kultuur ja kapitalism

Mõned lehed on puudel veel alles, kuid üldiselt on sügis vallutanud Pekingi, vihma küll ei saja ja pole ka sadanud oktoobri algusest saati, kuid puhuma on hakanud külmad ja päris tugevad tuuled. Tugeva tuulega on kohati see probleem, et tänavale kogunenud tolm ja leherisu tikub silma, kui tänaval jalutada. Positiivse poole pealt saab aga öelda, et tugeva tuule korral on siin täitsa värske õhk, kuna tuul puhub ka saaste minema, kuigi  tuulevaiksel päeval on kõik jälle tagasi.

Eelmisel nädalal olid Pekingis Kasahstani kultuuripäevad ja mul õnnestus minna Kasahi balletti vaatama. Ballet ise oli väga põnev, kuna peamiselt etendati regionaalseid tantsusid ja ma taipasin, et olen neid rahvad kogu aeg Venemaale lähedasemateks pidanud, tantsudest aga selgus, et tegelikult on neil rohkem sarnasust Türgiga. Ent balleti asemel tahtsin teile hoopis rääkida Pekingi balletikülastuskultuurist, või sellest, mis lääne inimese mõistes oleks pigem kultuuritus. Me jõudsime teatrihoonesse 5 minutit enne balletietenduse algust, mis igale korralikule teatrikülastajale tähendanuks, et me olime peaaegu hiljaks jäämas. Ometigi polnud me viimased, kes üritasid etendusele sisse hiilida, kogu etendust vaatama tulnud rahvas üritas just 5 minutit enne etenduse algust kohale pääseda. Etenduse alguse ajal sebis pool  saalist veel ringi ja otsis oma kohta, hoolimata sellest, et esimesed tantsijad olid juba laval. Üldse jäi selline tunne nagu ma oleksin kinos olnud, kuhu inimesed peale 10 minutit filmi kestmist veel sisse ronivad, kuna mõtlesid viimasel hetkel siiski pileti osta. Pealegi võis näha mõnd inimest söömas midagi, mis meenutas popkorni ja oma naabriga millestki vestlemas. Etenduse lõpus oli inimeste käitumine sama kummaline kui alguses, kuna suur osa inimesi hakkas saalist välja trügima juba viimase tantsu ajal, ning tantsijate kummardusi ja lilledega õnnitlemist jäi vaatma peamiselt vaid tühi saal. Viimase tähelepanekuna peaks mainima balletikülastajate riietust, mina panin endale selga parema väljanägemisega kleidi, kuna üritus ei tundunud mulle tavalise kinona, kuhu võiks teksades sisse tormata, vaid ikkagi üritusena, kuhu inimesed sätivad end enne külastust. Samas oli publik riides seinast seina, olid inimesed, kes olid pea nagu ballile minekuks end üles löönud ja siis olid inimesed täiesti tavaliste teksade ja kampsuniga, mis jättis mulje nagu olesk saali mittetäitumuse vältimiseks lihtsalt tänaval pileteid jagatud. Igal juhul oli see huvitav kogemus ja võibolla mõtleksid hiinlased ise Euroopas, et miks pärast inimesed küll lähevad juba pool  tundi enne etenduse algust kohale, üritavad kogu etenduse söögita läbi elada ja passivad etendust vaikides, kui  samal ajal võiks ju naabriga juttu ajada.

11. novembril tähistati siin üht küllaltki huvitavat tähtpäeva, mille olemasolust mul varem aimugi  ei olnud. 11.november on nimelt vallaliste püha. Õnneks ei too küll keegi  sel päeval vallalistele lilli, aga ostukeskused teevad selleks puhuks suuri allahindlusi, et õnnetud vallalised saaksid end kuidagi lohutada. Ma ei oleks tegelikult sellest tähtpäevast ka midagi kuulnud, kui meie sekretärineiu poleks samal päeval üritanud endale odavamalt telefoni osta, kuna tänavapildis pole üldiselt näha, et keegi midagi tähistab. Hilejm rääkis muidugi ka mu hiina keele õpetaja sellest tähtpäevast, et põhimõtteliselt ootavad kõik allahindlusi sel päeval ning üritavad kuidagi poodi pääseda. Hiinas on tegelikult internetikaubandus palju rohkem levinud, tellid endale netipoest asjad koju, ka riided ja siis kodus proovid selga, ning kui ei sobi siis saadad tagasi. Meie sekretär ostis samuti enda telefoni netipoest. Nii, et kes siin midagi müüa tahab, siis soovitaks seda teha näiteks neti vahendusel. Mu Hiina keele õpetaja rääkis selle päeva raames ka mõnest Hiina sotsiaalsest probleemist – inimesed töötavad pea 15h päevas ja siis neil ei olegi aega endale kedagi leida, lisaks on ühelapsepoliitika viinud olukorrani, kus mehi on rohkem kui naisi nii et kõigile ei jagugi naist ja selleks, et endale naie leida, peab olema piisavalt rikas. Lisaks kurdavad mu korterikaaslased, et kui nad enne 30 aastat endale kedagi ei leia, siis nad jäävadki kogu eluks üksi. Naiste puhul on teine probleem, et suurem protsent neid on haritud ja haritud naised on pigem nõus elama üksinda, kui endast oluliselt madalama haridustasemega mehega. Kokkuvõtteks, kui Hiina mees soovib endale Hiinas naist leida, peaks ta olema haritud ja hea sissetulekuga.

Liigume nüüd aga lootusetutest probleemidest eemale ja räägime veel sellest, mida Pekingis ette võtta. Mul oli plaanis sel nädalavahetusel 798 kunstitänavat külastada, kuid avastasin , et see polegi veel viimane vaatamisväärsus, mis mul ametlikult nägemata ja kuna 798 asub metrooliinidest küllaltki kaugel, otsustasin minna hoopis Kella ja Trummi  torne külastama, mis samuti on üheks Pekingi  suurimaks vaatamisväärsuseks. Kella ja Trummi torni kasutati Mingi ja varase Qingi dünastia ajala (alates 1360) aga varemgi ajaarvestamiskeskusena. Spetsiaalsed ajavalvurrid, pidid tagama selle, et ajal hoitakse silma peal ja inimesed saavad rahulikult oma igapäevatoimetusi teha, ning et neil oleks ajast mingisugune arusaam. Kellatornis asub hiiglesuur vasest kell, mida löödi näiteks kella 23 paiku öösel, näitamaks,  et nüüd on aeg magama minna ja linna väravad sulgeda, samuti märkis kellalöök hommikut, et taas tööle minna. Trummi tornil oli sarnane ülesanne, kuid seal tegeleti veel ka pikema ajalise aja mõõtmisega – kuud, päevad ja aastad, kõik vajas selgust. Trummitornis toimub iga tunni tagant esitlus sellest, kuidas kunagi trummide löömise koha peal ametis olnud inimesed oma kohustust täitsid. Siesta ja kuulata trummide mängu väikeses tornis tundub nagu olla suurel trummide kontserdil, need teevad ikka väga valju müra, nii et pea pool Pekingit võiks seda kuulda.

Viimaks olen ma Hiina poliitika koha pealt vast liiga vaikne olnud, kuid eelmisel nädalal toimunud sündmust tasub mainida, nimelt lõppes eelmisel nädalal 18.nda Kommunistliku Partei 3. pleenum, millest paljud poliitikahuvilised ootasid suuri reforme, mis muudaksid Hiina poliitilist olukorda. Kui arvestada Hiina majandusolukorda, kus SKT number ei näita enam nii kõrget tõusu, kui see veel mõned aastad tagasi oli, on majanduse reformimine poliitikute jaoks siin äärmiselt vajalik samm. Reformid lubavad suuremat majanduslikku avanemist,  kuid peamist suurte riigifirmade mudelit ei hakka ka keegi siin veel muutma, kuid reformid lubavad siiski mõningasi muudatusi, millel tasub silma peal hoida. Vähemalt teoreetiliselt lubavad reformid ka paremat keskkonnapoliitikat, mis annab lootust, et kunagi tulevikus, kui just kogu Hiina ei kavatse täielikult industrialiseeruda, võib Pekingis olla puhast õhku ka ilma tugevate tuulteta.

Selle küllaltki lühikese ülevaate lõpuks tahaksin mainida, et ka Peking ootab sellest nädalast saati joule. Kuigi Hiina ametlikult jõule ei tähista, siis globaliseeruvat kommertsmaaniat ei ole kuidagi võimalik peatada. Jõulukaunistustega tuli esimesena välja Starbucks, kes juba pakub erilisi jõulukohvisid – ei kujuta ette, millega nad siis üllatavad kui jõulud juba käes on, kuna ühe kuuga saab kaneelimaitselisest kohvist ka kõige suuremal kaneelilate fännil kõrini. Suuremad kaubanduskeskused on end juba kergelt jõuluehteisse seadnud ja mõned neist on juba ka poeesised kuused ära ehtinud, mis siin hetkel tundub natukene kummaline. Kodus või isegi  Taanis oleks jõulutuled ja jõulukuusk pimeda ja vihmase ning pisut kõleda aja parandajatena väga teretulnud, siin aga vaatasin jõuluehteis kuuske veel alles kergelt kollaseks minevate hõbepajude taustal (need pajud peavad ikka üllatavalt kaua vastu, teistel puudel on lehed juba kadumas, aga need pole veel jõudnud korralikult kollasekski minna) ja kuuse all lillepeenras õitseb veel puhmas oktoobreid ja ausalt tekib tunne,  et on liiga vara, oodake veel ja pange need kaunistused üles siis kui paju on lehtedest puhas ( kui  see üldse juhtub) ja lilled kuuse all on ammu kadunud. Muidu on tegelikult vahva, et kommertsjõulud on globaliseeruda suutnud, armsad jõulukaartid, kuusepärjakesed Starbucksis ja jõulutuledes puud kaubanduskeskuse ees tekitavad koduse tunde, oled küll  Hiinas, kus palju asju on teist moodi ja elu kulgeb natukene teises rütmis, kuid siis näed midagi täiesti tuttavat. Muidugi ei ole siin jõulukaunistusi nii palju kui Euroopas või rääkimata siis veel Ameerikast, tänavapildis pole peaaegu midagi näha. Nii nagu Hiina avab end läänele vaikselt ja mõõdukalt, nii tähistab ta ka lääne päritoluga pühasid vaikselt ja mõõdukalt. Reformipoliitika lubab kiiremat avanemist, Halloweeni puhul oli sel aastal täheldatud, et püha tähistas rohkem hiinlasi ja tähistati ulatuslikumalt, rohkemate halloweenikaunistustega ja teemapidudega, ei tea kas ka Jõulude puhul on sama muster märgatav. Tõenäoliselt mitte, aga vähemasti on iga nurga peal Starbucks, kes seekord päästab jõulud! Teie kallid lugejad, imetlege jõulutulesid ja hakake mõtlema jõulukinkide peale, mina pean varsti jõulukaartid posti panema, et vältida nedne kohalejõudmist alles Kolme kuninga päeval.