Olümpiaküla ja Hiina söömistavad

Kallid lugejad, sügis jõuab hämmastava kiirusega kätte ka Pekingisse, ning endise 25 kraadi asemel on maksimaalne temperatuur nüüd vaid 18 kraadi ning öösel langeb temperatuur juba tublisti all 10 kraadi. Eestiga võrreldes tundub Peking nagu kuu aega maas olevat, siin oleks nagu meie mõistes septembri algus, aga tegelikult algab peagi november. Kuidagi juhtun ma endale elukohaks valima äärmiselt tuulised kohad, Taani on tuntud kui üks tuulisemaid riike üldse, Lyonis oli Prantsusmaa kohta tavatu tuulekoridor ning ka Pekingi kohta ütlevad hiinlased ise, et see on tavatult tuuline linn, aga see-eest on sügis siin ikkagi väga ilus ja võrreldes Eesstiga lausa harukordselt kuiv, terve oktoobrikuu ei ole põhimõtteliselt üldse sadanud, kui välja arvata see päev, mil  hiinlased pühade puhuks  ise vihma tegid.

Hoolimata kergest jahedusest olen jätkanud Pekingi avastamist ning võin öelda, et olen jõudnud peaaegu kõik kuulsamad vaatamisväärsused läbi käia. Sellel korral otsustasin külastada moodsat Pekingit ja käisin vaatamas Pekingi olümpiamängude staadionit, millest on nüüdseks kujunenud üks peamisi turismiobjekte linnas. Enamus turismifirmasid üritab olümpiastaadioni, teise nimega Linnupesa, oma reiskavasse võtta. Kui nüüd mõtlema hakata, siis see on ainukene arhitektuuriline suur vaatamisväärsus, mis on ehitatud Hiina Rahvavabariigi aegu ja selle poolt ning ning seetõttu pole ka ime, et seda üritatakse tõelise rahvusliku uhkusena nii kodusele kui ka välismaisele publikule müüa. Olümpiamängude korraldamine oli Pekingi jaoks tollal äärmiselt tähtis sündmus ning võimud tegid kõik, et saada korraldamisõigust linnale, Peter Hessler räägib oma raamatus Ennustusluud, kuidas olümpiamängude korraldusõiguse saamiseks lasi linnavalitsus pooled Pekingi majad üle värvida, et linn atraktiivsem välja paistaks. Lisaks sellele nägid hiinlased palju vaeva nii staadioni ehitamisega kui ka olümpiamängude korraldamisega ning kindlasti läksid need olümpiamängud kirja kui Hiina Rahvavabariigi üks suurimaid õnnestumisi kahekohalise majanduskasvu kõrval.

Staadion näeb hiiglaslikus ja küllaltki rohelises olümpiapargis väikese ja mitte liialt saastatud tiigikese taustal tõesti välja nagu linnupesa looduses, lähedalt vaadates on muidugi aru saada, et see kõik on metallkonstruktsioon. Öösel on Linnupesa mitmevärviliselt valgustatud ning neoonsiniselt on valgustatud ka hiiglaslik kuubiku kujuline ujula, see värvide mäng ja öine valgustatus eristavad Pekingi olümpiaparki teistest olümpiaparkidest ja demonstreerivad selgelt, mida olümpiamängude korraldamine hiinlastele tähendas. Mina aga valisin Linnupesa külastamiseks vale päeva, sest tollel õhtul pidi Linnupesas esinema mingi grupp Hiina kohalikke Justin Biebereid ning seetõttu hoonesse sisse ekskursioone ei kooraldatud ja ma pidin piirduma Linnupesa valise uudistamisega. Samas ma ei ole ka just eriline olümpiafänn, nii et suure tõenäosusega ma lihtsalt Linnupessa sisse saamise tõttu olümpiaparki tagasi ei lähe.

Lisaks olümpiastaadionile otsustasin ma tol nädalavahetusel veel oma tuttavaga ka Pekingi loomaaias ära käia. Hiina on ikkagi riik, kust pandakarud on pärit, või õigupoolest on Hiina ainuke riik maailmas, kus pandakarud elavad. Ilmselgelt reklaamib Pekingi loomaaed end pandakarudega ja mina soovisin samti pandakarud ära näha, osalt ka seetõttu, et pool maailma on armunud neisse haruldastesse mustavalgekirjudesse pisut aeglastesse loomadesse ja ma tahtsin neid oma silmaga ära näha. Pekingi loomaaed on siiani ainus linna vaatamisväärsus, milles ma pettuma pidanud olen. Loomaaed näeb välja nagu oleks see ehitatud kusagil 70ndatel ning kohe pärast ehitamist oleks selle eest hoolitsemine lõpetatud. Loomaaia järgi otsustades võiks arvata, et tegu on mõne vaese arengumaaga ja mitte kiirelt tõusva majandusimega. Paljude loomade puurides ei ole midagi peale betooni, mõned puurid on ka loomade jaoks natukene liiga väikesed, samas on kogu loomaaed aga ehitatud hiiglaslikule territooriumile, nii et külastajad saavad vabadust nautida, tehes loomade väikesed puurid veelgi naeruväärsemateks, või pigem on kogu see stseen kurvakstegev. Kuna puurides on väga tolmune, siis osa loomi näevad välja äärmiselt mustad, muide isegi pandakaru, mis on selle loomaaia kuulsamaid vaatamisväärsusi, oli mustavalgekirju värvi asemel musta-kollalkaspruuni värvitooniga. Ainsad asjad, mis loomaaias üldse uued, puhtad ja heas korras hoitud välja nägid, olid suured hulgad pandakaru kujutavaid mänguasju ja üldse kõiki pandateemalisi asju, mida suveniiridena müüa võimalik oli. Ma olin  veidi pettunud, et riik, kes ise on nii rikas, hoolitseb nii vähe oma peamise loomaaia eest, samas on panda Hiina üks peaaegu et rahvuslikke sümboleid ning loomaaed reklaamib neid suurelt. Kuna mulle ei meeldi kirjutada üdini negatiivset teksti ja kuna tänapäeval on google translatori abil kõike võimalik kiiresti tõlkida, siis rohkem ma loomaaiast parem ei räägi. Võibolla veel vaid ääremärkuseks, et Hiinas elab ka üks teine liik pandasid – väike punane panda, mis oma kauni leekivpunase värvi ja punakasvöödilise kahara sabaga on minu arvates mustavalgekirjust suurest pandakarust veelgi armsam.

Nüüdseks olen oma korterikaaslaste ja veel mõne hiinlasega päris mitmel õhtusöögil käinud. Õhtusöök on hiinlaste jaoks küllaltki tähtis ja kui oleme külastanud Hiina restorane, siis valime alati hulga asju, mida süüa, salatid, paar pearooga, hautatud köögiviljad ja magustoidud. Siin on hästi tavaline, et seltskond tellib mitu erinevat pearooga ja hautatud köögiviljade sortimenti või magustoitu,  mida siis üksteisega jagada, tihti on roogasid rohkem kui sööjaid, sest kõike tahaks ju veidi proovida. Suure hulga roogade kõrval on jook tihti hoopis teisejärguline ja kõige tavalisema stsenaariumi järgi tellitakse lihtsalt vett. Muide sügise poole on joogiks toodav vesi mitte külm vaid hoopis soe, nii et saaksid sinna vabalt kodust kaasa võetud teepakikese sisse pista. Mu korterikaaslased imestasid, et kuidas ma siis aru ei saa, et vesi peab soe olema, väljas on ju külm, samas mulle on harjumatu juua tavalist sooja vett. Mulle tundub, et Hiinas üldiselt süüakse õhtusöök küllaltki kiiresti ära ja prantslaslikult kolme tundi õhtusöögilaua taga ei veedeta. Restorani on ikkagi sööma tuldud, mitte lobisema ja pikalt aega veetma, see muidugi ei tähenda, et õhtusöök lausa kiirustades ja täielikus vaikuses ära söödaks, ikka lobisetakse ka, aga mitte nii pikalt, et toit vahepeal ära jahtuda jõuaks ja üldiselt tellitakse kogu söök korraga ära, nii et peale esimest käiku ei tule pikka otsustamist, mida nüüd edasi süüa võiks, nagu see Prantsusmaal küllaltki kombeks on. Hiinlastega on ka lihtne, üldiselt maksab igaüks toidu eest ise, aga kuna kõik on ühiselt tellinud hunniku toitu ja kõik on seda ka ühiselt söönud, siis loomulikult jagatakse kogu arve seltskonna vahel lihtsalt ära, hoolimata sellest, kas keegi seltskonnast just seda konkreetset juurviljahautist sõi.

Söögi teemast kirjutamine paneb mind igatsema tahvli Eesti Kalevi šokolaadi järele, ma ei ole leidnud tõeliselt head Hiina šokolaadi, mis meie Kaleviga võrreldav oleks ja välismaine šokolaad on siin päris kallis. Siin kohal mainin oma Hiina aadressi ja ütlen muuseas, et postkaartid, kirjad ja Kalevi šokolaaditahvlid on teretulnud. Room 1004, Building No.5, Zao Ying Nan Li, Chaoyang District, Beijing 100016 China.

Sellega ma tänaseks ka lõpetan, järgmine kord juba uued lood, teie aga püsige endiselt lainel!