Viisatripp Hong Kongi

90 päeva Hiinas on läbi ja see mu kallid lugejad on tähtis, sest Hiina võimud lubavad mul riigis korraga viibida vaid 90 päeva, enne kolme kuu täitumist tuleb Hiinast välja minna ja siis uuesti siseneda, et aktiveerida uus 90 päevane periood. Mian soovisin Pekingi külmast (meil oli siin lausa -8 kraadi mõned päevad ja tugev tuul, mis puhub tolmu ja langenud puulehti üles) mõneks ajaks põgeneda ja võtsin ette pea nädalase puhkusreisi (selles suhtes on see viisarežiim tore, et puhkus tuleb võimaldada, muidu peab töötaja hoopis riigist lahkuma) Hongkongi. Hongkong on küll ametlikult Hiina riigi osa, kuid tal on eraldi immigratsioonisüsteem ja oma viisarežiim,  nii et Hiina võimud peavad lugema Hongkongis käimist riigist väljumisena (tõsiasi, mida Hiina konsulid ja valitsus kuidagi ametlikult tunnistada ei taha, aga millega piiriametnikud on leppinud). Seekodse blogipostituse pühendan  siis täielikult Hongkongi reisile. Esmalt tuleb mainida, et Hongkong, mis laiub peamiselt väikestel saartel ja väikesel maismaalapil Lõuna-Hiinas on Pekingist väga erinev ja tekib tõesti tunne, nagu oleks Hiinast välja sõitnud. HK on endine Briti koloonia ja kuigi Briti valitsus andis HK Hiinale tagasi juba aastal 1997, siis tundub, et Briti vaim ei ole kunagi sellest kummalisest paigast lahkunud – Hongkongis räägitakse teise ametliku keelena siiani inglise keelt ja muide väga head inglise keelt, just nagu oleks sattunud Inglismaale, või pigem nagu Gibraltarile. Muide sarnaselt Gibraltariga on HK näol tegemist väga mägise maa ning mägiste saarekestega, HK peamine saar ongi tegelikult üks merest välja küündiv mägi, mille on vallutanud tohutu pilvelõhkujate džungel. Viimaks on Briti kohalolu kõige paremini tunda sellest, et sõita tuleb ju vasakul pool teed, ning muidugi ei ole HK liiklussüsteem võrreldav Pekingi omaga, seal on säilinud Britilik viisakus, autod annavad jalakäiatele teed ja suuri liiklusummikuid, mille põhjustab mõni väga rumalat manöövrit tegev auto või ratastel  kuudike (mootorratas, mis on ehitatud minikaubikuks). Pekingiga võrreldes on HK ka palju puhtam, siin ei ole seda kohutavat õlihaisu, mis tuleb väikestel mootorratas-söögipudkadel valmistavast toidust, kus kokad kasutavad sama õli nii palju kordi, kui üht õli üldse kasutada saab. Lühidalt kokku võttes erinevad HK ja Peking teineteisest nagu öö ja päev,  kui oled käinud HKs võib siiski  julgelt öelda,  et Hiina ( mitte HK) on arengumaa, Pekingil on veel pikk tee selleni,  et seda paika võiks nimetada globaalseks linnaks, mida HK kahtlemata on.

Seda reisi ei võtnud ma ette mitte üksinda, vaid koos oma prantslannast tuttavaga (Amandin), kellega koos olen korduvalt Pekingit avastanud. Meil oli nii palju õnne, et ööbisime enamuse ajast (kolm ööd neljast) Amandini tädi juures, see tähendas, et esmalt enam-vähem seljakotireisiga võrreldav reis muutus üleöö suhteliselt luksuslikuks reisiks. Me ööbisime suhteliselt lähedal kesklinnale, vaid natukene üles mööda mäejalamit, luksuslikus pilvelõhkujas 21. korrusel. Meie rõdu aknast avanes imeilus vaade HK kesklinnale, selle tohutule hulgale pilvelõhkujatele ja HK sadamale, ning merele HK peamise saare ümber. New-Yorki mõistes ööbisime me otse Manhattani saarel kõige paremas naabruskonnas (muide meie võõrustaja avalikustas ka korteri rendihinna, mis oli 8000 eurot kuus). HK peamisel saarel on üldse väga kallid rendihinnad, mis on tugevas kontrastis näiteks toidu ja riietega, mis saarel on tegelikult väga odavad, odavamad kui Euroopas ja muidugi odavamad kui Pekingis. HK on kuulus oma ööelu poolest ja nii viis meie võõrustaja meid kohe esimesel õhtul HK tuntumatesse baaridesse Soho linnaos.  HKs tuleb arvestada, et elu toimub peamiselt kahel tasandil – tänavatel, kus koguneb peamiselt keskklass ja vaesemat sorti inimesed ja pilvelõhkujate katustel, kus jaksab pidutseda rikkam seltskond. Seekord olime me oma klassist selgelt väljas ja nautisime ööelu pilvelõhkujate baaride katuseterrassidel, kust avanes kaunis vaade tulesäras HK linnale ja selle teistele pilvelõhkujatele. Tahes-tahtmata tekkis tunne, et HK kulutab rohkem energiat kui kogu Hiina kokku – õhtul on kõik majad valgustatud ning kõrghoonetel põlevad suured LCD reklaamisildid, mis muide tekitavad mulje, et kogu maja on üks hiiglaslik reklaamisilt, või reklaamiekraan, mida mööda informatsioon jookseb. Osa maju muutuvad öösel ka hiiglaslikeks jõulukaartideks, muide jõulud on  HKs sama kaunistusterohked ja kommertslikud nagu Ameerikas, igas pilvelõhkujas võib leida jõulukuuse, mis oma kaunistuste rohkuselt ja uhkuselt üritab üle trumbata teisi pilvelõhkujaid.

Teisel päeval üritasime avastada HK sootuks teist kluge – nimelt mägede tõttu on HK looduse poolest väga rikas, tuleb sõita vaid üle mäe, saare lõunaküljele Stanley poolsaarele ja HK on tundmatuseni muutunud, pilvelõhkujad on asendunud väikeste kaunite villadega ja kalurielamutega ning vilgast tööstusliku sadama elu asendavad laisad rannad. HKs oli ilm veel detsembri algul nii soe, et sai vabalt T-särgi väel ringi käia ja ka õhtul piisas vaid kampsuni lisamisest. HK rannad meenutavad kergelt troopilisi randu, valged liivad ja kaunid palmid ranna ääres. Üritasime ka ujuma minna, aga vesi oli siiski nii külm, et suutsime end vaid märjaks kasta ja siis ruttu kaldale joosta, detsember ei ole ikka ujumiseks mõeldud. Loodust HKs jagub, kogu mägi  on kaetud tiheda ja kena džungliga, võtsime linnast  trammi otse üles mäele, nautisime veidi aega imekaunist vaadet üle HK saare mõlemas suunas ning matkasime siis mööda džunglisse rajatud matkaradu mäest alla. Matkarajad on vaiksed, linnamüra ei kostu sinnani, on vaid looduse hääled ja papagoilised ja kakaduulised linnud läbisegi harilike varblaste ja mäekohal hõljuvate kullilistega ja siis on muidugi veel hulk suuri ja kaunite värvidega liblikaid, kes lendavad džunglitaimestiku  vahel. Detsember ei ole just lillede õitsemise aeg, ent ometigi võib leida mõnd kaunist õit veel õitsemas – jasmiin näiteks õitseb veel detsembris.

Kolmandal päeval otsustasime HK peamiselt saarelt lahkuda ja minna tutvuma HK odavama ja pisut vaesema osaga (mis ei tähenda, et seal poleks pilvelõhkujaid olnud) – nimelt suundusime HK maismaaosa Kowlooni poole. Kowloonile on võimalik sõita kas metroo või praamiga, praamisõidu hind muide on kõigest  30 eurosenti, muidugi kestab kogu sõit vaid 8 minutit, kuid soovitan seda siiski ette võtta, kuna metroos lihtsalt ei näe midagi ja mereõhk on alati parem. Kowlooni osa on tegelikult lõviosa HK territooriumist ja sealgi jagub vaatamist tegelikult mitmeks päevaks. Me alustasime jalutuskäiku sadamst algava tähtede tänavaga – nagu Los-Angeleses on Hollywoodi staaride jaoks tähtede tänav. HKs on tähtede tänav kaunil rannapromenaadil, mis on tänavast veidi kõrgemale tasemele tõstetud. Muidugi on HK tähtede tänaval vaid Aasia tuntud filmitegelased, nii  et minu jaoks oli tuttav vaid Jackie Chani nimi. Peale tähtede tänavat läksime Briti koloniaalajastu sümbolit kaunis klassitsistlikus stiilis kellatorni vaatama – see muide on HK üks peamisi vaatamisväärsusi. Torn oli kunagi kindlasti võimsaks sümboliks Briti arenenud kultuurist ja ehitusstiilist ja paistis kaugele silma – veel kuni 1960 aastani ei tohtinud HK majad olla kõrgemad kui 4 korrust, nii et kellatorn tundus küllaltki majesteetlikuna. Tänapäeval kaob aga kellatorn kõrgete pilvelõhkujate vahele lihtsalt ära ja meenutab vaikselt kunagisi Briti koloonia hiilgeaegu.

Kowlooni linnaosas on mitmed odava kauba (võltskaup, mis näeb välja küllaltki  ehtne) ja suveniiride turud. Turg ise on juba vaatamisväärsuseks, kuna Pekingis sellist väikestest putkakestest kokku pandud ja tervet tänavat hõivavat turgu juba ei leia. Kowlooni poolsaar on HK kõige varieeruvam osa, selle lõunatipus on pilvelõhkujatega rikas rajoon, keskel on  turud ja väikesed templid läbisegi keskmise suurusega ärihoonete ja hotellidega, ning mida põhja poole ja lähemale Hiinale, seda vaesemaks ja madalamaks muutuvad hooned, ning räpasemaks muutuvad tänavad.

Oma viimasel täispikal päeval HKs otsustasime minna HK ühele kõige vähem asustatud saarele Lantaule, kus asub muide ka HK lennujaam. Antud saarel asub aga vast HK tähtsuselt teine (kui tegemist just ei ole uskliku turistiga) vaatamisväärsus. Nimelt asub sel saarel maailma kõige suurem istuvas asendis vabas õhus olev Buddha kuju, see on pandud Lantau suuruselt teise mäekese tippu ja selle ümber asub kaunis buddistlik tempel, mille mungad ja nunnad lasid 1980ndate lõpus rajada saarele hiiglasliku Buddha kuju. Kuju on tõesti väga majesteetlik ja mõjub mäekese tipus jumalikuna. Templi ümber laiub ja teepuude istandus, mul õnnestus näha esimest korda teepuu põõsaid – rohelist teed ja jasmiiniteed. Jasmiinitee jaoks on ka väikesed jasmiinipõõsakesed, mis erinevad välimuselt palju meil  Eestis tuntud jasmiinidest, kuid õiel, mis on umbes kolm korda suurem Eesti jasmiinist on äratuntav jasmiini lõhn. Lantau saarele minek võtab aega, kuna saar ja suur Buddha kuju asuvad kesklinnast kõige kaugemal ja tuleb liikuda nii bussi kui ka metrooga. Lisaks tuleb HK reisil alati arvestada tohutu rahvamassiga, kes tingimata tahavad näha samu asu, mis sinagi, nii sai oodatud näiteks pool tundi bussi järjekorras ja pool  tundi praami järjekorras jne, nii et soovitaks HKd külastada väike raamatuke taskus, mida saaks erinevates järjekordades lugeda.

Igal juhul  on HK linn/riik/linnriik, kus ma täitsa võiks Aasias elada, see on Hiina, aga samal ajal on selles ka midagi Euroopalikku, midagi tuttavat ja samas Hiina templikeste ja traditsioonilises stiilis väravakseste müstiline aasialik võlu. Selle mõttega ma tänaseks aga lõpetan, soovin teile kaunist advendiaega ja üritan teie jõuluootusi vast veel mõne looga Hiinast, sedapuhku siis jälle Pekingist vürtsitada.