Sügis on saabumas ka Pekingisse, selline sügis, mida ka Põhja-Eurooplane võiks sügiseks nimetada. Temperatuur jääb nüüd 20-25 kraadi vahele ja puudel hakkavad lehed kergelt kollaseks minema, tundub nagu oleks augusti keskpaik kätte jõudnud, aga tegelikult on juba oktoobri algus. Oktoober on Pekingi inimeste arvates väga ilus kuu ja kuna sügisevärvid linnas ei avaldu, lähevad ka paljud pekinglased linna lähedale mägedesse matkama. Meie väikene töökollektiiv otsustas samamoodi käituda ja minna mägedesse üht taoistlikku templit külastama. Tempel asus paarisaja meetri kõrgusel mäe otsas, ning selleni viis pikk looklev kivist trepp. Mäeletõus võttis aega, aga samas avanes sealt ilus vaade mägedele, mis seekord tänu Hiina valitsuse poolt saadetud vihmale paistsid selgelt kogu oma sügisvärvide ilus. Puud olid juba kergelt tõmmanud kollakateks ja punakateks, kuigi ilusam värvimängude aeg on veel ees, kõigest mõni nädal veel ja sügis saabub mägedesse oma täies ilus. Mulle tundub, et Hiina mäed on nätukene võrreldavad Itaalia Toscana maastikuga, vähemalt Pekingi umber on sellised looduse ja rohelusega kaetud mäed, sisemaa poole muutuvad mäed kõrgemaks ja paljamateks.
Taoism on oli enne kommunistlikku võimu Hiina üks suurim religioon, kuid nüüd on nagu budismi puhulgi raske kindlalt öelda, kui palju on taoiste Hiinas tänapäeval. Taoistlikud templid näevad enam-vähem välja nagu buddistlikud templidki, aga jumalused (mitte jumal aga võimuga olendid) on erinevad.Taoismis puudub konkreetne jumal, aga templites kummardatakse jumaluse seisuse saavutanuid, näiteks esimeses templis on sõdurid, keda kummardatakse, sest nad on taoismi kaitsjad, siis teistes templites on näiteks ravitsejaid, või kunagisi dünastiate valitsejaid, kes mingil kindlal kuupäeval igal aastal laskuvad surelike maailma õigust mõistma. Tao ise tähendab aga lihtsalt teed, olemist, kulgemist, ning religiooni eesmärk on õpetada inimest olema vooruslik ja elama head elu, aga ka mõistma, et kõik elus on seotud omavahel, sealt ka üks taoismis kasutatavaid sümboleid yin ja yang, mis oli suurelt maalitud templi ette väljakule. Peale templi külastust matkasime veidike ka mägedes, seekord juba korralikult ette tehtud matkaradadel. Vähemalt linna lähedal mägedes on üldiselt ohutu matkata, 10cm pikkused sajajalgsed ja lusikasuurused ämlikud on ainsad keda kohata ja needki pole mürgised.
Eile nägin ma tõeliselt muinasjutulist Pekingi palet, ehk siis ärge kunagi lahkuge Pekingist ilma keisri suvepaleed nägemata. See asub küllaltki äärelinnas, kuhu metroosõit võtab pikalt aega ja kus hooned ümberringi tunduvad natukene vanad ja väsinud. Kuid just seal asub Kunmingi järv, mille kallastel on umbes kolme ruutkilomeetri laiune palee ala. Palee ise koosneb keisri residentsist ja hiiglaslikust budistlikust templist, mille mitmekordne traditsioonilses Hiina ehitustiilis kuppelkatus on juba ise äärmiselt uhke vaatamisväärsus. Palee on ehitatud Mingi dünastia ajal, kuid oma täie ilu saavutas ta Qingi dünastia ajal, ehk siis kusagil aastatel 1700. Palee juurde kuuluvad muidugi ka hiiglaslikud palee aiad, mis on täidetud paviljonide ja sillakestega. Ma soovitan siseneda paleesse põhjavärava kaudu, sest siis tuleb esmalt ronida üles 60 meetri kõrguse mäekese otsa, millel laiuvad keisripalee eluruumid. Sealt edasi nägin juba eelpool mainitud kaunist budistlikku templit, ronisin veel veidi kõrgemale, et püüda pildile parem vaade antud templist ja siis nägin templi taustal järve, mis oli kergelt kaetud uduga (tegelikult küll suduga, mis on saaste tagajärg) ja udu seest ilmusid nähtavale väikesed laevakesed, mida järvel sagis kohe väga palju. See vaade oli nagu mõnest Hiina pildiraamatust või Kariibimere Piraatide filmist – laevad, mis all järvel sõitsid olis samuti hiinapäraseks disainitud, mis tähendab, et mõni neist nägi välja nagu hiiglaslik draakon ja mõni jälle nagu ujuv traditsioonilises ehitusstiilis majakene. Suuremate laevade vahel sibasid pisikesed katusekestega vesijalgrattad ning järvel käis tihe sagimine. Laskusin siis mäe otsast järve kaldale ja nägin, et keset järve oli pisike saareke, mida teisel pool järve kaldal ühendas maismaaga võimas 17 kaarega sild, mille ääred olid kaunistatud pisikeste lõvikujukestega – sadade lõvikujukestega pigem. Järve ääristavad peaaegu kogu järve ulatuses kaunid hõbepajud, mille oksad langevad alla veeni ning järve paremasse serva on rajatud pisikene maariba, mis tungib järve sisse peaaegu poole järve ulatuseni. Too maariba on omavahel ühendatud pisikeste kaarsillakestega ja väikeste vaatepaviljonidega – just nagu muinasjutus.
Võtsin ühe nedest ujuvatest Hiinamajapaatidest ja sõitsin saarele, millel oli järjekordne pisike templikompleks. Tollele saarele armastas keisrinna Cixi (1861 põhimõtteliselt võimule saanud) enne suvepalee külastust tulla ja väikeses templis palvetada. Muide tolles templis käidi vihma palumas ja väidetavalt olla pärast palvetamist ka vihma oodata olnud, tänapäeval muidugi enam palvet vaja ei lähe, piisab kui Hiina valitus paar raketti teele saadab ja vihma toodab. Saarelt suundusin mööda silda järve teisele kaldale, kus väikeses sadamas seisis hiiglaslik kollane kummipart, mis polnud püstitatud lihtsalt demonstreerimaks hiinlaste kohati lapsikut rõõmu armsatest mänguasjadest – siin on telekas reklaamid täiskasvanud naistest, kes ostavad armsaid mänguasju ja siis demonstreerivad neid oma sõbrannadele. Aga tagasi pardi juurde, mille idee tegelikult ei olegi väga kaugel Hiina telereklaamide lapsikutest rõõmudest, hiiglasliku kollase kummipardi kui skulptuuri lõi Hollandi kunstnik Florentijn Hofman aastal 2007 projekti Jagame rõõmu kogu maailmas raames, mis pidi inimesed panema mõtlema just oma lapsepõlve rõõmsate mälestuste peale, ehk siis pardi nägemine peaks sind hetkeks lapselikult õnnelikuks tegema. Too skulptuur pidi rändama ringi 14 linnas ja nüüd septembri alguses jõudis see Pekingisse. Ma lihtsalt pidin suutma end läbi rahvamassi – kuna Hiinas olid veel pühad, siis tundus, et kogu Hiina oli otsustanud laupäeval just keisrite suvepaleed külastada – selle pardi juurde trügida ja pardiga pilti teha, kuna vaid paar kuud tagasi veel Eestis olles juhtusin nägema netis levinud pilti, kus keegi oli tolle sama kummipardi skulptuuri photoshopinud ühele Hiina ajaloost väga tuntud fotole. Foto kujutab originaalis Taevase Rahu väljaku insidenti, kus keegi Hiina tudeng seisab kolme tanki ees, ainult et tollel photoshopitud pildil olid kolm tanki asendatud kolme hiiglasliku kollase kummipardiga, too pilt sai Hiina meedias ringelda vaid väga vähe aega, enne kui võimud selle maha võtsid. Niisiis tgin pilti hiiglasliku kollase kummipardiga ja jätkasin järvele tiiru peale tegemist. Ma veetsin 5 tundi paleekompleksis ja ikkagi ei suutnud kõiki kohti läbi käia ja sulgemise eel sai ehk mõnele kohale ka lihtsalt kiiruga silm peale visatud ja pilti tehtud, tundusin endale nii just nagu hiina turist, kes peab kiiruga kogu plaeekompleksi läbi käima ja kõik kohad pildile saada, muidu ju ei teakski kus käidud sai ja küll pärast pildilt näha ole, mis kõik seal väikeses aiakeses asus.
Viis tundi saastatud õhus andis aga tegelikult hiljem isegi tunda, silmad hakkavad kergelt kipitama ja hingata muutub lõpuks raskemaks. Mu toanaaber ütles mulle hiinlastele kohase otsekohesusega, et ma olen rumal, et niimoodi suduse ilmaga väljas kondan, sudu sissehingamine pidi tema andmetel eluiga lühendama vähemalt viie aasta jagu. Loodan, et midagi hullu see endaga kaasa ei too, aga enda tervise võimaliku rikkumise ettekäändeks võin endale tuua, et veedan Pekingis vaid lühikest aega ja kõigi nende vaatamisväärsuste nägemine ja kogemine on kõike seda väärt, nii et sudu tõttu ma tuppa ei jää ja jätkan edaspidigi Pekingi ja tema lähiümruse avastamist. Räägitakse veel, et sudu sissehingamine pidi kopsudesse koguma saasteosakesi, aga Hiina rahvameditsiinis pidi loomaverest tehtud tofu kopsusid just väikestest saasteosakestest puhastama, või vähemalt nii teadis mu toanaaber rääkida. Igal juhul selleks korraks kõik, nautige Eesti värsket õhku ja püsige lainel!
No comments:
Post a Comment