Head uut aastat - kokkuvõte

Kallid blogilugejad ja Hiina huvilised, kõik hea saab kord otsa ning see sissekanne siin jääb viimaseks, kuna minu praktika ministeeriumis on läbi ja enne ametlikku lähetust ma tõenäoliselt niipea Pekingisse elama ei naase. Viimases postituses räägime sellest, millise mulje hiinlased ja Peking mulle üldiselt jätsid, kuid enne teen ma veel viimase turismivaatamisväärsuste soovituse. Oma viimasel vabal nädalavahetusel mõtlesin, et tasuks vast Hiina Rahvavabariigi esimene esimees ka üle vaadata, või siis pigem tema balsameeritud muumia üle vaadata. Nii nagu Leningi, on ka Mao Zedong balsameeritud ja rahvale vaatamiseks Taevase Rahu väljakule üles pandud. Esimeest käib vaatamas iga ilmaga hulk rahvast, keda ei häiri varajane tõusmine, kuna Mao Zedongi memoriaali pääseb vaatama hommikul kella 8st vaid kuni lõunani. Balsameeritud Mao asub Tiananmeni väljaku lõunaosas, kuhu on tema mälestuseks rajatud suur memoriaal. Kahjuks ei ole pildistamine memoriaalis lubatud ning mobiiltelefonid tuleb memoriaali sisenedes välja lülitada. Memoriaalis ei anta Hiina juba tuttava tava järgi palju aega ringi vaadata, kõik peavad järjekorras peatumata hoone läbi kõndima, mis ühtekokku võtab vaevalt 5 minutit. Minuti kauem saab memoriaalis viibida siis, kui osta esimehele kollane oktoober, mida lillemüüjad otse memoriaali uksel müüvad – nii on  võimalik oma lill selleks ettenähtud alusele asetada ja soovi korral teha väike palvele sarnanev tänuliigutus ning hiiglaslikku Mao kuju minutivõrra kauem imetleda, et siis edasi balsameeritud muumia poole liikuda. Üllatav oli see kui paljud väljaspoolt Pekingit memoriaali külastama tulnud inimesed Mao Zedongi veel austavad, hoolimata Suurest Kultuurirevolutsioonist – suur hulk inimesi otsustas osta kollase oktoobri ning siis Mao Zedongi poole palvetada sarnase palveliigutusega nagu nad oleksid Budistlikus kloostris, diktatuuril Hiinas saab olema veel kestvust. Mao ise nägi välja nagu vahakuju, aga päris ehtne. Mõned aastad tagasi ei võinud teda rahvale näidata, kuna ta olla lagunema hakanud, kuid nüüd oli memoriaal külastajatele avatud, ning Mao lei tundunud viga midagi olevat. Mao Zedongi memoriaali külastamine muide on kõigilie tasuta, tuleb vaid mitmest turvaväravast läbi käia.

Aga aitab esimehest küll, mina leian, et surnud peaksid siiski olema maha maetud, mitte vaatamiseks välja pandud, ükskõik kui suure austusavaldusena see ka ei tunduks. Räägime parem veel paar sõna Hiina jõuludest või pigem jõuluajast Hiinas. Nagu ma eelmistes postitustes mainisin, Hiinas ei peeta jõule, aga kommertslik pool jõuludest koos jõulukaunistustega on vähemalt Pekingi kesklinnas küll tugevalt juurdunud. Oma jõulud veetsin ma erinevate tuttavatega jõuluõhtusööke korraldades. Kuna mu korterikaaslased on mõlemad välismaal õppinud, siis on nad ka  jõulutraditsiooniga tuttavad, ning otsustasid korraldada jõuluõhtusöögi – mitte lihtsalt selleks, et nende välismaalasest sõber end jõulude ajal kodusemalt tunneks, vaid selleks, et neile meeldib jõulude traditsioon. Me ei veetnud jõule ka kolmekesi, vaid 12 külalisega, kellele kõigile meeldis jõulude idee ning ühise õhtusöögi ja kinkide idee. Ma usun, et järgmise viie aastaga on jõulud Hiinas veelgi populaarsemad ja vähemalt Pekingis tähistaks seda suur osa hiinlasi, võibolla annaksid eesrindlikumad ettevõtted neile isegi vaba päeva, eriti arvestades Hiina hiljutist plaani oma majanduskasvu sisetarbimise suurendamisega kiirendada. Jõulude ajal  saaks siis ju kohe väga palju koduturule müüa. Lisaks korterikaaslastega jõulude tähistamisele, osalesin veel väikesel Pekingi eestlaste poolt korraldatud koosviibimisel hõõgveini ja piparkookidega. Kui ma varem olen erinevates riikides üldiselt eestlaste koosviibimistest eemal hoidnud, kuna üldiselt on tõsi, et eestlane ei salli  teist eestlast ning peale vingumise ja sarkasmi midagi muud väga jututeemaks ei tule, siis Pekingis asuva väikese grupi eestlastega on vastupidi alati vahva välja minna. Sedapuhku tänaks Imbit väga vahva hilise jõuluõhtu korraldamise eest.

Aga viimaks siis hiinlaste juurde ja selle juurde, mida ma neist ja Pekingist arvan. Mulle väga meeldib siin nagu ma juba varasemate blogipostituste jooksul olen korduvalt maininud ning ma tahaksin hea meelega siia tagasi tulla. Ometigi on siin paar asja, mis mind väga häirivad ja kõigepalt paneks need kirja, et saaks hingelt ära. Esiteks, hiinlaste juures häirib mind nende komme maha sülitada – nii mehed kui ka naised armastavad väga tihedalt tänava peal maha sülitada. Veelgi hullem oli  lugu meie väikese jõuluõhtusöögiga, kus mõni külaline ei pidanud ebaviisakaks kraanikaussi sülitamas käia. Alguses nagu ei pane seda rumalat kommet tähelegi, aga viimaks hakkab see ikka väga häirima, nii et tahaks neile öelda, et lõpetage ära. Pekingi kui linna puhul häirib mind kõige rohkem hais, mis vahel tuleb umbes kanalisatsioonist, ent rohkem siiski tänaval süüa pakkuvate ja tegevate käru-kioskitest. Nad kasutavad söögitegemisel õli ma ei kujuta ette mitmendat korda, nii et see haiseb kohati ikka väga rõvedalt, vähemalt võiks need haisuputkad kesklinnast ja korralikest regioonidest minema ajada. Pekingi puhul on häirivaks veel ka politsei/julgeolekuteenistus pidev kohalolek – näiteks paar päeva tagasi jalutasin Tiananmeni väljaku lähedal ning juhtusin nägema invaliidide meeleavaldust, mis toimus ootamatult ning sai kesta vaid mõned minutid. Invaliidid viskasid end midagi karjudes autode ette maha ning kohe jooksis hulk politsinikke neid ära koristama, kohale jooksis vast rohkem politsinikke kui Tallinna kesklinnas üldse leidudagi võiks. Lisaks mundrit kandvatele politseinikele jooksis kohale ka hulk erariietes politseinikke, kelle ülesandeks on mööda väljakut turisti kombel ringi konnata ja selliseid meeleavaldusi juba eos ära hoida.

Need on aga ka ainukesed kohe silmatorkavad ja häirivad asjad, eks pisiasju oleks veelgi (õhusaastest oleme juba rääkinud), aga linna ajalugu, huvitavad vaatamisväärsused, traditsioonid, põnevad kohad (Bookwormi raamatupood, kus britid viktoriine korraldavad) ja melu kaaluvad halvad küljed üles. Paar päeva tagasi näidati mulle Pekingit paarkümmend aastat tagasi – minu elamist siis veel ei olnudki, selle asemel oli võsa, mis nüüd on pargiks taandatud. Kõrghoonete regiooni saatkonna asukoha lähedal ei olnud – saatkonnast põhja poole oli põhimõtteliselt tükk tühja maada, kuhu kohalikud olid eterniiti ja lautükke ja muud ehituskola kasutades mingid kuurid püsti pannud. Peking nägi põhimõtteliselt välja nagu Kolmas maailm selle metafoorilises mõistes. Vaid paarikümne aastaga on see linn tohutult arenenud, mis annab lootust, et kunagi kaovad ka haisvad kiosk-kärud ja võibolla lõpetavad hiinlased ka mahasülitamise, kui see just liig modernisliku soovunelmana ei kõla.

Viimaks aga tuleb mainida, et siinoleku jooksul olen ka kokku puutunud väga toredate ja abivalmite hiinlastega, mu toanaaber kusjuures mainis mulle, et Pekingis ja Hiina põhjaosas on hiinlased palju abivalmimad ja lahkemad kui lõunaosas. Ometigi on mu toanaaber ise pärit lõunast ja tema on üks lahkemaid hiinlasi keda olen kohanud. Hiinasse tahan ma kunagi kindlasti tagasi tulla, nii et mul oleks aega lisaks Pekingile ja Hongkongile ka muid paiku Hiinas külastada. Soovin teile kõigile head uut aastat, mida Pekingis jällegi ei tähistata, hiinlaste uus aasta tuleb nimelt 30 jaanuaril, siis kui algab hobuse aasta. Igal juhul kõike kõige paremat uueks aastaks, ning veelgi põnevamaid seikluseid. See laine on randunud ja juba 2. Jaanuaril olen ma taas kodus.