Soovitempel

Taevatempli kompleksi viimasel marmoralusel  ei ole peale ehitatud templit, seal on vaid keskpunkti märkiv kivi, mille peal seistes võib midagi soovida ja siis see soov peaks täide minema. Ma ei ole kindel, et seda ka Mingi dünastia ajal nii mõeldi, pigem on see globaliseerumise mõju, kus turistid on tekitanud nõudluse, et oleks mingi koht, kus su soovid täide lähevad, sest niipaljudes paikades ju mujal on nii.

Templi kõrvalhooned

Vaade taevatempli peatemplilt kõrvalhoonetele.

Hiina ehitusstiil Mingi dünastia ajal

Templil on ka kõrvalhoonetekompleks, mis on jällegi vanemas Hiina ehitusstiilis, kuid pange tähele taevatempli kõrvalhoonetel on sinised katused, mis sümboliseerivad taevast, tavaliselt on selliste hoonete katused kas pruunid või kollased.

Maa tempel

Taevatempli kompleksi kuulub ka väike maa tempel, kuna templikompleks peab sümboliseerima maa ja taeva harmoonilist kooseksiteerimist. Ka selles templis viiidi läbi osa viljasaagipalumise riitusest.

Taevatempel (2)

Kui Keiser palus head viljasaaki, pidi ta läbi viima viljasaagipalumis riituse, kui miski läks riituse käigus nässu, võis sel aastal viljasaak sootuks kehva olla. Antud riitust ei tohtinud aga ükski lihtinimene näha.

Taevatempel

Selline näeb siis välja Tevatempli kompleksi peatempel, kus Keiser head viljasaaki palumas käis.

Minu kodu

See tornmaja on minu koduks Pekingis, maja on küllaltki vana ja meenutab väga Lasnamäe betoonehitisi, võibolla ainult ruumi on vähem.

Kuu Festivalist Taevatemplini

Kallid lugejad, veel septembri lõpupoolegi on ilmad Pekingis suurepäraselt suvised, ehkki Pekingi elanike jaoks on ilmad selgelt sügiseseks muutunud. Sooja on endiselt 24-28 kraadi vahel, kuid vestlusest mu korterikaaslasega selgus, et sellist temperatuuridevahemikku peetakse siin juba sügiseseks, sest suvine soe peab ikka kergelt 40ni ulatuma. Selgitasin toanaabrile, et eestlaste jaoks on 25 kraadi täitsa normaalne suvi, mispeale mu korterikaaslane väitis, et kui  ma loodust ja puid vaataksin, saaksin aru,  et tegemist on juba sügisega, nu kui hästi vaadata võiks arvata, et on  augusti algus, puud on ikka veel rohelised, kuigi võib näha mõnd üksikut kollakat lehte, mis puude otsast on langenud. Pealegi on siin parkides nii palju okaspuid ja kadakaid, et nende järgi  ei saa midagi aru, küpressid võibolla viskavad vaikselt lehti maha, aga need puud ei lähe ka värviliseks, igatahes minu arvates ei ole veel märke korralikust sügisest Pekingis.

Laupäeval õnnestus mul osa võtta ühest peost, hiinlaste seas on karaoke päris populaarne õhtu veetmise viis. Ainult, et karaoket võib leida ka sellises variandis, millega me Eestis vast harjunud pole (andestage kui ma pole just päris karaoke spetsialist). Liikusime oma seltskonnaga mingisse hoonesse, mis meenutas hotelli, ning imestasin,  et kas me ikka oleme õiges kohas, ei mingit baari, ei mingit valju muusikat. Hoone uksel tuli meile vastu  hotelli jooksupoisi välimusega töötaja ja juhatas meid minu veelgi  suuremaks üllatuseks numbrituppa. Too  tuba oli aga mõeldud karaoke erapidudeks – seltskond koguneb ruumi, mille keskel on laud, ümberringi diivanid, toa seinas on suur telekaekraan, millele ilmuvad laulusõnad, ning toas on 3-4 mikrofoni, nii et kõik kes seltskonnast soovivad, võivad laulda. Ei mingit avalikku häbi kui laulda ei oska ja terve baaritäie võõraste inimeste ees üles astuma pead, on ainult sinu seltskond, kelle ees esineda. Igal juhul tundus natukene kummaline niimoodi suhteliselt hotellitoas istuda ja laulda.

Lisaks karaokele võib ka tavaline poeskäik Rootsi kuulsasse Ikeasse olla omaette elamus, mis tundub pisut harjumatu. Ikea on kodusisustuse kohapealt Pekingi inimestlele alati esimene valik – hinnad on mõistlikud ja kaupa on palju. Nii siis läksin  reede õhtul pärast tööd Ikeast läbi, et voodipesu osta, kuid reede õhtu ei ole just kõige mõistlikum aeg Ikeast läbi hüppamiseks (nädalavahetus pidi veel hullem olema), kuna just siis tahab kogu Peking antud poodi minna. Jõudnud sissepääsuni, nägin  pikka järjekorda, et üldse poe uksest sisse saada. Järjekord oli kindlasti oma paarsada meetrit poe uksest eemale ja kuna Ikea asub kaugel ja voodipesu oli tarvis, siis seisin pool tundi poe ukse taga, et saaks minna sisseoste tegema. Lift viis mu kohe kolmadnale korrusele, kus olid näidistoad, köögid, vannitoad, magamistoad ja lihtsalt voodinurgad, kus hiinlastele meeldib lisaks mööbli vaatamisele ka niisama aega veeta. Voodite peal võis näha lapsi hüppamas, paarikesi istumas ja juttu ajamas ja inimesi, kes proovisid kuidas oleks selles voodis ka teki all magada. Mõnes näidistoas võis näha paarikest istumas köögilaua taga ja arutamas oma igapäevategevusi, kõik märkmikud ja muud dokumendid laiali, just nagu nad elaksid seal ja nad ei olnud kohe kindlasti palgatud mingit etendust tegema, inimesed veedavadki niimoodi aega. Kontoritöötaja võib minna õhtul veel Ikeasse oma viimaseid dokumente üle vaatama ja siis lahkudes oma naisele mõne küpsetuspanni kaasa osta. Nädalavahetusel on Ikea aga lausa peresündmus, kus lapsed saavad rõõmsalt vooditel hüpata ja näidistubades ringi joosta ja mängida. Samas aga on rahvast poes nii palju, et ühe tekikoti ostmine võtab aega terve tunni, tuleb oodata poe ukse taga, rahvamassist läbi tungida, leida tekikotid ja pool tundi kassa sabas istuda. Rootslased võivad aga õnnelikud olla, nende äri Pekingis õitseb.

Läheme nüüd aga igapäevaelu juurest kultuurisündmuste juurde. Nagu ma eelmine kord lubasin, siis räägime täna Kuu Festivalist või Kesk-sügise festivalist. Kuu Festivali tähistatakse sügisese pööripäeva paiku, septembris kui täiskuu on haripunktis- just kõige suurem ja säravam. Sel aastal oli Kuu Festival 19. Septembril. Seda püha tähistatakse perekonnaringis ja see on Hiinas üks tähtsamaid pühasid, ühtlasi on sel ajal ka Peking kõige inimtühjem, kuna niipalju kui on võimalik, siis inimesed lähevad oma kodudesse tähistama. Mul õnnestus seda püha tähistada koos oma ühe korterikaaslasega, teine korterikaaslane sõitis lõunasse oma perele külla. Kuu Festivali tähistatakse tavaliselt pereringis õhtusöögiga, võib ka minna mõnda parki jalutuskäigule, need on siis kaunistatud laternatega, mille klülge on kinnitatud väikesed mõistatused, mida lapsed saavad lahendada. Mina kahjuks ei olnud võimeline veel neist hieroglüüfidest isegi mõistatust välja lugema, rääkimata siis veel selle lahendamisest. Laternaid süüdatakse ka kodudes akendel, või lastakse õhku lendama. Kuu Festivali tähistamine on väga vana traditsioon, mis ulatub kaugetesse Hiina keisririikide ajastusse, kuhugile 900 aasta kanti. Festivaliga on muidugi seotud ka legend, printsessist Cheng’est, kes elab kuu peal. Väidetavalt olla üks kuri ja türanlik keiser soovinud saada enda valdusesse eliksiiri, mis oleks ta muutnud surematuks, tema naine Cheng’e aga ei soovinud Hiina rahvale igavesi kannatusi oma türannist abikaasa all ja ta otsustas koos eliksiiriga põgeneda kuu peale, kus tema hing siiamaani  elab. Mingil  põhjusel elab koos printssiga kuu peal ka kuujänes, kes talle seltsi pakub. Enamuse Kuu Festivali õnnitluskaartide peal on siiamaani  kujutatud printsess Cheng’ed ja vahel ka mõnda kuujänest. Sel perioodil sõlmitakse ka kõige rohkem abielusid, kuna usutakse et kuujumalanna staatusesse tõusnud Cheng’e tagab sel kuul  abiellunutele pika ja õnneliku kooselu.

Kuu Festivaliga käib kokku teinegi traditsioon, nimelt süüakse sel pühal Kuukooki – tegemist on ümmarguse (ümmargune ring sümboliseerib Hiina mütoloogias terviklikkust ja ka perekonna ühtsust) magusa koogiga, mille keskel on aprikoosi, viinamarja, kookose ja datlipurust tugev kollane süda, mis meenutab pisut munakollast. Kuukook on väga magus ja üle ühe koogi ei suutnud ma küll süüa. Traditsionaalselt süüakse sel päeval pereringis kuukooke ja see traditsioon peaks aitama perel jälle aastakese ühtsena koos elada. Mu korterikaaslane oli samuti selleks pühaks ostsnud kuukooke ja ta soovis neid väga minuga jagada, sest see ei ole tavaliselt eine, mida sa üksi kodus filmi vaadates sööd. Niisiis tähistasin ka mina Kuu Festivali Hiina stiilis väikese õhtusöögiga ja kuukookidega kodus peale jalutuskäiku ja laternate imetlemist pargis. Pekingis on aga nii, et noored on igalt poolt üle maa pealinna kokku tulnud, kodukoht on tihtilugu kaugel ja pole ka piisavalt raha, et neil pühadel kodu külastada ja nii on siin levinud traditsiooniks kuukookide söömist sõprade ringis tähistada.

Jätkame veidi veel kultuuri lainel. Kuna Pekingis on turistidele väga palju vaatamisväärset, olen üritanud igal nädalavahetusel ette võtta mõne vaatamisväärsuse külastamise (ma loodan,  et jõuan nelja kuuga siin ka kõik üle vaadata). Nagu te mäletate, olen külastanud juba Taevase Rahu väljakut ja Keelatud Linna keisripaleed ja osakest Hiina müürist, seekord otsustasin  siis paari tuttavaga minna Taevatemplit kaema. Taevatempel on rajatud Keelatud Linnaga ühel  ajal, ehk siis ajavahemikus 1406-1420 ning tegemist on  võimsa templitekompleksiga, kus keiser kais kaks korda aastas läbi viimas tseremooniat, mis pidi tagama head viljasaaki. Tseremooniat ei tohtinud tavakodanikud kunagi näha ja väidetavalt tuli  tseremoonia läbi  viia ülima täpsusega, kuna iga pisimgi  viga võis Hiina rahvale tuua aastaks hukatust ja kehva viljasaaki. Huvitav oleks teada kas põuastel  aastatel rahvas ka süüdistas keisrit tseremoonia nässu keeramises ja kehva viljasaagi tekitamises. Templikompleks koosneb  kolmest suurest ringikujulisest altarist, millest kahe otsas istuvad võimsad ümmargused templid, mis muidugi arhitektuurilises mõttes on jällegi traditsioonilises vanemas Hiina ehitusstiilis. Templid on värvitud sinisteks ja nende katused on  kergelt ülespoole, katusealused on kaunistatud lõvide ja draakonitega, ka katuste harjadel on lõvi ja draakoni figuure. Taevatempel asub kaunis ent võimsas pargis, kus suur osa puid on üle 500 aasta vanad. Tempelipark on populaarne koht Tai Chi harrastamiseks, nägime ka ise, kuidas grupp vanemaid naisi pargis muusika saatel harjutusi tegid. Meil vedas ka päevaga nii hästi, et parasjagu toimus pargis väike kontsert – koor laulis pillide ja trummide saatel hiinakeelseid lugusid. Me oletasime, et tegemist võis olla meie mõistes mingisuguse Kihnu memmekeste kogunemisega ja seega ka siis taolise folkmuusikaga. Sõnadest ega millestki ma aru küll ei saanud, aga muusika oli nagu folkmuusika ikka, ehk veidi kurvema meloodiaga. See ei meenutanud lõunamaiseid folklugusid, vaid pigem tundus nagu olekski Kihnu Virve ise mingis võõras keeles meile siiski tuntuid lugusid esitanud.

Sellega kallid lugejad, ka tänaseks lõpetame, mina valmistun Hiina nn. iseseisvuspäevaks ja teie ärge liialt külmetage ning püsige ikka lainel! 

Keelatud Linna tornid

Kõikidele paleedele sarnaselt on ka Keelatud Linna keisripaleel vahitornid, kaunis vanas Hiina ehitusstiilis.

Keelatud Linn ülaltvaates

Selline näeb välja Pekingi süda, vaadatuna Keelatud Linna taga asuvalt mäelt, vaade on otse Keelatud Linna keisripaleele, siit tuleb vast kõige paremini esile erinevus Euroopa paleede ja Keelatud Linna vahel. Pekingi süda on Keelatud Linna tõttu harjumatult madal, kuid ümberringi on siiski kõrghooneid näha.

Keisripalee

Veidi veel näiteid palee-arhitektuurist. Tüüpiline Hiina vana ehitusstiil. Palee koosnebki suures osas sellistest käikudest ja suurtest hallidest. Igal juhul ei ole see kuidagi võrreldav Euroopa paleedega, ehitusstiil on täiesti teine, pole mingit üht suurt lossi.

Kilpkonn

Palees on palju metallist loomade kujusid. Kilpkonn sümboliseerib pikka iga (valitsuse ja valitseja pikka iga troonil). Aga pöörake tähelepanu, kuidas hiinlased 15. sajandil kilpkonna kujutasid, see siin ei  tundu üldse abitu aeglase loomana.

Harmoonia koda

Selles palee hallis on keisri troon, tegemist on siis peamise osaga paleekompleksist.

Külaskäik Keelatud linna

Kallid lugejad,

Paar päeva tagasi oli Pekingis äikesetorm ja seoses sellega võiks rääkida huvitavatest tähelepanekutest ilma kohta ja muidugi ka õhu kvaliteedist. Kuna Hiina kasutab enamus tehastes ja energiatootmises endiselt kivisütt, on Peking kohati kaetud korraliku sudupilvega, kui on sadanud vihma ja olnud tuult, võib vahel isegi näha sinist taevast, kuid suurem osa ajast on taveas kusagil kaugel sudupilve kohal. Sudu võib olla nii tihe, et ei näe kõrghoonete katuseidki. Nutitelefonide jaoks on loodud app, mis näitab õhu kvaliteeti linnas, kui see on rohelise peal, on õhk puhas (rohelise peal ei ole see kunagi, võibolla ainult olümpiamängude ajal), kui õhk on aga tervisele ohtlikult kahjulik, näitab app lillat värvi, seda on  siin ka paar päeva olnud, kuid mina ei saa väga aru,  et midagi hullu oleks, hingata on ikka võimalik. Täna käisin jooksutrenni tegemas ja siis oli küll võimalik aru saada, et õhk ei ole just kõige puhtam ja silmad vajavad ka tihedalt silmatilku. Suduse taevaga on aga ka muid huvitavaid tähelepanekuid, näiteks ei ole siis üldse näha vihmapilvi ja seega tabab vihm sind väga ootamatult, nimelt paar päeva tagasi jalutasin just töölt koju ja polnud üldse aru saada, et hakkaks sadama, järsku aga tõusis tuul  ja vihma hakkas kallama nagu pangega, peagi jõudis ka äike kohale, et aru saada kui palju  vihma võis poole tunni jooksul korraga maha sadada vaatasin teel koju ühte kanalisse, mis muidu veepuuduse tõttu kuival oli, ja kuhu jookseb linna vihmavesi, kanalis võis nüüd näha korralikku 70-80 cm jõge kiiresti voolamas.

Eile otsustasin veel  tutvuda Hiina kultuuri ja minevikuga, ning läksin nagu plaanitud Keelatud Linna. Keelatud Linn on Pekingi südames asuv keisrite palee, mis on ehitatud Mingi dünastia ajal, ehk siis ehitamist alustati kusagil  1420.datel. Tegemist on väga suure paleekompleksiga, mille koguulatus on 720.000m2. Palee on ehitatud puidust ning kaunistatud väärismetallide ja värviga. Palee või pigem paleekompleks on traditsioonilises Hiina paleestiilis, kus väljendub Hiina muinasjuttudest tuntud kaunis ülespidi kaardus olevate katuseservadega arhitektuur. Katuseääred on kaunistatud loomafiguuride ja sõrestikuga, mis annab kogu ehitisele kergema ja õrnema mulje. Paleekompleks koosneb kolmest suurest hallist ja väiksematest hallidest, ning iga halli juurde viib värav. Kõige suuremas Ülima Harmoonia Hallis ( kõikide halide nimedes sisaldub kas rahu, või harmoonia, kui vaadata tagasi ajalukku,  siis ei olnud tegelikkuses küll  mingit rahu ega harmoonita, ju siis hallide nimed väljendasid pigem soovunelmaid, ehk  siis seda millest tegelikult puudus oli) asus keisri troon, millel keiser tseremooniate aegu istus. Hiina keisrid on alati näinud Hiinat maailma keskpunktina ja tundnud end maailma valitsejatena. Viimases kompleksi osas on keiserlik aed, kus võib leida väikeseid paviljone, suuri küpressipuid, lilli ja hiinlaste lemmik parkide kaunistuselementi- korallrahnusid meenutavaid kive. Kogu kompleksi külastamine võtab peaaegu terve päeva ja muidgi on see üle kuhjatud peamiselt Hiina turistidega, kes muide on päris ebaviisakad. Läksin nimelt, keisritrooni vaatama ja sellele oli üldse keeruline lähedale saada, kuna hiinlased trügisid seal kõik oma fotoaparaatidega, tehes endale küünarnukkidega teed. Jäin siis imetlema keisritrooni  ja selle detaile ( kilpkonnad, sookured) vaatma, kui järsku pukseerib üks hiinlane mind küünarnukkidega eemale – excuse me, ütlen küsivalt, ning vastuseks saan,  et mida sa passid siin, tee oma pilt ära ja liigu  edasi nagu normaalsed inimesed. Keisri kõnede ettevalsmistusruumi ma enam sisse piiluma minna ei soovinud, kui vaadata niikuinii aega ei ole. Turistid üldiselt liiguvad kiiresti kõik ruumid läbi, teevad pildi ja lähevadki  edasi, infotahvlid võiksid neile ka täiesti olemata olla. Hoolimata halvast turismikogemusest soovitan ma keelatud linna ikkagi minna, sest turistidest annab ka eemale hoida ja rahulikult infotahvleid lugeda.

Peale keelatud linna läksin Jingshani parki, mis tegelikult koosneb mäest, mille otsas on suur budistlik tempel. Seal oli palju  vähem hiinlasi ja park oli kena, väikesed kivitrepid ümbritsetuna bambusetaimedest viisid üles mäe otsa kust avanes vaade Pekingi linnale. Vaata millises suunas tahad, linnal ei ole lõppu ja kuigi linna süda on täis madalaid Keelatud Linna paleehooneid, siis nii kaugele kui silm seletab on näha suured betoonpilvelõhkujad, või muidu massiivsed betoonehitised, see linn on väga suur. Mäe otsas olevas templis asub kolme-nelja meetrine üleni kullast budda kuju, mida Hiina budistliku (18% elanikkonast) kogukonna esindajad käivad kummardamas. Kuju on keelatud pildistada ja nii peate seda vaid ette kujutama.

Peale templi imetlemist laskusin alla linna, kohe Keelatud Linna müüride kõrval asub väga vaene region, kus inimesed elavad äärmiselt kitsastes oludes, poodelamutes, mille eesruumis müüakse, seda mida parasjagu on – vett, riided (kusjuures poes võibki ainult olla 10 riideeset, paar pudelit vett ja mõned toiduained) ja muid toiduaineid. Kohe selle tänava kõrval on Pekingi peamine ostutänav ja enam ei ole sa idamaises keskkonnas, kus valdavaks on puitarhitektuur oma kaunite kaardus katustega, sulle avaneb täiesti tavalaine tüüpiline lääne ükskõikmillise linna peamine ostutänav, kõik brändid on välismaised, H&Mist kuni Guccini (ehtne) väja, vaid hiiglaslikud neoonhieroglüüfid annavad märku sellest, et tegemist ei ole Euroopaga. Globaliseerumine on sellel tänaval selgelt tajutav, ja paneb küsima, mis on siis nii erinevat lääne ja ida vahel, sellel tänaval siin või ka üleüldse Pekingis - võibolla see, et Pekingis liigub aeg kuidagi aeglasemalt, inimesed on loiumad ja ei jookse kuhugile, pole tohutut kiirust, mis sind tagant tõukaks, kõigeks on aega. Peking on pealinna kohta tõeliselt aeglane linn, kuigi autod ja motikad ning jalgrattad sibavad kiirelt edasi-tagasi, kuid ega nemadki  ummikute tõttu kaugele ei jõua, vaid turistid peavad tänase päeva jooksul kogu Keelatud Linna, Taevatempli, Laama Templi ja veel ükskõikmillise templi tingimata pildile saama, neil on ainukesena tohutult kiire. Pekingis elavad hiinlased lähevad nädalavahetustel aga lastega parki mängima, tuulelohesid lennutama, parte toitma, piknikku pidama või niisama värkset õhku (kui on) nautima just nagu  enamus eurooplasigi.

Ühel hommikul tööle minnes sattusin küllaltki kummalise vaatepildi otsa, hiinlastel on tavaks restoranitöötajatest  kontoritöötajateni kogu kaader hommikusele informatsioonikogunemisele töökäskude kohta üles rivistada, kuid üks kontoritööde juhataja pani hommikusel rivistusel mängima muusika ja kogu töökollektiivi rivistus pööras end ümber ja hakkas enda ees seisvale inimesele õlamsaaži tegema, peale seda alustas kogu grupp väikese hommikuvõimlemisega. Kindlasti aitab see kaasa töötajate tervisele, kuid sellist kontoriesist õues toimuvat hommikuvõimlemist oli päris naljakas vaadata.

Kallid lugejad, selleks korraks lõpetan, kuid järgmisel korral  saate lugeda Hiina Kuufestivalist, nii et nautige täiskuud ja püsige ikka lainel! 

Suur Hiina müür

Hiina Müür

Selline näeb välja enamus Hiina müüri -pisut lagunenud ja loodusele alla andmas

Mäed

Hiina müüril mägede taustal

Kettleri värav

Selle värava ajalugu on kummaline ja näitab kuidas ilusa mälestusmärgi taust võib muutuda nii, et värav oleks linna ja riigi jaoks sobilik. Kettleri värava originaal püstitati juba 19.sajandi lõpus kui Oopiumisõdades Hiina pool tappis Saksa delegatsioonijuhi Kettleri, ning äraleppimisie tingimus oli värava püstitamine hukkunu auks. Nüüd on värava nimi aga hoopis Rahu Kaitsmise Värav, enam ei mingit Kettlerit ega Saksa au riivamist.

Paviljon

Siin on veel üks näide väikestest paviljonihoonetest, mida parkides võib kohata.

Värav Pekingisse

Vanasti, kui Peking oli veel väike linn, oli see ehitis väravaks linna

Hiina stiilis jalutuspaviljonid

Keelatud Linn

Sissepääs Keelatud Linna ja esimees Mao pilt on uhkelt ka ikka värava peal

Pekingi kõrghooned

Linnast ja müürist

Mu kallid lugejad, olen viimaks Pekingisse pärale jõudnud ja võin ametlikult alustada selle blogiga. Kuidas siis Peking tundub, on vast teie kõigi  esmaseks küsimuseks, tuleb tunnistada, et ma ise kujutasin seda Hiina pealinna kuidagi teisiti ette, tõenäoliselt lähtudes Euroopa standarditest ja üldistest pealinna standarditest. Euroopa lähimad vasted Pekingile võib leida vast lõunast, kus boheemlaslikkus ja kerge räpakus oleksid märksõnadeks. Peking on nii kontrastiderohke linn, sa võid kõndida uuemas ja rikkmas linnaosas, kus üldiselt kauni välimusega kaasaegsed kõrghooned tekitavad mulje tõelisest metropolist, kuid samas nende kõrghoonete vahel, poollagunenud ja pisut räpakatel tänavatel võib leida nn. nurgapealseid ärisid, kus väga kehva olekuga hiinlased müüvad kõike, mida müüa annab – vanakraami, jalgrataste ja mootorrataste varuosi, ajakirju või odavat toitu, mis on valmistatud väljanägemiselt sajandivanustes keedu- või küpsetusanumates. Toon teile veel ühe näite, ma elan suhteliselt lähedal Eesti Saatkonnale, kus ma töötan, ning põhimõtteliselt minu maja taga asub hiiglaslik kaubanduskeskuse linnak, uhkete restoranide tänavaga, mis jällegi tekitab juba täiesti Euroopaliku suurlinna tunde, kuid selleks, et jõuda minu majani, tuleb keerata väiksemasse kõrvaltänavasse, kus sõidutee on lagunenud, tänavat ääristavad väikesed puuvilja või kiirtoidu ärikesed, ning mu enda maja, küll 15korruseline kõrghoone, mille kümnendal korrusel ma elama juhtun, näeb koridoride poolest välja kehvem kui Narva 89 ühiselamu – räpane, kulunud seintega, millele on kõikvõimalikke hiinakeelseid sõnumeid ja ükskõik mille võltsimisega tegelevate “ärimeeste” telefoninumberid kratsitud, soditud või maalitud, ometi aga töötab  maja elektrisüsteem hääle sensoritega. Vahel on isegi naljakas näda kuidas inimesed majja sisenedes midagi karjuvad, et tuli põlema läheks, ma eelistan karjumise asemel lihtsalt plaksutada. Mu maja on seestpoolt aga parema väljanägemisega kui Narva 89 enamus ühikatube, see on korralikult dekoreeritud, mitte liiga kulunud ja üllataval kombel  ka piisavalt mahukas. Peking ongi selline hästi kontrastne, kus vana põimub uuega, kerge räpakus kauni arhitektuuriga ja mis kõige peamine, kogu aeg ehitatakse midagi, kogu aeg käib vilgas ärielu, uhkete lääne autode vahelt võib leida kergelt talupoja välimusega mehi India filmidest või viimaselt Maroko reisilt tuntud taga-kastiga kolmerattaliste mootorratastega ringi kimamas ja kaupa vedamas. Liikluskultuur on äärmiselt kaootiline ja valgusfoorituledele reageerimine on alles harjutamise järgus – muidugi mitte põhimaanteedel, pigem ikka kõrvalisematel tänavatel või tipptunnil. Jalakäia on autode jaoks tüütu nähtus – vastupidine on samuti tõsi – ja ülekäigurajal neid üldiselt läbi ei lasta, samas aga tuleb ise trügida, sest muidu võidki kõnniteeservale seisma jääda. Kuidagi saavad aga kõik liigeldud ja probleemi ei tundu olevat.

Ma elan koos kahe hiinlannaga, kel mõlemal on sama haridus, mis minulgi. Sisil on magistrikraad inglismaalt ja ta töötab hetkel ühe ülikooli juures Hiina ja UK vaheliste haridusprogrammide koordinaatorina. Yang Jie on teinud vahetussemestri Soomes ja töötab hetkel ajakirjanikuna ühes Hiina majandusväljaandes. Mõlemad tüdrukud olid üllatunud, et ma sain  sellise praktikakoha veel ilma magistrikraadi omamata, Hiinas ei ole neil  võimalik töötada valitsuses ja veel  välisministeeriumis, see nõuaks tohutut pingutust, kõrgeid eksamitulemusi ja muidugi kõrgetasemelisi tutvuseid. Nende jaoks olen ma usaldusväärne isik, sest töötan valitsuses.

Esimesel päeval Pekingis viis James mu välja sööma, tellides mulle erinevaid Hiina rahvustoitusid. Pekingis olles tuleb alati  ära proovida Pekingi part – seda võib süüa erinevail viisidel, kuid James õpetas mulle varianti, kus kergelt pannkooki meenutava “saia” vahele tuleb panna sojakaste, bambuse võrsed, pardi kuldpruuniks küpsetatud nahaga lihatükikesed ja rohelist sibulat, mis maitseb ja näeb välja natukene nagu meie kurk – see on tõesti  väga maitsev  kõhutäis. Lisaks Pekingi pardile on populaarsed ka pardi jalad – just need lestadega jalad, mis on maitseainetes hautatud, ma küll  proovisin neid, kuid mingit pardijalavaimustust ma küll  ei saanud, lihtsalt selline krõmpsuv liha moodi asi. Peale pardi jalgade tellis James veel bambuse võrseid mingisuguste tumedate seentega, mille nime ta hiina keelest tõlkis kui kõrvaseened – tõesti  too  pruun ollus meenutab nätukene ehk ärakeedetud rebasekõrvasid ( ma ei ole tegelikult kunagi näinud ühtegi  ärakeedetud rebasekõrva, aga suuruse kirjeldamiseks on see vast parim  lahendus).  Need seenedki olid päris hea maitsega, krõmpsud nagu seakõrvadki.

Aga kuidas siis ilmad on? Siin on septembris ikka väga soe, pigem lausa palav, selline niiskelt palav mitte kuiv palavus, nätukene nagu troopiline. Sooja on päeval kusagil 26-30 ringis, aga ööseks langeb temperatuur siiski  kuhugile 15-17 kraadi peale, ning jakk peaks ikka kaasas olema. Hiinlased riietuvad ka väga erinevalt – mõned kannavad lühikesi pükse või lühikesi kleidikesi, mis alati ei paista silma erilise maitsekuse poolest, mõned käivad samas teksaste, tossude ja pikkade pluusidega. Minu toanaabrite arvates ei ole ilmad enam nii soojad, aga mina olen tänavatel suremas palavusse. Ärameigitud ja kunstküüntega beibesid näeb siin väga harva – võibolla on nad mõnes muus Pekingi linnajaos, aga igal juhul  minu linnaosas neid ei ole, ning rikkus paistab inimeste riietuses üldiselt vähem silma, keksklassi on samuti raske leida, kuigi  seda siiski  on, mu enda toanaabrid võiks lugeda keskklassi inimeste hulka, kes võivad endale lubada ka kallimates restoranides söömist paar korda nädalas ja on huvitatud teatrist või ooperist.

Mis mulle siin veel silma torkas, oli laupäevane aeglus, nimelt käisin sel laupäeval Taevase rahu väljakut kaemas ning arvasin, et metroos ja kesklinnas on sagimist rohkem kui Brüsselis – midagi New Yorki sarnast ehk, kus kõik tormavad- aga ei, inimesed lausa lonkisid metroos ja tänavatel, siinkohal on ehk arusaadav, miks metroos on mõne koha peal sildid “uimerdamine keelatud”, mis keelatud, sellega on järelikult ka probleeme. Metroo on aga rahvast pungil  täis ja ma ei sõtnud üldsegi  mitte tipptunnil, sisseviskajat ma õnneks küll ei näinud, kuid metroos pead vaatama, kuidas vagunist välja saada, kord on palju hullem kui Brüsselis, keegi  ei oota, millal rahvas välja saab metroost, kiiresti on vaja ju endale vagunis koht garanteerida.

Taevase Rahu väljak on suur, või pigem lausa tohutute mõõtmetega, sest tegemist on ikkagi maailma suurima linnaväljakuga (440.000 m2) Selle alguses on võimas Zhengyangmeni värav,  mis veel Mingi dünasti aegu 15. sajandil  märkis Pekingi linna sissepääsu, nüüd on aga linn ammu laialt väravate taha kasvanud. Taevase Rahu  väljaku teises otsas asub Mingi aegne palee, ehk  Keelatud Linn, millest tuleb lähemalt juttu järgmistes blogi postitustes. Taevase Rahu väljak on ajaloost tuttav, sest 1989. aasta 3-4 juunil toimus seal demokraatlike meeleavalduste verine mahasurumine, kuid sellest mõistagi  ei taheta Hiinas väga rääkida. Taevase rahu väljaku ja Keelatud Linna kõrval on suur park, mis nagu enamus parke on tasulised, mitte küll  kallid 3-5 yüaani, ehk alla euro. Park on ümbritsetud suure müüriga ning seal jalutades saab korraks põgeneda linnamürast, mida Pekingis on rohkelt, kuna hullumeelses liikluses kasutatakse pidevalt signaali, või siis keegi kusagil ehitab midagi. Pargis võib leida hiinlasi mängimas dominot või rühmades aga ka üksinda hajutamas Tai chi’d, lisaks sellele on parkides näha vanemat Hiina arhitektuuri, kus jalutuspaviljonide ehitamiseks kasutatakse ülespoole kaarduvaid terava tipu ja rohkete kaunistustega katuseid – need näevadki välja nagu Hiina muinasjuttudes või pildiraamatutes. Sellistes suurtes parkides avaneb jalutajale täiesti teine Peking – vaikne, puhas ja pisut vanaaegne.

Pühapäeval oli mul aga võimalus Pekingist korraks üldse eemale põgeneda, linna asukoht on tegelikult perfektne, kõigest paarikümne kilomeetri kaugusel algavad juba mäed, kus on võimalik matkata. Nii otsustasingi ette võtta väikese mägimatka, mis pidi lõppema Hiina müüri ühe lõigu külastusega. Kuna päris üksinda mägedes matkamine ei ole alati parim idee, sest suurekasvulise alusmetsa tõttu on üsna kerge ära eksida, siis oli meil reisijuht, kes matka mööda vanu eeslite radu juhtis. Matkasime mäel, mille sees oli aastaid tagasi olnud kullakaevandus, ning loomulikult veeti kraami nii üles kui alla eeslitega ja sellest tekkisid eeslite rajad, mida mööda nüüd inimesed matkata saavad. Meie reisijuhtideks oli üks Uus-Meremaa mees oma hiina naisega, kes pidid meile vahel kitsastel eesliradadel teed läbi tiheda taimekasvu raiuma. Eeslirajad on väga kitsad ja kulgevad mööda mäeääri, ning kui taimestikku ees ei oleks, oleks allavaade ikka päriskõhedust tekitav. Meie matkatee viis üle ühe mäe selle taga asuvas orus olevasse külla. Küladeski võib veel näha Hiina vanemat arhitektuuri ülespoolekeeratud äärtega kivikatustest, kuid külades on ka silma paista rohkem vaesust, sest mõned hooned on pooleldi lagunenud ja meenutavad pigem Christianiat. Mägikülades tegelevad inimesed puuvilja ja juurvilja kasvatamisega, mida turul mõne yüaani eest müüa. Meie giid selgitas, et alles viimastel aastatel on ka hiinlased ise hakanud huvi tundma matkamise vastu ja nüüd võib neid juba rohkelt matkateed ette võtmas kohata, ent külaelanikud ei saa endiselt aru,  et mida need turistid ja linlased sinna mäe otsa ronivad, see on  ju nii kõrgel ja kaugel ja pole vaeva väärt. Tegelikult on aga väga kena laskuda mäeotsast alla ja jalutada läbi talunike puuviljaaedade ja metsikult kasvavate viljapuude salude. Matka lõpus külastasime ka Suure Hiina Müüri üht lõiku. Kui raamatutes ja bršüürides võib peamiselt näha ilusat tervet müüri,  siis tegelikkuses on suurem osa müürist lagunenud ja alla  andmas loodusele. See lõik, mida külastasime oligi pooleldi lagunenud, kuid võimas müür, mis on ehitatud vahel nii järskudele mäeharjadele ja tõuseb koos mäeservaga kõrgusesse oli siiski  täiesti vaadeldav, ning selle otsas oli ka võimalik ronida ja miks ka mitte, matkata. Hiina müüri näol ei ole tegemist ühtse müüriga vaid müüriosadega, mis kõik ei ole omavahel ühendatud, ning seetõttu ei ole ta ka alati teeninud Hiinat parima kaitserajatisena, sest näiteks 1215 aastal suutis Tšengis Khan just sellisest müürivahest oma sõjaväega läbi ratsutada ja Pekingi vallutada. Hiina Müür ise on umbes 2000 aastat vana, kuid teda on korduvalt lõhutud ning präegune version pärineb suures jaos tegelikult Mingi dünastia aegadest, ehk  siis 14-17 sajandist. Müüri kogupikkus on 8851km ja isegi kui vaadata teda vaid poollagunenud lõigus jätab ta võimsa mulje ja paneb tahes tahtmata mõtlema tohutule tööjõule, mida pidi kasutama, et sellist ehitist rajada.

Kallid lugejad, selleks korraks ma lõpetan siin Suure Hiina Müüriga, teie aga nautige kuldset sügist ja püsige sel uuel lainel, mis postituste poolest võib olla kaootilisem kui minu varasemad blogid.

Kuidas kogu lugu alguse sai ja millest siis ikkagi juttu tuleb

Kallid lugejad, sügis oma vihmade ja pimenevate öödega on saabunud ja linnud sätivad end teele soojale maale, ning nagu juba kombeks on saanud, sätin minagi end koos lindudega reisivalmis ja lendan kaugele kaugele Hiinamaale, et omandada praktilisi teadmisi loodetavasti oma tulevase karjääri tarbeks. Minu magistriprogramm  Aarhusi Ülikoolis näeb ette praktikat, või pigem on nii et,  kes soovib küllaltki kesise loengutevalimi millegi praktilisema ja kasulikuma vastu välja vahetada, võib ühe semestrijao õpinguid asendada praktikaga, kus võiks juba õpitut ka nn. "päriselus" rakendada. Mina ja põhimõtteliselt kogu mu kursus otsustasimegi selle uue praktilise kogemuse kasuks. Praktikakoha otsinguil oli mul  piisavalt õnne ning seetõttu viivad sügistuuled mind Pekingisse Eesti saatkonda õpitut rakendama. 

Hiinast olen ma pea kogu ülikooliaja pidevalt kirjutanud, lugenud ja huvitatud olnud, ning viimaks ometi õnnestub mul  seda riiki ka külastada ja isegi 4 kuud hiinlaste seltskonnas veeta, õppida nende keelt ja avastada nende kultuuri. Oma erasmuseelust Lyonis õppisin  ma niipalju,  et kui soovid midagi kohaliku rahva kohta õppida, tuleb selle rahva esindajatega koos elada ning seetõttu hakkangi üürima tuba ühes äärmiselt tillukeses korteris koos kahe Hiina tüdrukuga. Elamine on mul seega juba olemas, nii et tuleb veel vaid kohale lennata. Siinkohal oleks paslik teha üks väike ääremärkus maailmaränduri elu positiivsetest külgedest, nimelt kui ringi rännata, võib leida sõpru, kes hiljem võivad sulle vägagi kasulikeks osutuda - mitte, et ma otsiksin sõpru, kes võivad kasulikuks osutuda, see on lihtsalt meeldiv boonus niigi põnevate seikluste kõrval. Igal juhul, oma rännakutel Ühendriikidesse kohtusin Jamesiga, kes on pärit Pekingist ning täna aitas James mul leida Pekingisse korterit, olles ise kohapeal ja tehes mulle skype vahendusel ekskursiooni minu tulevasse korterisse ja tuppa. Ühesõnaga, kuigi ma väga tihti oma rahvusvahelise sõpruskonnaga ei kohtu, võin ma alati kindel olla, et nad on olemas ja valmis mind aitama, kui see peaks nende võimuses olema. Suured tänud Jamesile  ja ma loodan, et kunagi olen ka ise võimeline aitama oma sõpru erinevatest riikidest. 

Aga millest siis selles juba neljandas blogis juttu tuleb? Seegi blogi saab olema sarnane minu kolemele eelmisele blogile, ehk siis üritame hiinlastes kuidagi selgusele saada, või üritame vähemalt mõista, kuidas nad elavad ja mida teevad. Ühtlasi nagu ikka, on see mulle ka võimaluseks teile teada anda sellest, mida ma seal kaugel, kaugel Hiinamaal  teen. Tööst väga palju juttu ei tule, sest kes oma vabal ajal ikka tahab tööst lugeda või kirjutada, pigem räägime ikka Hiina elust, söökidest, kommetest, tähtpäevadest, linnaarhitektuurist (üks mu vaieldamatuid lemmikteemasid, nagu te vast isegi märganud olete), ajaloost, vaatamisväärsustest, sotsiaalsetest aspektidest nii palju  kui ma seda kogeda jõuan, ning muidugi ka kõigest muust, mis lugejaid huvitada võiks. Seega, taaskord teen teile üleskutse postitada küsimusi või teha ettepanekuid rääkida millestki, mis teile endile väga palju  huvi pakub! Mina omalt poolt luban teile mõnusat lugemist, mis sügisõhtutel viiks teie mõtted kaugele, kaugele Hiinamaale, kas siis Taevase rahu väljakule või otse Hiina müürile, kui mul õnnestub ka linnatolm jalgadelt pühkida ja veidi Hiinas ringi vaadata. 

Seekord tuleb tunnistada, on põnevus kõikidest rännakutest suurim ja vast pisut hirmgi, ent positiivses mõttes. Kui maha istuda ja mõelda,  et mida ma ometi teen, ma lähen riiki, mille keelt ma ei oska, vähe sellest, ma olen ka täiesti kirjaoskamatu nii  et ei suuda hireoglüüfides isegi välja lugeda tänavanimesid või seda, kus WC asub, siis võib leida, et olen päris hullumeelne, et tahan sinna elama minna ja viimane aeg oleks selle kõige eest minema joosta, ent uudishimu ja põnevus sellest, kuidas ma seal siiski hakkama saan võidab kõik. Uudishimu näha Hiinat oma silmaga, õppida keelt ja panna end proovile täiesti võõras keskkonnas ja võõras kultuuris on suurem kui hirm tundmatu ees - ma olen ikkagi rändur, kes soovib maailma mõista, näha ja kogeda. 

Seega uus laine on sündinud, ning see suundub uute seikluste poole, nii et kallid lugejad, haarake oma vihmavarjud ja hüpake peale.