Konfutsius ja peagi saabuvad jõulud

Detsember on Pekingis ikka päris talve moodi, külma on öösiti vahel lausa -10 kraadi, päeval muidugi võib vahel siiski  10 -12 kraadis sooja olla. -10 muidugi  ei tundu nagu -10 Eestis, mõnikord miinuskraadidega ma ei saa isegi aru, et on miinuses, aga siis vaatad, et jõele hakkab kerge jää peale tekkima ja taipad, et füüsikaseaduste jägi ikka peab miinuskraadidega tegu olema.

Külma ilma juures on ka üks positiivne külg, nimelt on hetkel väga hea külastada turismiatraktsioone, sest hiinlased ise ei taha nii külmaga templeid mööda hulkuda ja seega on rahavst turismiatraktsioonide juures ikka hulga vähem. Sel nädalal käisin Hiina ja Pekingi ühes tähtsamas templis – Konfutsiuse templis. Järjekorda templisse pääsemiseks polnud ja rahvast templis ka ei olnud, sai rahulikult ringi vaadata ja lugeda silte, ilma et keegi karjuks, et vaata kiiremini, või veel parem, tee kiire pilt ja liigu edasi. Kuigi Konfutsius elas 500 aastat enne kristust, siis tema kultus tõusis esile alles 14.sajandil, mil antud tempel ehitati, mis algselt toimis kui kolledž, kus Hiina riigimehed ja suuremad mõtlejad haridust omandamas käisid. Kuni Qingi dünasti viimaste aasteni pidid riigimehed läbima riigieksamid, et oma positsiooni saavutada, suur osa riigi tasandi eskamitest toimus antud kolledžis, ning kolledžis on alles kivitahvlid riigimeeste nimedega, kes läbisid eksamid, kuni temple ehitamise algusesse välja ja varasemaidgi. Templi hoovis seisab Konfutsiuse kuju ja meenutab hiinlastele tänapäevani iidseid tarkuseid. Konfutsius figureerib ka tänapäeval Hiina filosoofias, mõttemaailmas ja riigimeeste ideoloogias. Hiina valitsus armastab oma poliitikas mainida konfutsianistlikke väärtuseid (näiteks inimõiguste poliitikas või ühiskonna korra mõistmises), millele Hiina riik pidavat siiamaani toetuma. Konfutsius rääkis harmoonilisest kooseksisteerimisest ja Hiina oma välispoliitikas räägib siiamaani rahulikust tõusust ning win-win koostööst ning rahvusvahelisest harmoonilise ühiskonna loomisest. Kui mõelda, et veel Qingi dünastia lõpul (20 sajandi algus) oli Konfutsiuse kummardamine võrdsel kohal taeva kummardamisega (nagu meie mõistes jumal), siis tekib küsimus, et kui suur osa Hiina riigiideoloogiast on lihtsalt ideoloogia, mis on üles ehitatud partei võimul hoidmiseks ja tuleneb pigem reaktsioonist kaasaja keskkonnale ja kui suur osa põhineb tõesti ajaloolisel konfutsionistlikul õpetusel ja mingil ajaloolisel koodil, mis on talletunud rahva mälus. Kui vaadata tavalisi hiinlasi, siis kalduks ütlema, et väga väike osa, kuna hiinlased tunduvad mulle kõige individualistlikemate inimestena ja kohati isekatena. Tänavatel on näha pigem olelusvõitlust selle igas aspektis (alustades metroos omas peatuses maha saamisega) kui mingit harmoonilist kooseksisteerimist, kuid samas on Hiina arengumaa, nagu on suurem osa Pekingit siiski arengulinn hoolimata mõnest uhkest linnaosast, kaubanduskeskustest või hotellist. Ellujäämise nimel võitlev ühiskond ei saa mõelda konfutsianistlikule harmoonilisele kooseksisteerimisele, kuid riigiametnikkond ei ole vaene ning seetõttu on antud küsimus siiski tähtis. Etnt kuna vastust sellele teavad tõenäoliselt vaid riigijuhid ise, siis jätame selle teema ja liigume edasi.

Eelmisel nädalavahetusel käisin ma Beijing Air& Style võistlust vaatamas – tegemist on lumelauavõistlustega, mainin seda siin lihtsalt selle pärast, et mulle tundus selle ürituse publik natukene kummalisena. Ma eeldasin, et publikuks on nooremapoolne lumelauafännide seltskond, sest kes siis veel läheks sellist üritust Euroopas vaatama, siin oli see aga kujunenud pereürituseks ja tundus, et mitte kõik inimesed polnud antud ürituse mõttest aru saanud. Ürituse alguses oli tribüünil palju rahvast, kuid finaale (mis muide on antud ürituse põnevam osa) vaatasin ma oma sektoris üksinda. Selle ürituse käigus sai mulle ka selgeks, et mulle ei meeldi Hiina muusika – ei popmuusika, mida ma kuulen peaaegu iga päev oma korterikaaslaste muusikalembuse tõttu ja muusikat kõvasti mängimapanemise harjumuse tõttu, ega ka Hiina rockmuusika. Enne finaalsõite nimelt toimus tunnine rockkontsert, mis minu jaoks kõlas lihtsalt kohutavalt. Probleem ei ole selles,  et ma midagi  aru ei saa, ma ei mõista ka Hispaania või Saksa muusika sõnu,  aga üldiselt mulle mõlemakeelne rock siiski istub, aga antud kontserdi puhul mind lihtsalt häiris kogu muusika kõla. Võibolla aga häiris mind see, et rockmuusika vahele (ka poole loo peale) tuli mingi armastuslaulu osa, mille kõla suudab minu jaoks kõige paremini defineerida sõna imal – kohutavalt veniv ja liiga kõrgel toonil esitatud. Nii et Hiina muusikaga plaate ma endale ostma ei torma.

Kui oma viimases postituses mainisin, et Jõulud mööduvad siin suhteliselt märkamatult, kui sa just mööda kaubanduskeskuseid ja Starbuckse ringi  ei konda, siis nüüd, vaid nädal enne jõule, pean ma ennast pisut parandama. Viimastel päevadel on hiinlased tänavatele üles pannud arvestatava hulga jõulukaunistusi – muidugi hiiglaslik jõulukuusk Tiananmeni väljakul jääb unistuseks, mille täitumiseks tuleb oodata sügavamat globaliseerumist, samas on aga tänavatel led-tuledega jõuluehteid, ning mõned hotellid üritavad üles panna põtru saaniga ja jõuluvanakesi, kuigi viimastel  ei ole Hiina traditsiooniga mitte midagi pistmist. Mõned asutused aga saadavad laiali isegi  jõulukaarte, kuigi päris Hiina stiilis jõulukaarte, mil oleks hiinakeelne zhu ni shengri kuaile (häid jõule) pole ma veel kohanud. Supermarketites võis juba eelmise nädala algusest kuulda jõulumuusikat, valgeid jõule ja we wish you  a Merry Christmas kõlab ka igas väikeses nurgapoekeses ning suuremad supermaketid müüvad jõulukaunistusi – muidugi mitte sellises ulatuses nagu Euroopas, valida on vaid paari sordi karra, mõne põdra või jõuluvanakujukese ja jõulumuna või aisakella vahel, aga siiski tundub, et jõulukaunistustele on turgu. Võibolla on nõudluse tekitajateks Pekingis elavad välismaalased, võibolla üritavad ka mu korterikaaslased jõulukaunistusi üles panna vaid selleks, et mõlemad tüdrukud on elanud Euroopas, aga võibolla on pimedal ajal millegi särava ja ilusa tuppa üles panemises ning toa kaunistamises siiski mingi ülemaailmne võlu. Igal juhul on Peking oma rikkamates ja korralikumates rajoonides (millest ühes ma ka õnneks elan) täiesti jõulumeeleolus, kuigi jõule siin ei tähistata – väljaarvatud keeltekool, kuna seal on välismaalaste kontsentratsioon kõige suurem, siis korraldavad nad jõulude puhul väikese jõuluõhtusöögi mängude ja hiina keele õppega, mida ma huviga ootan. Vahel muidugi tähistavad jõule ka suured hotellid, näiteks eelmisel nädalal käisin ühe suure hotelliketi jõulude puhuks korraldatud heategevuslikul üritusel, kuhu mul õnnestus kutse saada, kuna antud ketis töötab üks eestlanna, kellega oleme Pekingi küllaltki kokku hoidvas eestlaste kogukonnas kohtunud. Siinkohal tuleb mainida, et jõulude ajal igatsen oma sõpru ja peret ning tore oleks jõulud nendega koos Eestis veeta, aga samas on Hiina väga huvitav riik ning olen õnnelik, et mul avanes võimalus siia tulla ning kogeda kummalisi jõulusid, kus jõule nagu ametlikult ei tähistata, kuid mitteametlikult on jõulud siiski kohal, globaliseerumisega aasta-aastalt üha rohkem. Üks asi, mis hiinlasteni veel jõudnud ei ole, on arusaam päkapikkudest (sellega on muidugi probleeme ka Euroopas ja Ameerikas) – ma üritasin oma hiinakeele õpetajale selgitada päkapikkude olemust tunnis, kus õppisime hiinakeelset sõnavara jõulude kohta, ent mu õpetaja ei saanud aru, et kes käib akna taga passimas ja miks nad lastele nii palju komme peaksid tooma, kas siis ühest korrast ei piisa, päkapikutradistsiooni juurutamist Hiinas tuleks vist tutvustada suurtele komme tootvatele ettevõtetele, küll nad siis oskaksid reklaamida päkapikke ka.

Sellega ma, kallid lugejad, selleks korraks ka lõpetan ja soovin teile siin kohal kauneid ja rahulikke jõule. Järgmist postitust on oodata juba peale jõule, kuid siis tuleb juba väike otsade kokku tõmbamine, sest juba päris jaanuari alguses tuleb mul Hiina seiklus lõpetada (vähemalt selleks korraks). Kauneid Jõule ja püsige veel lainel!