiilis väravast, ka üleni valgena mõjuvad nad suursugustena.

Victoria Peak panorama

Veel üks vaade Viktoria mäelt, sedapuhku üle Kowlooni poole.

Victoria Peak

Vaade Viktoria mäe tipust alla HK linnale.

Jõulureklaam

Pilt on tehtud Kowlooni poole pealt HK saare suunas, suur osa maju muutub öösel hiiglaslikeks jõulukaartideks.

Öine Hong Kong

Pilt on võetud minu elamise aknast, õhtul on väga hea võtta rõdul tass kohvi ja vaadata linnadžunglit.

Viisatripp Hong Kongi

90 päeva Hiinas on läbi ja see mu kallid lugejad on tähtis, sest Hiina võimud lubavad mul riigis korraga viibida vaid 90 päeva, enne kolme kuu täitumist tuleb Hiinast välja minna ja siis uuesti siseneda, et aktiveerida uus 90 päevane periood. Mian soovisin Pekingi külmast (meil oli siin lausa -8 kraadi mõned päevad ja tugev tuul, mis puhub tolmu ja langenud puulehti üles) mõneks ajaks põgeneda ja võtsin ette pea nädalase puhkusreisi (selles suhtes on see viisarežiim tore, et puhkus tuleb võimaldada, muidu peab töötaja hoopis riigist lahkuma) Hongkongi. Hongkong on küll ametlikult Hiina riigi osa, kuid tal on eraldi immigratsioonisüsteem ja oma viisarežiim,  nii et Hiina võimud peavad lugema Hongkongis käimist riigist väljumisena (tõsiasi, mida Hiina konsulid ja valitsus kuidagi ametlikult tunnistada ei taha, aga millega piiriametnikud on leppinud). Seekodse blogipostituse pühendan  siis täielikult Hongkongi reisile. Esmalt tuleb mainida, et Hongkong, mis laiub peamiselt väikestel saartel ja väikesel maismaalapil Lõuna-Hiinas on Pekingist väga erinev ja tekib tõesti tunne, nagu oleks Hiinast välja sõitnud. HK on endine Briti koloonia ja kuigi Briti valitsus andis HK Hiinale tagasi juba aastal 1997, siis tundub, et Briti vaim ei ole kunagi sellest kummalisest paigast lahkunud – Hongkongis räägitakse teise ametliku keelena siiani inglise keelt ja muide väga head inglise keelt, just nagu oleks sattunud Inglismaale, või pigem nagu Gibraltarile. Muide sarnaselt Gibraltariga on HK näol tegemist väga mägise maa ning mägiste saarekestega, HK peamine saar ongi tegelikult üks merest välja küündiv mägi, mille on vallutanud tohutu pilvelõhkujate džungel. Viimaks on Briti kohalolu kõige paremini tunda sellest, et sõita tuleb ju vasakul pool teed, ning muidugi ei ole HK liiklussüsteem võrreldav Pekingi omaga, seal on säilinud Britilik viisakus, autod annavad jalakäiatele teed ja suuri liiklusummikuid, mille põhjustab mõni väga rumalat manöövrit tegev auto või ratastel  kuudike (mootorratas, mis on ehitatud minikaubikuks). Pekingiga võrreldes on HK ka palju puhtam, siin ei ole seda kohutavat õlihaisu, mis tuleb väikestel mootorratas-söögipudkadel valmistavast toidust, kus kokad kasutavad sama õli nii palju kordi, kui üht õli üldse kasutada saab. Lühidalt kokku võttes erinevad HK ja Peking teineteisest nagu öö ja päev,  kui oled käinud HKs võib siiski  julgelt öelda,  et Hiina ( mitte HK) on arengumaa, Pekingil on veel pikk tee selleni,  et seda paika võiks nimetada globaalseks linnaks, mida HK kahtlemata on.

Seda reisi ei võtnud ma ette mitte üksinda, vaid koos oma prantslannast tuttavaga (Amandin), kellega koos olen korduvalt Pekingit avastanud. Meil oli nii palju õnne, et ööbisime enamuse ajast (kolm ööd neljast) Amandini tädi juures, see tähendas, et esmalt enam-vähem seljakotireisiga võrreldav reis muutus üleöö suhteliselt luksuslikuks reisiks. Me ööbisime suhteliselt lähedal kesklinnale, vaid natukene üles mööda mäejalamit, luksuslikus pilvelõhkujas 21. korrusel. Meie rõdu aknast avanes imeilus vaade HK kesklinnale, selle tohutule hulgale pilvelõhkujatele ja HK sadamale, ning merele HK peamise saare ümber. New-Yorki mõistes ööbisime me otse Manhattani saarel kõige paremas naabruskonnas (muide meie võõrustaja avalikustas ka korteri rendihinna, mis oli 8000 eurot kuus). HK peamisel saarel on üldse väga kallid rendihinnad, mis on tugevas kontrastis näiteks toidu ja riietega, mis saarel on tegelikult väga odavad, odavamad kui Euroopas ja muidugi odavamad kui Pekingis. HK on kuulus oma ööelu poolest ja nii viis meie võõrustaja meid kohe esimesel õhtul HK tuntumatesse baaridesse Soho linnaos.  HKs tuleb arvestada, et elu toimub peamiselt kahel tasandil – tänavatel, kus koguneb peamiselt keskklass ja vaesemat sorti inimesed ja pilvelõhkujate katustel, kus jaksab pidutseda rikkam seltskond. Seekord olime me oma klassist selgelt väljas ja nautisime ööelu pilvelõhkujate baaride katuseterrassidel, kust avanes kaunis vaade tulesäras HK linnale ja selle teistele pilvelõhkujatele. Tahes-tahtmata tekkis tunne, et HK kulutab rohkem energiat kui kogu Hiina kokku – õhtul on kõik majad valgustatud ning kõrghoonetel põlevad suured LCD reklaamisildid, mis muide tekitavad mulje, et kogu maja on üks hiiglaslik reklaamisilt, või reklaamiekraan, mida mööda informatsioon jookseb. Osa maju muutuvad öösel ka hiiglaslikeks jõulukaartideks, muide jõulud on  HKs sama kaunistusterohked ja kommertslikud nagu Ameerikas, igas pilvelõhkujas võib leida jõulukuuse, mis oma kaunistuste rohkuselt ja uhkuselt üritab üle trumbata teisi pilvelõhkujaid.

Teisel päeval üritasime avastada HK sootuks teist kluge – nimelt mägede tõttu on HK looduse poolest väga rikas, tuleb sõita vaid üle mäe, saare lõunaküljele Stanley poolsaarele ja HK on tundmatuseni muutunud, pilvelõhkujad on asendunud väikeste kaunite villadega ja kalurielamutega ning vilgast tööstusliku sadama elu asendavad laisad rannad. HKs oli ilm veel detsembri algul nii soe, et sai vabalt T-särgi väel ringi käia ja ka õhtul piisas vaid kampsuni lisamisest. HK rannad meenutavad kergelt troopilisi randu, valged liivad ja kaunid palmid ranna ääres. Üritasime ka ujuma minna, aga vesi oli siiski nii külm, et suutsime end vaid märjaks kasta ja siis ruttu kaldale joosta, detsember ei ole ikka ujumiseks mõeldud. Loodust HKs jagub, kogu mägi  on kaetud tiheda ja kena džungliga, võtsime linnast  trammi otse üles mäele, nautisime veidi aega imekaunist vaadet üle HK saare mõlemas suunas ning matkasime siis mööda džunglisse rajatud matkaradu mäest alla. Matkarajad on vaiksed, linnamüra ei kostu sinnani, on vaid looduse hääled ja papagoilised ja kakaduulised linnud läbisegi harilike varblaste ja mäekohal hõljuvate kullilistega ja siis on muidugi veel hulk suuri ja kaunite värvidega liblikaid, kes lendavad džunglitaimestiku  vahel. Detsember ei ole just lillede õitsemise aeg, ent ometigi võib leida mõnd kaunist õit veel õitsemas – jasmiin näiteks õitseb veel detsembris.

Kolmandal päeval otsustasime HK peamiselt saarelt lahkuda ja minna tutvuma HK odavama ja pisut vaesema osaga (mis ei tähenda, et seal poleks pilvelõhkujaid olnud) – nimelt suundusime HK maismaaosa Kowlooni poole. Kowloonile on võimalik sõita kas metroo või praamiga, praamisõidu hind muide on kõigest  30 eurosenti, muidugi kestab kogu sõit vaid 8 minutit, kuid soovitan seda siiski ette võtta, kuna metroos lihtsalt ei näe midagi ja mereõhk on alati parem. Kowlooni osa on tegelikult lõviosa HK territooriumist ja sealgi jagub vaatamist tegelikult mitmeks päevaks. Me alustasime jalutuskäiku sadamst algava tähtede tänavaga – nagu Los-Angeleses on Hollywoodi staaride jaoks tähtede tänav. HKs on tähtede tänav kaunil rannapromenaadil, mis on tänavast veidi kõrgemale tasemele tõstetud. Muidugi on HK tähtede tänaval vaid Aasia tuntud filmitegelased, nii  et minu jaoks oli tuttav vaid Jackie Chani nimi. Peale tähtede tänavat läksime Briti koloniaalajastu sümbolit kaunis klassitsistlikus stiilis kellatorni vaatama – see muide on HK üks peamisi vaatamisväärsusi. Torn oli kunagi kindlasti võimsaks sümboliks Briti arenenud kultuurist ja ehitusstiilist ja paistis kaugele silma – veel kuni 1960 aastani ei tohtinud HK majad olla kõrgemad kui 4 korrust, nii et kellatorn tundus küllaltki majesteetlikuna. Tänapäeval kaob aga kellatorn kõrgete pilvelõhkujate vahele lihtsalt ära ja meenutab vaikselt kunagisi Briti koloonia hiilgeaegu.

Kowlooni linnaosas on mitmed odava kauba (võltskaup, mis näeb välja küllaltki  ehtne) ja suveniiride turud. Turg ise on juba vaatamisväärsuseks, kuna Pekingis sellist väikestest putkakestest kokku pandud ja tervet tänavat hõivavat turgu juba ei leia. Kowlooni poolsaar on HK kõige varieeruvam osa, selle lõunatipus on pilvelõhkujatega rikas rajoon, keskel on  turud ja väikesed templid läbisegi keskmise suurusega ärihoonete ja hotellidega, ning mida põhja poole ja lähemale Hiinale, seda vaesemaks ja madalamaks muutuvad hooned, ning räpasemaks muutuvad tänavad.

Oma viimasel täispikal päeval HKs otsustasime minna HK ühele kõige vähem asustatud saarele Lantaule, kus asub muide ka HK lennujaam. Antud saarel asub aga vast HK tähtsuselt teine (kui tegemist just ei ole uskliku turistiga) vaatamisväärsus. Nimelt asub sel saarel maailma kõige suurem istuvas asendis vabas õhus olev Buddha kuju, see on pandud Lantau suuruselt teise mäekese tippu ja selle ümber asub kaunis buddistlik tempel, mille mungad ja nunnad lasid 1980ndate lõpus rajada saarele hiiglasliku Buddha kuju. Kuju on tõesti väga majesteetlik ja mõjub mäekese tipus jumalikuna. Templi ümber laiub ja teepuude istandus, mul õnnestus näha esimest korda teepuu põõsaid – rohelist teed ja jasmiiniteed. Jasmiinitee jaoks on ka väikesed jasmiinipõõsakesed, mis erinevad välimuselt palju meil  Eestis tuntud jasmiinidest, kuid õiel, mis on umbes kolm korda suurem Eesti jasmiinist on äratuntav jasmiini lõhn. Lantau saarele minek võtab aega, kuna saar ja suur Buddha kuju asuvad kesklinnast kõige kaugemal ja tuleb liikuda nii bussi kui ka metrooga. Lisaks tuleb HK reisil alati arvestada tohutu rahvamassiga, kes tingimata tahavad näha samu asu, mis sinagi, nii sai oodatud näiteks pool tundi bussi järjekorras ja pool  tundi praami järjekorras jne, nii et soovitaks HKd külastada väike raamatuke taskus, mida saaks erinevates järjekordades lugeda.

Igal juhul  on HK linn/riik/linnriik, kus ma täitsa võiks Aasias elada, see on Hiina, aga samal ajal on selles ka midagi Euroopalikku, midagi tuttavat ja samas Hiina templikeste ja traditsioonilises stiilis väravakseste müstiline aasialik võlu. Selle mõttega ma tänaseks aga lõpetan, soovin teile kaunist advendiaega ja üritan teie jõuluootusi vast veel mõne looga Hiinast, sedapuhku siis jälle Pekingist vürtsitada.

Modernne Peking

See hoone on olümpia ujumstaadioni hoone, öösel on see neoonsinises väga silmapaistev.

Olümpiastaadion öösel

Linnupesa näeb öösel  tuledes väga kena välja.

Hiina telemaja CCTV

Hiina telemaja on näide modernsest arhitektuurist Pekingis

Rahvusmuuseumis

Näide kuulsast terrakotaarmeest, Xi'ani linnas on neid muidugi rohkem, seal asub muuseum, kus kõik need kujud, mis sealt lähedalt välja kaevati ka üles pandud on.

Jõulud saabuvad

Trummid

 Ülal võib näha esitlust kunagisest trummimängust, mis näitas aega.

Vaade Pekingile

Taamal on suurlinn, ehk  siis Pekingi Skyline

Trummitorn

Kellatorn

Sellest tornist olid Pekingi inimesed veel Mingi ja Qingi dünastiate ajal harjunud aega mõõtvaid kellalööke kuulma.

kultuur ja kapitalism

Mõned lehed on puudel veel alles, kuid üldiselt on sügis vallutanud Pekingi, vihma küll ei saja ja pole ka sadanud oktoobri algusest saati, kuid puhuma on hakanud külmad ja päris tugevad tuuled. Tugeva tuulega on kohati see probleem, et tänavale kogunenud tolm ja leherisu tikub silma, kui tänaval jalutada. Positiivse poole pealt saab aga öelda, et tugeva tuule korral on siin täitsa värske õhk, kuna tuul puhub ka saaste minema, kuigi  tuulevaiksel päeval on kõik jälle tagasi.

Eelmisel nädalal olid Pekingis Kasahstani kultuuripäevad ja mul õnnestus minna Kasahi balletti vaatama. Ballet ise oli väga põnev, kuna peamiselt etendati regionaalseid tantsusid ja ma taipasin, et olen neid rahvad kogu aeg Venemaale lähedasemateks pidanud, tantsudest aga selgus, et tegelikult on neil rohkem sarnasust Türgiga. Ent balleti asemel tahtsin teile hoopis rääkida Pekingi balletikülastuskultuurist, või sellest, mis lääne inimese mõistes oleks pigem kultuuritus. Me jõudsime teatrihoonesse 5 minutit enne balletietenduse algust, mis igale korralikule teatrikülastajale tähendanuks, et me olime peaaegu hiljaks jäämas. Ometigi polnud me viimased, kes üritasid etendusele sisse hiilida, kogu etendust vaatama tulnud rahvas üritas just 5 minutit enne etenduse algust kohale pääseda. Etenduse alguse ajal sebis pool  saalist veel ringi ja otsis oma kohta, hoolimata sellest, et esimesed tantsijad olid juba laval. Üldse jäi selline tunne nagu ma oleksin kinos olnud, kuhu inimesed peale 10 minutit filmi kestmist veel sisse ronivad, kuna mõtlesid viimasel hetkel siiski pileti osta. Pealegi võis näha mõnd inimest söömas midagi, mis meenutas popkorni ja oma naabriga millestki vestlemas. Etenduse lõpus oli inimeste käitumine sama kummaline kui alguses, kuna suur osa inimesi hakkas saalist välja trügima juba viimase tantsu ajal, ning tantsijate kummardusi ja lilledega õnnitlemist jäi vaatma peamiselt vaid tühi saal. Viimase tähelepanekuna peaks mainima balletikülastajate riietust, mina panin endale selga parema väljanägemisega kleidi, kuna üritus ei tundunud mulle tavalise kinona, kuhu võiks teksades sisse tormata, vaid ikkagi üritusena, kuhu inimesed sätivad end enne külastust. Samas oli publik riides seinast seina, olid inimesed, kes olid pea nagu ballile minekuks end üles löönud ja siis olid inimesed täiesti tavaliste teksade ja kampsuniga, mis jättis mulje nagu olesk saali mittetäitumuse vältimiseks lihtsalt tänaval pileteid jagatud. Igal juhul oli see huvitav kogemus ja võibolla mõtleksid hiinlased ise Euroopas, et miks pärast inimesed küll lähevad juba pool  tundi enne etenduse algust kohale, üritavad kogu etenduse söögita läbi elada ja passivad etendust vaikides, kui  samal ajal võiks ju naabriga juttu ajada.

11. novembril tähistati siin üht küllaltki huvitavat tähtpäeva, mille olemasolust mul varem aimugi  ei olnud. 11.november on nimelt vallaliste püha. Õnneks ei too küll keegi  sel päeval vallalistele lilli, aga ostukeskused teevad selleks puhuks suuri allahindlusi, et õnnetud vallalised saaksid end kuidagi lohutada. Ma ei oleks tegelikult sellest tähtpäevast ka midagi kuulnud, kui meie sekretärineiu poleks samal päeval üritanud endale odavamalt telefoni osta, kuna tänavapildis pole üldiselt näha, et keegi midagi tähistab. Hilejm rääkis muidugi ka mu hiina keele õpetaja sellest tähtpäevast, et põhimõtteliselt ootavad kõik allahindlusi sel päeval ning üritavad kuidagi poodi pääseda. Hiinas on tegelikult internetikaubandus palju rohkem levinud, tellid endale netipoest asjad koju, ka riided ja siis kodus proovid selga, ning kui ei sobi siis saadad tagasi. Meie sekretär ostis samuti enda telefoni netipoest. Nii, et kes siin midagi müüa tahab, siis soovitaks seda teha näiteks neti vahendusel. Mu Hiina keele õpetaja rääkis selle päeva raames ka mõnest Hiina sotsiaalsest probleemist – inimesed töötavad pea 15h päevas ja siis neil ei olegi aega endale kedagi leida, lisaks on ühelapsepoliitika viinud olukorrani, kus mehi on rohkem kui naisi nii et kõigile ei jagugi naist ja selleks, et endale naie leida, peab olema piisavalt rikas. Lisaks kurdavad mu korterikaaslased, et kui nad enne 30 aastat endale kedagi ei leia, siis nad jäävadki kogu eluks üksi. Naiste puhul on teine probleem, et suurem protsent neid on haritud ja haritud naised on pigem nõus elama üksinda, kui endast oluliselt madalama haridustasemega mehega. Kokkuvõtteks, kui Hiina mees soovib endale Hiinas naist leida, peaks ta olema haritud ja hea sissetulekuga.

Liigume nüüd aga lootusetutest probleemidest eemale ja räägime veel sellest, mida Pekingis ette võtta. Mul oli plaanis sel nädalavahetusel 798 kunstitänavat külastada, kuid avastasin , et see polegi veel viimane vaatamisväärsus, mis mul ametlikult nägemata ja kuna 798 asub metrooliinidest küllaltki kaugel, otsustasin minna hoopis Kella ja Trummi  torne külastama, mis samuti on üheks Pekingi  suurimaks vaatamisväärsuseks. Kella ja Trummi torni kasutati Mingi ja varase Qingi dünastia ajala (alates 1360) aga varemgi ajaarvestamiskeskusena. Spetsiaalsed ajavalvurrid, pidid tagama selle, et ajal hoitakse silma peal ja inimesed saavad rahulikult oma igapäevatoimetusi teha, ning et neil oleks ajast mingisugune arusaam. Kellatornis asub hiiglesuur vasest kell, mida löödi näiteks kella 23 paiku öösel, näitamaks,  et nüüd on aeg magama minna ja linna väravad sulgeda, samuti märkis kellalöök hommikut, et taas tööle minna. Trummi tornil oli sarnane ülesanne, kuid seal tegeleti veel ka pikema ajalise aja mõõtmisega – kuud, päevad ja aastad, kõik vajas selgust. Trummitornis toimub iga tunni tagant esitlus sellest, kuidas kunagi trummide löömise koha peal ametis olnud inimesed oma kohustust täitsid. Siesta ja kuulata trummide mängu väikeses tornis tundub nagu olla suurel trummide kontserdil, need teevad ikka väga valju müra, nii et pea pool Pekingit võiks seda kuulda.

Viimaks olen ma Hiina poliitika koha pealt vast liiga vaikne olnud, kuid eelmisel nädalal toimunud sündmust tasub mainida, nimelt lõppes eelmisel nädalal 18.nda Kommunistliku Partei 3. pleenum, millest paljud poliitikahuvilised ootasid suuri reforme, mis muudaksid Hiina poliitilist olukorda. Kui arvestada Hiina majandusolukorda, kus SKT number ei näita enam nii kõrget tõusu, kui see veel mõned aastad tagasi oli, on majanduse reformimine poliitikute jaoks siin äärmiselt vajalik samm. Reformid lubavad suuremat majanduslikku avanemist,  kuid peamist suurte riigifirmade mudelit ei hakka ka keegi siin veel muutma, kuid reformid lubavad siiski mõningasi muudatusi, millel tasub silma peal hoida. Vähemalt teoreetiliselt lubavad reformid ka paremat keskkonnapoliitikat, mis annab lootust, et kunagi tulevikus, kui just kogu Hiina ei kavatse täielikult industrialiseeruda, võib Pekingis olla puhast õhku ka ilma tugevate tuulteta.

Selle küllaltki lühikese ülevaate lõpuks tahaksin mainida, et ka Peking ootab sellest nädalast saati joule. Kuigi Hiina ametlikult jõule ei tähista, siis globaliseeruvat kommertsmaaniat ei ole kuidagi võimalik peatada. Jõulukaunistustega tuli esimesena välja Starbucks, kes juba pakub erilisi jõulukohvisid – ei kujuta ette, millega nad siis üllatavad kui jõulud juba käes on, kuna ühe kuuga saab kaneelimaitselisest kohvist ka kõige suuremal kaneelilate fännil kõrini. Suuremad kaubanduskeskused on end juba kergelt jõuluehteisse seadnud ja mõned neist on juba ka poeesised kuused ära ehtinud, mis siin hetkel tundub natukene kummaline. Kodus või isegi  Taanis oleks jõulutuled ja jõulukuusk pimeda ja vihmase ning pisut kõleda aja parandajatena väga teretulnud, siin aga vaatasin jõuluehteis kuuske veel alles kergelt kollaseks minevate hõbepajude taustal (need pajud peavad ikka üllatavalt kaua vastu, teistel puudel on lehed juba kadumas, aga need pole veel jõudnud korralikult kollasekski minna) ja kuuse all lillepeenras õitseb veel puhmas oktoobreid ja ausalt tekib tunne,  et on liiga vara, oodake veel ja pange need kaunistused üles siis kui paju on lehtedest puhas ( kui  see üldse juhtub) ja lilled kuuse all on ammu kadunud. Muidu on tegelikult vahva, et kommertsjõulud on globaliseeruda suutnud, armsad jõulukaartid, kuusepärjakesed Starbucksis ja jõulutuledes puud kaubanduskeskuse ees tekitavad koduse tunde, oled küll  Hiinas, kus palju asju on teist moodi ja elu kulgeb natukene teises rütmis, kuid siis näed midagi täiesti tuttavat. Muidugi ei ole siin jõulukaunistusi nii palju kui Euroopas või rääkimata siis veel Ameerikast, tänavapildis pole peaaegu midagi näha. Nii nagu Hiina avab end läänele vaikselt ja mõõdukalt, nii tähistab ta ka lääne päritoluga pühasid vaikselt ja mõõdukalt. Reformipoliitika lubab kiiremat avanemist, Halloweeni puhul oli sel aastal täheldatud, et püha tähistas rohkem hiinlasi ja tähistati ulatuslikumalt, rohkemate halloweenikaunistustega ja teemapidudega, ei tea kas ka Jõulude puhul on sama muster märgatav. Tõenäoliselt mitte, aga vähemasti on iga nurga peal Starbucks, kes seekord päästab jõulud! Teie kallid lugejad, imetlege jõulutulesid ja hakake mõtlema jõulukinkide peale, mina pean varsti jõulukaartid posti panema, et vältida nedne kohalejõudmist alles Kolme kuninga päeval. 

Beihai tempel

Beihai pargis Valge Pagoodi juures tepli siseõu, pilt on võetud kellatornist. Kui kella kolm korda lüüa, siis pidi ülejäänud aasta turvaline olema, peaks sel juhul vist uuel aastal ka seal  enne kojutulekut läbi käima!

Beihai Pagood

Valge Pagood

Beihai järve saarekesel asub võimas budistlik pagood.

Vaade Beihai järvele

Värav Beihai pargis

Nagu ma juba mainisin, mulle meeldivad Hiina traditsioonilised väravad ja neid saab veel tulema.

Beihai pargi lillekaunistused

Veel üks näide sellest, kuidas Pekingis osatakse lilledest ilusaid kaunistusi teha.

Lillekaunistused

Hiina on siiani kõige rohkem lillekaunistusi kasutav riik, kus ma käinud olen, nad teevad lilledest palju selliseid  pilte  või skulptuure.

Beihai park

Beihai park oli pea täies ulatuses lilledega väga kauniks tehtud. Sügis on siin tegelikult väga ilus aastaaeg.

Üheksa Draakoni paviljon

Chateau

Nu see kolmnurk tekitas küll tunde, et oled Prantsusmaal Louvre'i ees.

Veinichateau

Halloween ja Keelatud Linna Intsident

Nüüd on sügis juba täies hoos ja ilmad on muutunud palju jahedamaks, kahjuks on jahe ka minu väikeses elamises, kuna kütma peaks hakatama alles novembri keskelt, siis kui ilmad õieti külmaks lähevad. Novembri alguseks olen suutnud läbi käia peaaegu kõik Pekingi tähtsamad vaatamisväärsused, alles on jäänud veel vaid kunstitänav, kuhu ma ehk ka lähitulevikus satun.

Keelatud linna lähedal on  veel teinegi vaatamisväärsus, mida ma kohe koos keelatud linnaga koos ei jõudnud läbi vaadata. See on Beihai park ja tema keskel asuv 40 meetrine valge pagood. Beihai park on ümber suure Beihai järve ja meenutab armast Hiina stiilis aiakest, kus jalutada. Sügisestes kirjudes lehtedes on park veel eriti ilus. Järve keskel on väike saareke ja selle saare peal on 17. sajandist pärit budistlik pagood, tegemist oleks nagu hiigelsuure valge kirikukellaga, mis on mäe otsa pandud. Tegemist on aga budistliku pühapaigaga, ning suure pagooda sees on talletatud budistlikud pühakirjad, aga ka budda munkade säilmed. Sisse muidugi keegi ühtki turisti ei lase, nii et täie veendumusega ma seda ka väita ei saa, mis pagooda sees asub, kuid nii väidab turismiinformatsioonivoldik. Pagooda ajalugu uurides sain teada huvitava fakti, et 1976 aastal  tabas Pekingit nii tugev maavärin, et too pagooda sai kahjustada, nii et ei elagi ma just väga turvalises paigas.

Teisel pool järve kaldal asub ühendatud paviljonide võrgustik, mida kutsutakse Üheksa draakoni paviljoniks, kuna üksteisega on ühendatud seitse väikest paviljoni, kus saab istuda, mängida kaarte ja vaadata järvele, kuidas Hiina stiilis draakonipaadid mööda järve sagivad. Nüüd olen ma draakonipaatide ja templite stiiliga nii harjunud, et see ei pane enam imestama, vaid tundub täiesti tavaline olema.

Kui Keelatud linnast juba juttu tehtud sai, siis tuleb ka rääkida viimasest Keelatud linna intsidendist. Te kõik olete kindlasti meedias kuulnud juttu Hiina kodusest terrorismist ja rünnakust Keelatud linnale. Võtame lühidalt kokku – üleelmisel esmaspäeval sõitis kaubik, Tiananmeni väljakul läbi turistide otse vastu Keelatud linna peasilda, mille kohal ripub hiiglaslik esimees Mao pilt. Kaubikus olid mees ja naine ja naise või mehe ema, kes kõik sündmuskohal hukkusid, surma said ka viis turisti, kes jäid autole ette. Esialgu ei teadnud Hiina meedia, kuidas sellele reageerida, peale selle, et internetti oli vaja piirata, nii et võimalkult vähe uudiseid leviks väljapoole. Enne hakkasid välismaised meediaväljaanded rääkima terrorismist, kui Hiina selleni jõudis, kuid viimaste andmete järgi peab ka Hiina juhtunut koduseks terrorismiks. Koduseks, kuna intsidendi peategelased olid tõenäoliselt Xinjiangi provintsist – see on provints, kus peamiselt elavad uiguurid, kes on Hiina üks suurim vähemusrahvus. Uiguurid on ammu soovinud eralduda Hiina riigist, kuid nende provints on Hiina suurim ning üks maavaraderikkamaid, siis on mõistetav miks Hiina ei soovi antud provintsi näha lahku löömas. Uiguuridega on Hiinal probleeme juba aastaid ning suur osa Hiina poliitikast, eriti välispoliitikast on seotud uiguuride küsimusega. Hiina on Xinjiangi provintsi viimastel aastatel kõvasti arendanud, ehitades sinna paremat infrastruktuuri, mis osalt on mõeldud paremaks ligipääsuks Xinjiangi maavaradele, kuid osalt ka uiguuride elujärje parandamiseks, et nad oleksid Hiina valitsusega rahul. Suur osa Hiina kommunistlikust valitsusest põhineb majanduskasvul baseeruvale legitiimsusele – valitsus on nii kaua legitiimne, kui püsib majanduskasv – poliitika, millele pani aluse 1980ndatel Deng Xiaoping. Kuna majanduskasv on SKT numbri järgi tublisti kahanemas, siis valitsus peabki tegema reforme, et taas majandus kasvama saada. Kuid Xinjiangi provintsis ei ole kunagi päriselt usutud majandusliku legitiimsuse teooriasse, kuna kohati on nende inieste jaoks majanduskasvust olulisem siiski nende ühtekuuluvustunne ning veendumus, et nad peaksid olema Ida-Turkestani riik ja mitte Hiina osa. Provints on küll  autonoomne ja kakskeelne, kuid sellest jääb vahel kohati väheks. Pealegi on majanduskasv rikkunud nii mõnedki traditsioonid, eriti noorte hulgas, kes lähevad arenevatesse linnadesse tööle, ning pannud noored unustama keele ja kultuuri. Siis on veel muidugi usk – uiguurid on moslemid, suures osas, kuna provints paikneb islamiusu leviku piiril. Siit on väga lihtne jõuda kahele lähenemisele terrorismi ja Xinjiani provintsi osas – islamiterroristid (kui väga tahta võib kuidagi ikka Al Qaeda või mõne sama halva rühmituseni välja kaevata) ja Ida-Turkestani terroristid (Ida Turkestani tegelikkuses ei eksisteeri, see on riik, mida soovitakse luua). Hiina on varem käsitlenud Xijiangi mässusid, kui islamiterrorismi, mis haakus rahvusvahelisel areenil USA poliitikaga, nüüd on aga hakatud lähenema Ida-Turkestani terrorismile, mis tõstab keskmesse uighuuriks olemise ja iigist eraldumise soovi. Antud intsidendi kohta ei ole võimalik 100% öelda, et see oli terrorism, või et sellega üldse midagi saavutada taheti peale tähelepanu enda olukorrale, kuis sedagi. Valitsus ei avalda kõiki detaile, kuid hetkel on ametlik seisukoht, et tegemist oli koduse terrorismiga ja Ida-Turkestani terrorismiga. Nüüd on Pekingis elavatel uiguuri inimestel hirm, et neid hakatakse politsei poolt terroriseerima, aga ka Pekingi elanike poolt terroriseerima. Peking ei suutnud intsidenti Ida-Turkestani terrorismist lahutada ja sellega kannatab terve Pekingi uiguuride kogukond, sest kolmas võimalik terrorismi lahendus jäi kasutamata – juhtumipõhine terrorism, eriti kui arvestada, et veel paar päeva tagasi toimus teinegi kummaline rünnak, kui Shanxi provintsis plahvatas kommunistliku partei peahoone ees pomm, mis samuti nõudis ühe inimelu. Siin ei tõtanud Peking kohe asja terrorismiks pöörama, ega uiguure süüdistama, läheneti pigem juhtumipõhiselt, keegi lihtsalt ei olnud valitsuse poliitikaga väga rahul. Kommunistliku partei peahoone kusagil  provintsis ei ole muidugi sama tähtsusega kui Keelatud linn otse Pekingi  südames ja see selgitab ka miks kaht juhtumit terrorismi mõistes nii erinevalt käsitleti.

Terrorismi pealt on nüüd kuidagi kummaline üle minna palju lõbusamale teemale, aga ma siiski soovin teiega jagada oma Halloweeni kogemust. Hiinas üldiselt ei tähistata Halloweeni,  aga välismaalased ja viimastel aastatel ka hiinlased ise on ikkagi hakanud seda päeva tähistama. Lugesin viimati artiklit, et hiinlased on hakanud rohkem tähistama Halloweeni, kuna too püha võimaldab üheks õhtuks kehastuda kellekski teiseks ja põgeneda igapäevaelust, kus töörutiin ja töökohustused on rõhuvaks muutunud. Igal juhul Halloweeni õhtul läksime oma korterikaaslastega välja sööma ja hiljem näitasin ma neile, kuidas Halloweeni kõrvitsat teha. Tüdrukud ei olnud kunagi varem Halloweeni kõrvitsat teinud, aga nad leidsid, et see on tore traditsioon. Muidugi siit selgus ka kuidas Hiina tavainimene Euroopat ette kujutab – ei mingit Ida ega Lääne Euroopat, kui elad Euroopas, tuled Läänest ja kui Läänes tähistatakse Halloweeni (Ameerikas ja Inglismaal ju tehakse seda), siis mu korterikaaslaste meelest järelikult tehakse seda ka Eestis, ikkagi Euroopa ja Lääs ju. Ütlusel, et tulen Ida-Euroopast lihtsalt puudub siin mõte, see on arusaadav ainult geograafilises mõistes.

Nagu korralikule Halloweeni tähistamisele kohane, läksime suurele Halloweeni kostüümipeole, mis toimus Pekingist 100km väljas, ühes suures veinilossis. Loss, kuhu läksime, tekitas tunde, et oled Prantsusmaal, seda tunnet muidugi aitas süvendada hiiglaslik klaasist kolmnurk lossi ees, mis jäljendas väga täpselt Louvre’i. tegemist on Aasia kõige suurema veinilossiga, mille saalides toimus võimas Halloweeni pidu. Pealava oli küll  õue tehtud, kuid rahvas soovis esmalt näha, mis lossis sees on. Ega siis iga päev kutsuta sind uhkesse lossi pidu pidama, pealegi Euroopas oleks see pühendatud vaid väga rikastele või priviligeeritud inimestele, siin sai sisse aga vaid 15 euri eest, mis muide sisaldas ka bussisõitu Pekingist lossini ja tagasi ja lisaks sellele ka tasuta jooki, mille sai lunastada kasiino stiilis – pokkeri žetoonide eest. Kogu pidu oli muidu väga võimas – palju inimesi ja palju huvitavaid kostüüme, huvitavalt dekoreeritud loss (surnuaia lava oli päris effektne luukerede ja kirstudega), ning muidugi hea muusika, mille järele tantsida. Kuid kogu peol oli ka üks varjukülg – kui sa Aasias või Hiinas lähed riigi või  regiooni kõige suuremale peole, siis on sinna oodata ikka väga suurt rahvamassi ja kuigi piletid olid piiratud, siis rahvast oli  ikkagi kohe väga palju. Nüüd oli  aga tunne, et korraldajad ise ei olnud arvestanud sellise rahvamassiga, ning lasid rahval rahulikult lossi trepi ette puntrasse koguneda, et lossi sisse saada. Ilmselgelt hakkas rahvas trügima ja lossi end sisse suruma, politsei leidis, et olukord on kergelt kontrolli alt väljumas ja hakkas rahvast lossi  eest minema sundima, mispeale inimesed, kartes et rohkem enam lossi ei pääse, just vastupidi hakkasid lossi piltlikult tormijooksuga vallutama. Kuan lossil oli  piirdeteta barokkstiilis keerdtrepp sissepääsu ees, siis suure trügimisega lendas nii mõnigi inimene trepist lihtsalt üle ääre alla. Hetkeks tundus, et olukord on vägagi ohtlikus muutunud, ning iga tasakaalu kaotav ja maha kukkuv inimene võib surma saada, tegelikult on ime, et keegi seal päriselt surma või tõsiselt vigastada ei saanud. Inimesi pressiti seal ikka väga kokku, kuid politsei tugevdas kiiresti oma ridu ja surus rahvamassi lossi trepi eest ära, et rahvast normaalselt lossi sisse lasta. Igal juhul karjuv ja kumminuiadega ringijooksev politsei tegi Halloweeniõhtu mõneks hetkeks tõeliselt õudseks, ent lõpp hea kõik hea, saime lossi sisse ja pidasime maha ühe vahva Halloweenipeo. Sellega ma kallid lugejad, ka lõpetan tänaseks, loodan, et teilgi oli vahva Halloween ja püsige ikka lainel! 

Pekingi Loomaaias

Hiiglaslik  kaslase (võibolla Jaaguar) kuju oli loomaaia üks parimaid vaatamsiväärsusi.

Pekingi loomaaed

Panda ei näinud hea välja, et pilti teha, oli liiga tolmune teine, siis palun kaelkirjakud elavad loomaaias päris hästi!