Kuu Festivalist Taevatemplini

Kallid lugejad, veel septembri lõpupoolegi on ilmad Pekingis suurepäraselt suvised, ehkki Pekingi elanike jaoks on ilmad selgelt sügiseseks muutunud. Sooja on endiselt 24-28 kraadi vahel, kuid vestlusest mu korterikaaslasega selgus, et sellist temperatuuridevahemikku peetakse siin juba sügiseseks, sest suvine soe peab ikka kergelt 40ni ulatuma. Selgitasin toanaabrile, et eestlaste jaoks on 25 kraadi täitsa normaalne suvi, mispeale mu korterikaaslane väitis, et kui  ma loodust ja puid vaataksin, saaksin aru,  et tegemist on juba sügisega, nu kui hästi vaadata võiks arvata, et on  augusti algus, puud on ikka veel rohelised, kuigi võib näha mõnd üksikut kollakat lehte, mis puude otsast on langenud. Pealegi on siin parkides nii palju okaspuid ja kadakaid, et nende järgi  ei saa midagi aru, küpressid võibolla viskavad vaikselt lehti maha, aga need puud ei lähe ka värviliseks, igatahes minu arvates ei ole veel märke korralikust sügisest Pekingis.

Laupäeval õnnestus mul osa võtta ühest peost, hiinlaste seas on karaoke päris populaarne õhtu veetmise viis. Ainult, et karaoket võib leida ka sellises variandis, millega me Eestis vast harjunud pole (andestage kui ma pole just päris karaoke spetsialist). Liikusime oma seltskonnaga mingisse hoonesse, mis meenutas hotelli, ning imestasin,  et kas me ikka oleme õiges kohas, ei mingit baari, ei mingit valju muusikat. Hoone uksel tuli meile vastu  hotelli jooksupoisi välimusega töötaja ja juhatas meid minu veelgi  suuremaks üllatuseks numbrituppa. Too  tuba oli aga mõeldud karaoke erapidudeks – seltskond koguneb ruumi, mille keskel on laud, ümberringi diivanid, toa seinas on suur telekaekraan, millele ilmuvad laulusõnad, ning toas on 3-4 mikrofoni, nii et kõik kes seltskonnast soovivad, võivad laulda. Ei mingit avalikku häbi kui laulda ei oska ja terve baaritäie võõraste inimeste ees üles astuma pead, on ainult sinu seltskond, kelle ees esineda. Igal juhul tundus natukene kummaline niimoodi suhteliselt hotellitoas istuda ja laulda.

Lisaks karaokele võib ka tavaline poeskäik Rootsi kuulsasse Ikeasse olla omaette elamus, mis tundub pisut harjumatu. Ikea on kodusisustuse kohapealt Pekingi inimestlele alati esimene valik – hinnad on mõistlikud ja kaupa on palju. Nii siis läksin  reede õhtul pärast tööd Ikeast läbi, et voodipesu osta, kuid reede õhtu ei ole just kõige mõistlikum aeg Ikeast läbi hüppamiseks (nädalavahetus pidi veel hullem olema), kuna just siis tahab kogu Peking antud poodi minna. Jõudnud sissepääsuni, nägin  pikka järjekorda, et üldse poe uksest sisse saada. Järjekord oli kindlasti oma paarsada meetrit poe uksest eemale ja kuna Ikea asub kaugel ja voodipesu oli tarvis, siis seisin pool tundi poe ukse taga, et saaks minna sisseoste tegema. Lift viis mu kohe kolmadnale korrusele, kus olid näidistoad, köögid, vannitoad, magamistoad ja lihtsalt voodinurgad, kus hiinlastele meeldib lisaks mööbli vaatamisele ka niisama aega veeta. Voodite peal võis näha lapsi hüppamas, paarikesi istumas ja juttu ajamas ja inimesi, kes proovisid kuidas oleks selles voodis ka teki all magada. Mõnes näidistoas võis näha paarikest istumas köögilaua taga ja arutamas oma igapäevategevusi, kõik märkmikud ja muud dokumendid laiali, just nagu nad elaksid seal ja nad ei olnud kohe kindlasti palgatud mingit etendust tegema, inimesed veedavadki niimoodi aega. Kontoritöötaja võib minna õhtul veel Ikeasse oma viimaseid dokumente üle vaatama ja siis lahkudes oma naisele mõne küpsetuspanni kaasa osta. Nädalavahetusel on Ikea aga lausa peresündmus, kus lapsed saavad rõõmsalt vooditel hüpata ja näidistubades ringi joosta ja mängida. Samas aga on rahvast poes nii palju, et ühe tekikoti ostmine võtab aega terve tunni, tuleb oodata poe ukse taga, rahvamassist läbi tungida, leida tekikotid ja pool tundi kassa sabas istuda. Rootslased võivad aga õnnelikud olla, nende äri Pekingis õitseb.

Läheme nüüd aga igapäevaelu juurest kultuurisündmuste juurde. Nagu ma eelmine kord lubasin, siis räägime täna Kuu Festivalist või Kesk-sügise festivalist. Kuu Festivali tähistatakse sügisese pööripäeva paiku, septembris kui täiskuu on haripunktis- just kõige suurem ja säravam. Sel aastal oli Kuu Festival 19. Septembril. Seda püha tähistatakse perekonnaringis ja see on Hiinas üks tähtsamaid pühasid, ühtlasi on sel ajal ka Peking kõige inimtühjem, kuna niipalju kui on võimalik, siis inimesed lähevad oma kodudesse tähistama. Mul õnnestus seda püha tähistada koos oma ühe korterikaaslasega, teine korterikaaslane sõitis lõunasse oma perele külla. Kuu Festivali tähistatakse tavaliselt pereringis õhtusöögiga, võib ka minna mõnda parki jalutuskäigule, need on siis kaunistatud laternatega, mille klülge on kinnitatud väikesed mõistatused, mida lapsed saavad lahendada. Mina kahjuks ei olnud võimeline veel neist hieroglüüfidest isegi mõistatust välja lugema, rääkimata siis veel selle lahendamisest. Laternaid süüdatakse ka kodudes akendel, või lastakse õhku lendama. Kuu Festivali tähistamine on väga vana traditsioon, mis ulatub kaugetesse Hiina keisririikide ajastusse, kuhugile 900 aasta kanti. Festivaliga on muidugi seotud ka legend, printsessist Cheng’est, kes elab kuu peal. Väidetavalt olla üks kuri ja türanlik keiser soovinud saada enda valdusesse eliksiiri, mis oleks ta muutnud surematuks, tema naine Cheng’e aga ei soovinud Hiina rahvale igavesi kannatusi oma türannist abikaasa all ja ta otsustas koos eliksiiriga põgeneda kuu peale, kus tema hing siiamaani  elab. Mingil  põhjusel elab koos printssiga kuu peal ka kuujänes, kes talle seltsi pakub. Enamuse Kuu Festivali õnnitluskaartide peal on siiamaani  kujutatud printsess Cheng’ed ja vahel ka mõnda kuujänest. Sel perioodil sõlmitakse ka kõige rohkem abielusid, kuna usutakse et kuujumalanna staatusesse tõusnud Cheng’e tagab sel kuul  abiellunutele pika ja õnneliku kooselu.

Kuu Festivaliga käib kokku teinegi traditsioon, nimelt süüakse sel pühal Kuukooki – tegemist on ümmarguse (ümmargune ring sümboliseerib Hiina mütoloogias terviklikkust ja ka perekonna ühtsust) magusa koogiga, mille keskel on aprikoosi, viinamarja, kookose ja datlipurust tugev kollane süda, mis meenutab pisut munakollast. Kuukook on väga magus ja üle ühe koogi ei suutnud ma küll süüa. Traditsionaalselt süüakse sel päeval pereringis kuukooke ja see traditsioon peaks aitama perel jälle aastakese ühtsena koos elada. Mu korterikaaslane oli samuti selleks pühaks ostsnud kuukooke ja ta soovis neid väga minuga jagada, sest see ei ole tavaliselt eine, mida sa üksi kodus filmi vaadates sööd. Niisiis tähistasin ka mina Kuu Festivali Hiina stiilis väikese õhtusöögiga ja kuukookidega kodus peale jalutuskäiku ja laternate imetlemist pargis. Pekingis on aga nii, et noored on igalt poolt üle maa pealinna kokku tulnud, kodukoht on tihtilugu kaugel ja pole ka piisavalt raha, et neil pühadel kodu külastada ja nii on siin levinud traditsiooniks kuukookide söömist sõprade ringis tähistada.

Jätkame veidi veel kultuuri lainel. Kuna Pekingis on turistidele väga palju vaatamisväärset, olen üritanud igal nädalavahetusel ette võtta mõne vaatamisväärsuse külastamise (ma loodan,  et jõuan nelja kuuga siin ka kõik üle vaadata). Nagu te mäletate, olen külastanud juba Taevase Rahu väljakut ja Keelatud Linna keisripaleed ja osakest Hiina müürist, seekord otsustasin  siis paari tuttavaga minna Taevatemplit kaema. Taevatempel on rajatud Keelatud Linnaga ühel  ajal, ehk siis ajavahemikus 1406-1420 ning tegemist on  võimsa templitekompleksiga, kus keiser kais kaks korda aastas läbi viimas tseremooniat, mis pidi tagama head viljasaaki. Tseremooniat ei tohtinud tavakodanikud kunagi näha ja väidetavalt tuli  tseremoonia läbi  viia ülima täpsusega, kuna iga pisimgi  viga võis Hiina rahvale tuua aastaks hukatust ja kehva viljasaaki. Huvitav oleks teada kas põuastel  aastatel rahvas ka süüdistas keisrit tseremoonia nässu keeramises ja kehva viljasaagi tekitamises. Templikompleks koosneb  kolmest suurest ringikujulisest altarist, millest kahe otsas istuvad võimsad ümmargused templid, mis muidugi arhitektuurilises mõttes on jällegi traditsioonilises vanemas Hiina ehitusstiilis. Templid on värvitud sinisteks ja nende katused on  kergelt ülespoole, katusealused on kaunistatud lõvide ja draakonitega, ka katuste harjadel on lõvi ja draakoni figuure. Taevatempel asub kaunis ent võimsas pargis, kus suur osa puid on üle 500 aasta vanad. Tempelipark on populaarne koht Tai Chi harrastamiseks, nägime ka ise, kuidas grupp vanemaid naisi pargis muusika saatel harjutusi tegid. Meil vedas ka päevaga nii hästi, et parasjagu toimus pargis väike kontsert – koor laulis pillide ja trummide saatel hiinakeelseid lugusid. Me oletasime, et tegemist võis olla meie mõistes mingisuguse Kihnu memmekeste kogunemisega ja seega ka siis taolise folkmuusikaga. Sõnadest ega millestki ma aru küll ei saanud, aga muusika oli nagu folkmuusika ikka, ehk veidi kurvema meloodiaga. See ei meenutanud lõunamaiseid folklugusid, vaid pigem tundus nagu olekski Kihnu Virve ise mingis võõras keeles meile siiski tuntuid lugusid esitanud.

Sellega kallid lugejad, ka tänaseks lõpetame, mina valmistun Hiina nn. iseseisvuspäevaks ja teie ärge liialt külmetage ning püsige ikka lainel!