Halloween ja Keelatud Linna Intsident

Nüüd on sügis juba täies hoos ja ilmad on muutunud palju jahedamaks, kahjuks on jahe ka minu väikeses elamises, kuna kütma peaks hakatama alles novembri keskelt, siis kui ilmad õieti külmaks lähevad. Novembri alguseks olen suutnud läbi käia peaaegu kõik Pekingi tähtsamad vaatamisväärsused, alles on jäänud veel vaid kunstitänav, kuhu ma ehk ka lähitulevikus satun.

Keelatud linna lähedal on  veel teinegi vaatamisväärsus, mida ma kohe koos keelatud linnaga koos ei jõudnud läbi vaadata. See on Beihai park ja tema keskel asuv 40 meetrine valge pagood. Beihai park on ümber suure Beihai järve ja meenutab armast Hiina stiilis aiakest, kus jalutada. Sügisestes kirjudes lehtedes on park veel eriti ilus. Järve keskel on väike saareke ja selle saare peal on 17. sajandist pärit budistlik pagood, tegemist oleks nagu hiigelsuure valge kirikukellaga, mis on mäe otsa pandud. Tegemist on aga budistliku pühapaigaga, ning suure pagooda sees on talletatud budistlikud pühakirjad, aga ka budda munkade säilmed. Sisse muidugi keegi ühtki turisti ei lase, nii et täie veendumusega ma seda ka väita ei saa, mis pagooda sees asub, kuid nii väidab turismiinformatsioonivoldik. Pagooda ajalugu uurides sain teada huvitava fakti, et 1976 aastal  tabas Pekingit nii tugev maavärin, et too pagooda sai kahjustada, nii et ei elagi ma just väga turvalises paigas.

Teisel pool järve kaldal asub ühendatud paviljonide võrgustik, mida kutsutakse Üheksa draakoni paviljoniks, kuna üksteisega on ühendatud seitse väikest paviljoni, kus saab istuda, mängida kaarte ja vaadata järvele, kuidas Hiina stiilis draakonipaadid mööda järve sagivad. Nüüd olen ma draakonipaatide ja templite stiiliga nii harjunud, et see ei pane enam imestama, vaid tundub täiesti tavaline olema.

Kui Keelatud linnast juba juttu tehtud sai, siis tuleb ka rääkida viimasest Keelatud linna intsidendist. Te kõik olete kindlasti meedias kuulnud juttu Hiina kodusest terrorismist ja rünnakust Keelatud linnale. Võtame lühidalt kokku – üleelmisel esmaspäeval sõitis kaubik, Tiananmeni väljakul läbi turistide otse vastu Keelatud linna peasilda, mille kohal ripub hiiglaslik esimees Mao pilt. Kaubikus olid mees ja naine ja naise või mehe ema, kes kõik sündmuskohal hukkusid, surma said ka viis turisti, kes jäid autole ette. Esialgu ei teadnud Hiina meedia, kuidas sellele reageerida, peale selle, et internetti oli vaja piirata, nii et võimalkult vähe uudiseid leviks väljapoole. Enne hakkasid välismaised meediaväljaanded rääkima terrorismist, kui Hiina selleni jõudis, kuid viimaste andmete järgi peab ka Hiina juhtunut koduseks terrorismiks. Koduseks, kuna intsidendi peategelased olid tõenäoliselt Xinjiangi provintsist – see on provints, kus peamiselt elavad uiguurid, kes on Hiina üks suurim vähemusrahvus. Uiguurid on ammu soovinud eralduda Hiina riigist, kuid nende provints on Hiina suurim ning üks maavaraderikkamaid, siis on mõistetav miks Hiina ei soovi antud provintsi näha lahku löömas. Uiguuridega on Hiinal probleeme juba aastaid ning suur osa Hiina poliitikast, eriti välispoliitikast on seotud uiguuride küsimusega. Hiina on Xinjiangi provintsi viimastel aastatel kõvasti arendanud, ehitades sinna paremat infrastruktuuri, mis osalt on mõeldud paremaks ligipääsuks Xinjiangi maavaradele, kuid osalt ka uiguuride elujärje parandamiseks, et nad oleksid Hiina valitsusega rahul. Suur osa Hiina kommunistlikust valitsusest põhineb majanduskasvul baseeruvale legitiimsusele – valitsus on nii kaua legitiimne, kui püsib majanduskasv – poliitika, millele pani aluse 1980ndatel Deng Xiaoping. Kuna majanduskasv on SKT numbri järgi tublisti kahanemas, siis valitsus peabki tegema reforme, et taas majandus kasvama saada. Kuid Xinjiangi provintsis ei ole kunagi päriselt usutud majandusliku legitiimsuse teooriasse, kuna kohati on nende inieste jaoks majanduskasvust olulisem siiski nende ühtekuuluvustunne ning veendumus, et nad peaksid olema Ida-Turkestani riik ja mitte Hiina osa. Provints on küll  autonoomne ja kakskeelne, kuid sellest jääb vahel kohati väheks. Pealegi on majanduskasv rikkunud nii mõnedki traditsioonid, eriti noorte hulgas, kes lähevad arenevatesse linnadesse tööle, ning pannud noored unustama keele ja kultuuri. Siis on veel muidugi usk – uiguurid on moslemid, suures osas, kuna provints paikneb islamiusu leviku piiril. Siit on väga lihtne jõuda kahele lähenemisele terrorismi ja Xinjiani provintsi osas – islamiterroristid (kui väga tahta võib kuidagi ikka Al Qaeda või mõne sama halva rühmituseni välja kaevata) ja Ida-Turkestani terroristid (Ida Turkestani tegelikkuses ei eksisteeri, see on riik, mida soovitakse luua). Hiina on varem käsitlenud Xijiangi mässusid, kui islamiterrorismi, mis haakus rahvusvahelisel areenil USA poliitikaga, nüüd on aga hakatud lähenema Ida-Turkestani terrorismile, mis tõstab keskmesse uighuuriks olemise ja iigist eraldumise soovi. Antud intsidendi kohta ei ole võimalik 100% öelda, et see oli terrorism, või et sellega üldse midagi saavutada taheti peale tähelepanu enda olukorrale, kuis sedagi. Valitsus ei avalda kõiki detaile, kuid hetkel on ametlik seisukoht, et tegemist oli koduse terrorismiga ja Ida-Turkestani terrorismiga. Nüüd on Pekingis elavatel uiguuri inimestel hirm, et neid hakatakse politsei poolt terroriseerima, aga ka Pekingi elanike poolt terroriseerima. Peking ei suutnud intsidenti Ida-Turkestani terrorismist lahutada ja sellega kannatab terve Pekingi uiguuride kogukond, sest kolmas võimalik terrorismi lahendus jäi kasutamata – juhtumipõhine terrorism, eriti kui arvestada, et veel paar päeva tagasi toimus teinegi kummaline rünnak, kui Shanxi provintsis plahvatas kommunistliku partei peahoone ees pomm, mis samuti nõudis ühe inimelu. Siin ei tõtanud Peking kohe asja terrorismiks pöörama, ega uiguure süüdistama, läheneti pigem juhtumipõhiselt, keegi lihtsalt ei olnud valitsuse poliitikaga väga rahul. Kommunistliku partei peahoone kusagil  provintsis ei ole muidugi sama tähtsusega kui Keelatud linn otse Pekingi  südames ja see selgitab ka miks kaht juhtumit terrorismi mõistes nii erinevalt käsitleti.

Terrorismi pealt on nüüd kuidagi kummaline üle minna palju lõbusamale teemale, aga ma siiski soovin teiega jagada oma Halloweeni kogemust. Hiinas üldiselt ei tähistata Halloweeni,  aga välismaalased ja viimastel aastatel ka hiinlased ise on ikkagi hakanud seda päeva tähistama. Lugesin viimati artiklit, et hiinlased on hakanud rohkem tähistama Halloweeni, kuna too püha võimaldab üheks õhtuks kehastuda kellekski teiseks ja põgeneda igapäevaelust, kus töörutiin ja töökohustused on rõhuvaks muutunud. Igal juhul Halloweeni õhtul läksime oma korterikaaslastega välja sööma ja hiljem näitasin ma neile, kuidas Halloweeni kõrvitsat teha. Tüdrukud ei olnud kunagi varem Halloweeni kõrvitsat teinud, aga nad leidsid, et see on tore traditsioon. Muidugi siit selgus ka kuidas Hiina tavainimene Euroopat ette kujutab – ei mingit Ida ega Lääne Euroopat, kui elad Euroopas, tuled Läänest ja kui Läänes tähistatakse Halloweeni (Ameerikas ja Inglismaal ju tehakse seda), siis mu korterikaaslaste meelest järelikult tehakse seda ka Eestis, ikkagi Euroopa ja Lääs ju. Ütlusel, et tulen Ida-Euroopast lihtsalt puudub siin mõte, see on arusaadav ainult geograafilises mõistes.

Nagu korralikule Halloweeni tähistamisele kohane, läksime suurele Halloweeni kostüümipeole, mis toimus Pekingist 100km väljas, ühes suures veinilossis. Loss, kuhu läksime, tekitas tunde, et oled Prantsusmaal, seda tunnet muidugi aitas süvendada hiiglaslik klaasist kolmnurk lossi ees, mis jäljendas väga täpselt Louvre’i. tegemist on Aasia kõige suurema veinilossiga, mille saalides toimus võimas Halloweeni pidu. Pealava oli küll  õue tehtud, kuid rahvas soovis esmalt näha, mis lossis sees on. Ega siis iga päev kutsuta sind uhkesse lossi pidu pidama, pealegi Euroopas oleks see pühendatud vaid väga rikastele või priviligeeritud inimestele, siin sai sisse aga vaid 15 euri eest, mis muide sisaldas ka bussisõitu Pekingist lossini ja tagasi ja lisaks sellele ka tasuta jooki, mille sai lunastada kasiino stiilis – pokkeri žetoonide eest. Kogu pidu oli muidu väga võimas – palju inimesi ja palju huvitavaid kostüüme, huvitavalt dekoreeritud loss (surnuaia lava oli päris effektne luukerede ja kirstudega), ning muidugi hea muusika, mille järele tantsida. Kuid kogu peol oli ka üks varjukülg – kui sa Aasias või Hiinas lähed riigi või  regiooni kõige suuremale peole, siis on sinna oodata ikka väga suurt rahvamassi ja kuigi piletid olid piiratud, siis rahvast oli  ikkagi kohe väga palju. Nüüd oli  aga tunne, et korraldajad ise ei olnud arvestanud sellise rahvamassiga, ning lasid rahval rahulikult lossi trepi ette puntrasse koguneda, et lossi sisse saada. Ilmselgelt hakkas rahvas trügima ja lossi end sisse suruma, politsei leidis, et olukord on kergelt kontrolli alt väljumas ja hakkas rahvast lossi  eest minema sundima, mispeale inimesed, kartes et rohkem enam lossi ei pääse, just vastupidi hakkasid lossi piltlikult tormijooksuga vallutama. Kuan lossil oli  piirdeteta barokkstiilis keerdtrepp sissepääsu ees, siis suure trügimisega lendas nii mõnigi inimene trepist lihtsalt üle ääre alla. Hetkeks tundus, et olukord on vägagi ohtlikus muutunud, ning iga tasakaalu kaotav ja maha kukkuv inimene võib surma saada, tegelikult on ime, et keegi seal päriselt surma või tõsiselt vigastada ei saanud. Inimesi pressiti seal ikka väga kokku, kuid politsei tugevdas kiiresti oma ridu ja surus rahvamassi lossi trepi eest ära, et rahvast normaalselt lossi sisse lasta. Igal juhul karjuv ja kumminuiadega ringijooksev politsei tegi Halloweeniõhtu mõneks hetkeks tõeliselt õudseks, ent lõpp hea kõik hea, saime lossi sisse ja pidasime maha ühe vahva Halloweenipeo. Sellega ma kallid lugejad, ka lõpetan tänaseks, loodan, et teilgi oli vahva Halloween ja püsige ikka lainel!