Hutongid ja Hiina rahvuspüha

Ja ongi kiirelt möödunud kuu aega sellest, kui ma kaugele kaugele Hiinamaale Pekingisse kolisin – linn on endiselt pooleldi avastamata, aga kuna see on lihtsalt nii suur, siis igale poole ei satu ka poole aastaga. Aga midagi võib juba kuu aja möödudes Hiinast ja hiinlastest (Pekingist ja Pekinglastest pigem, sest Hiina ise on nii suur, et üldistusi Hiina kohta puhtalt Pekingi näitel on võimatu teha) ka arvata. Üks erinevus, mis hiinlaste ja eurooplaste ( siinkohal võib Euroopat üldistada) võrdlemisel ruttu silma hakkab, on hiinlaste otsekohesus, nad ei armasta väga “läbi lillede” või “ümber nurga” jutte, eriti kui üritada millestki nn. viisakalt keelduda. Nad ütlevad ka suht otsekoheselt, et sa oled rumal kui ei soovi proovida uusi asju. Eurooplaste viisakas vingerdamine jääb neile kuidagi mõistmatuks. Samas on siin ka teine aspekt, nimelt tundub millestki keeldumine (ilma mõjuva põhjuseta) olema solvav, olen seda tähele pannud keeldudes pardikaeltest või liigmagusast vetikatest tehtud magustoidust, mida mu toanaabrid mulle aeg-ajalt üritavad pakkuda. Solvumine on silmaga näha, nii et kui mu hiinakeele õpetaja mulle kuukooke (eelmises postituses on selgitus) pakkus, siis hoolimata nende liiga magusast maitsest, tänasin teda ja sõin koogi ära.

Nädalavahetusel käisin taas kultuuriväärtustega tutvumas, mida Pekingis ikka jagub. Kõiki templeid ei jõua ka muidugi ära külastada, aga Hiina kõige suuremas Tiibeti munkade laama templis Yonghe Gongis tasus ikka ära käia. Laama tempel on muidugi budistlik tempel ja budism on tõenäoliselt 3. suurim religioon, mida hiinlased praktiseerivad. Tõenäoliselt, sest ametlikud andmed budismi leviku kohta tegelikult puuduvad, kuna siin ei ole riigiusku ja tegelikult peaks rahvas olema pigem ühele ideoloogiale truu, siis pole ka vajadust/soovi konkreetse statistika järele. Samas on Pekingis budismi levikut näha ka laiemalt kui vaid selles ühes templis. Budda templeid on märksa rohkem ja budism tundub rahvale sobivat – laama templit külastades nägin ma suurt hulka inimesi viirukid käes budda kuju ees kummardamas, igal juhul rohkem inimesi kummardas budda ees, kui ma kunagi olen ühtki kirikut külastades rahvast näinud. Laama tempel on ehitatud 1694. aastal ning 1722.aaastal sai sellest budistlik tempel. Tempeli näol on tegelikult tegemist hiiglasliku templikompleksiga, mis koosneb neljast suurest hallist, milles igaühes on altarid budda kujukestega. Viimases hallis on 26 meetrine budda kuju. Kes loodab, et 26 meetrine budda kuju loob võimsa efekti (kindlasti oli see suurim budda, mida ma eales näinud olen) peab aga paraku pettuma, sest hiiglasilik budda on topitud poolpimedasse templisse, mis on nii kitsas ja hämar, et budda kuju ei tekita küll mingit võimast tunnet, pigem mõtled, et miks ta ei võinud kusagil keset platsi olla. Templikompleks ise on aga vaatamist väärt ja annab hea ülevaate budismi arengust Hiinas. Keda huvitab kuidas laama tempel suutis üle elada Suure Kultuurirevolutsiooni, mis buddismist üldiselt midagi  ei arvanud, siis tolleaegne Hiina peaminister  Zhou Enlai arvas, et tempel on väärt säilitamist. Seoses budismi ja Hiina religioonidega meenub mulle veel üks huvitav märkus, mida mu hiina keele õpetaja mulle paar päeva tagasi ütles. Too tüdruk on pärit Lõuna-Hiinast ja ta pere on budistliku religioonisuuna järgijad, nii et ta seostab kogu Hiina religiooni ennekõike budismiga. Ühe loengu järel küsis ta mult, et kas ma olen uskilik, ning kas ma suudaksin talle selgitada, milleks on Lääne jumal äärmiselt kõhna ja õnnetu näoga ja morn, aga Hiina jumal (budismi sound siis) on rõõmsameelne ja piisavalt pontsakas, ometi tundub talle, et kui vaadata ühiskondi, siis Läänes (tõenäolislelt nii nagu Ameerikat kajastatakse) on inimesed pigem rõõmsad ja kalduvad ülekaalulisusele ent Hiinas on inimesed tunduvalt kõhnemad ja mornimad. Avaldasin selle peale vaid arvamust, et see pigem sõltub vaatenurgast, et meile ei tundu Lääne inimene ilmtingimata ülimalt õnnelik  ja ka meie leiame, et Hiinas võivad inimesed kohati õnnelikumadki olla, et mingit huvitavat korrelatsiooni tegelikult ei eksisteeri, aga tüdruku arvamus oli siiski huvitav.

Aga nüüd tagasi Laama templi juurde. Laama templi ümer asub  laiub väga huvitab Pekingi linnaosa, mis koosneb hutongidest. Hutongid on väga madalad kinnise siseõuega väikesed majakesed, mille vahel looklevad üldiselt kitsad tänavad. Hiina valitsus taipas 1990ndate lõpus, et taoline arhitektuur on Hiinas ja Pekingis ainulaadne ning lõpetas siis hutongide lammutamise ja otsustas osa hutunge ja hutongide blokke kaitsta kui kultuurimälestisi. Varem oli hutonge Pekingis väga palju, ent urbaniseerimine ja linnaareng hävitas neist suure osa. Tänapäval peavad inimesed hutongides väikesi poekesi või väga pisikesi restorane, kus mõnel juhul võib ka ainult olla üks laud toolidega. Hutongide piirkonnas on kohati vaesus silmatorkav, sest taolistes majakestes elab valdavalt vaesem ja juba pikka aega Pekingis elanud rahvas, kuid samas võib näha ka väga ilusaid ja rikkalikult kaunistatud majakesi hutongide rajoonis, sest mõnel juhul inimesed lihtsalt tahavad niimoodi traditsionaalselt elada. Hutongide piirkonnas on täiesti teine Peking, ei mingeid kõrghooneid, kaupade hinnad on tihti odavamad ja käib usin hinna osas tingimine, nagu oleksid sattunud hiiglaslikule turule. Suur osa hutongidest äritseb ka budistliku kaubaga – ehk siis müüakse väikeseid buda kujukesi ja viirukeid ja palvehelmeid. Paljudes poodides mängib budistlik muusika ja poe ees suitsevad vängelt lõhnavad viirukid ning vaid paari metroopeatuse kaugusel on kõrghoonetega ärirajoonid, kuhu selline muusika ja elustiil ei ulatu. Pekingis avastamist juba jagub.

Esimene oktoober on Hiinas suurim püha üldse, kuna 1949. aastal lõppes siis verine ja peaaegu pool sajandit kestnud Hiina kodusõda ning Mao Zedong rajas seejärel Hiina Rahvavabariigi, mille sünnipäeva 1.oktoobril ka tähistatakse. Sellise suure tähtpäeva puhul saavad hiinlased koguni terve nädala puhkust, mida kutsutakse Kuldseks Nädalaks, kus ei pea tööd tegema. Nädalane puhkus tuleb aga otseloomulikult millegi  arvelt, selleks, et nautida nädalast puhkust, pidid hiinlased terve eelmise nädalavahetuse tööl olema, valitsus saab lihtsalt kuulutada, et vot seekord me nädalavahetusel ei puhka ja tööd teevad ka kõik riigiasutused ning samuti kõik eraettevõtted, kaasaarvatud poolriiklikud pangad. Otseloomulikult töötab ka ülikool. Esimese oktoobri puhuks on eelnevalt alati vihma oodata, sest tavaliselt on linna kohale tekkinud piisavalt suur sudupilv (õhukvaliteedinäidikud loevad 350 ühikut, mis tähendab, et ametlikult on õhk tervist kahjustav, kusagil 50 ühiku ringis oleks õhk normaalne, nii et võite omad järeldused teha sellest kui tervistkahjustav on Pekingis elada), millest pühade ajaks tuleb lahti saada ning Hiina valitsus tekitab selleks puhuks kuntstlikult vihma, et suur sudupilv minema pesta. Kahjuks ei tea ma öelda, kuidas täpselt vihma tehakse ja kui palju selline lõbu valitsusele maksma läheb, aga igal juhul vihma tehakse ja siis saab õhu jälle nätuke puhtamaks. Nii sadas siis ka selle aasta esimese oktoobri hommikul korralikult vihma, kuid pärastlõuna oli kaunis ja päikesepaisteline, sudu oli kui imeväel kadunud. Ilma suhtes võib vähemalt mõni kord ikka kommunistliku partei peale loota.

Kuldse Nädala puhuks on kogu Peking kaunistatud lilledega – lillevanikud tähtsamate asutuste ees, tänavatel  väikesed postamendid lilledega ning isegi hotellid ja poed armastavad oma ukseesised ehtida lilledega. Peamisteks lilledeks on sel puhul oktoobrid – kuna need vist õitsevad kaua ka minimaalse kastmise juures. Taevase Rahu väljakule on selleks puhuks aga püsti pandud hiiglaslik lilledega postament, mis oma mõõtmetelt on võrreldav 26 meetrise budda kujuga, kuid oma võimsuselt annab ta budda kujule küll  silmad ette, kuna postament on püsti pandud keset väljakut. Kuna enamusel hiinlastel on siis vaba päev, soovivad kõik hiiglasliku lillepostamendiga pilti tegema minna, niisiis ka  mina. Sel päeval ma sain  aru, et Pekingis tõesti on palju rahvast, ma ei ole sellist rahvamassi vist varem näinudki ja hunnik politseinikke üritas seda massi kuidagi ohjeldada. Pärast pildi tegemist otsustasin metrooga tagasi sõita, kuid selleks ajaks oli õhtu juba kätte jõudnud ja minuga koos arvas terve väljakutäis hiinlasi, et nüüd oleks paras aeg metroosse suunduda. Nägin  siis esimest korda, et Hiina meroos tõesti  erandjuhtudel eksisteerib nn. sisseviskaja, kes üritab võimalikult palju  rahvast ühte metroovagunisse sundida, mis tähendab,  et tema tööks ongi inimeste metroosse sisse lükkamine, et nad paremini ära mahuksid. Mina otsustasin veel pool tunnikest väljakul veeta ja siis metroo võtta, kui olukord pisut rahunenud oli. Jõudisn tervelt ja kenasti tagsi koju ning selle rõõmsa noodiga ka tänaseks lõpetan. Soovin teilegi ilusat Esimest Oktoobrit ning mõelge Hiinale ja püsige lainel!