Külaskäik Keelatud linna

Kallid lugejad,

Paar päeva tagasi oli Pekingis äikesetorm ja seoses sellega võiks rääkida huvitavatest tähelepanekutest ilma kohta ja muidugi ka õhu kvaliteedist. Kuna Hiina kasutab enamus tehastes ja energiatootmises endiselt kivisütt, on Peking kohati kaetud korraliku sudupilvega, kui on sadanud vihma ja olnud tuult, võib vahel isegi näha sinist taevast, kuid suurem osa ajast on taveas kusagil kaugel sudupilve kohal. Sudu võib olla nii tihe, et ei näe kõrghoonete katuseidki. Nutitelefonide jaoks on loodud app, mis näitab õhu kvaliteeti linnas, kui see on rohelise peal, on õhk puhas (rohelise peal ei ole see kunagi, võibolla ainult olümpiamängude ajal), kui õhk on aga tervisele ohtlikult kahjulik, näitab app lillat värvi, seda on  siin ka paar päeva olnud, kuid mina ei saa väga aru,  et midagi hullu oleks, hingata on ikka võimalik. Täna käisin jooksutrenni tegemas ja siis oli küll võimalik aru saada, et õhk ei ole just kõige puhtam ja silmad vajavad ka tihedalt silmatilku. Suduse taevaga on aga ka muid huvitavaid tähelepanekuid, näiteks ei ole siis üldse näha vihmapilvi ja seega tabab vihm sind väga ootamatult, nimelt paar päeva tagasi jalutasin just töölt koju ja polnud üldse aru saada, et hakkaks sadama, järsku aga tõusis tuul  ja vihma hakkas kallama nagu pangega, peagi jõudis ka äike kohale, et aru saada kui palju  vihma võis poole tunni jooksul korraga maha sadada vaatasin teel koju ühte kanalisse, mis muidu veepuuduse tõttu kuival oli, ja kuhu jookseb linna vihmavesi, kanalis võis nüüd näha korralikku 70-80 cm jõge kiiresti voolamas.

Eile otsustasin veel  tutvuda Hiina kultuuri ja minevikuga, ning läksin nagu plaanitud Keelatud Linna. Keelatud Linn on Pekingi südames asuv keisrite palee, mis on ehitatud Mingi dünastia ajal, ehk siis ehitamist alustati kusagil  1420.datel. Tegemist on väga suure paleekompleksiga, mille koguulatus on 720.000m2. Palee on ehitatud puidust ning kaunistatud väärismetallide ja värviga. Palee või pigem paleekompleks on traditsioonilises Hiina paleestiilis, kus väljendub Hiina muinasjuttudest tuntud kaunis ülespidi kaardus olevate katuseservadega arhitektuur. Katuseääred on kaunistatud loomafiguuride ja sõrestikuga, mis annab kogu ehitisele kergema ja õrnema mulje. Paleekompleks koosneb kolmest suurest hallist ja väiksematest hallidest, ning iga halli juurde viib värav. Kõige suuremas Ülima Harmoonia Hallis ( kõikide halide nimedes sisaldub kas rahu, või harmoonia, kui vaadata tagasi ajalukku,  siis ei olnud tegelikkuses küll  mingit rahu ega harmoonita, ju siis hallide nimed väljendasid pigem soovunelmaid, ehk  siis seda millest tegelikult puudus oli) asus keisri troon, millel keiser tseremooniate aegu istus. Hiina keisrid on alati näinud Hiinat maailma keskpunktina ja tundnud end maailma valitsejatena. Viimases kompleksi osas on keiserlik aed, kus võib leida väikeseid paviljone, suuri küpressipuid, lilli ja hiinlaste lemmik parkide kaunistuselementi- korallrahnusid meenutavaid kive. Kogu kompleksi külastamine võtab peaaegu terve päeva ja muidgi on see üle kuhjatud peamiselt Hiina turistidega, kes muide on päris ebaviisakad. Läksin nimelt, keisritrooni vaatama ja sellele oli üldse keeruline lähedale saada, kuna hiinlased trügisid seal kõik oma fotoaparaatidega, tehes endale küünarnukkidega teed. Jäin siis imetlema keisritrooni  ja selle detaile ( kilpkonnad, sookured) vaatma, kui järsku pukseerib üks hiinlane mind küünarnukkidega eemale – excuse me, ütlen küsivalt, ning vastuseks saan,  et mida sa passid siin, tee oma pilt ära ja liigu  edasi nagu normaalsed inimesed. Keisri kõnede ettevalsmistusruumi ma enam sisse piiluma minna ei soovinud, kui vaadata niikuinii aega ei ole. Turistid üldiselt liiguvad kiiresti kõik ruumid läbi, teevad pildi ja lähevadki  edasi, infotahvlid võiksid neile ka täiesti olemata olla. Hoolimata halvast turismikogemusest soovitan ma keelatud linna ikkagi minna, sest turistidest annab ka eemale hoida ja rahulikult infotahvleid lugeda.

Peale keelatud linna läksin Jingshani parki, mis tegelikult koosneb mäest, mille otsas on suur budistlik tempel. Seal oli palju  vähem hiinlasi ja park oli kena, väikesed kivitrepid ümbritsetuna bambusetaimedest viisid üles mäe otsa kust avanes vaade Pekingi linnale. Vaata millises suunas tahad, linnal ei ole lõppu ja kuigi linna süda on täis madalaid Keelatud Linna paleehooneid, siis nii kaugele kui silm seletab on näha suured betoonpilvelõhkujad, või muidu massiivsed betoonehitised, see linn on väga suur. Mäe otsas olevas templis asub kolme-nelja meetrine üleni kullast budda kuju, mida Hiina budistliku (18% elanikkonast) kogukonna esindajad käivad kummardamas. Kuju on keelatud pildistada ja nii peate seda vaid ette kujutama.

Peale templi imetlemist laskusin alla linna, kohe Keelatud Linna müüride kõrval asub väga vaene region, kus inimesed elavad äärmiselt kitsastes oludes, poodelamutes, mille eesruumis müüakse, seda mida parasjagu on – vett, riided (kusjuures poes võibki ainult olla 10 riideeset, paar pudelit vett ja mõned toiduained) ja muid toiduaineid. Kohe selle tänava kõrval on Pekingi peamine ostutänav ja enam ei ole sa idamaises keskkonnas, kus valdavaks on puitarhitektuur oma kaunite kaardus katustega, sulle avaneb täiesti tavalaine tüüpiline lääne ükskõikmillise linna peamine ostutänav, kõik brändid on välismaised, H&Mist kuni Guccini (ehtne) väja, vaid hiiglaslikud neoonhieroglüüfid annavad märku sellest, et tegemist ei ole Euroopaga. Globaliseerumine on sellel tänaval selgelt tajutav, ja paneb küsima, mis on siis nii erinevat lääne ja ida vahel, sellel tänaval siin või ka üleüldse Pekingis - võibolla see, et Pekingis liigub aeg kuidagi aeglasemalt, inimesed on loiumad ja ei jookse kuhugile, pole tohutut kiirust, mis sind tagant tõukaks, kõigeks on aega. Peking on pealinna kohta tõeliselt aeglane linn, kuigi autod ja motikad ning jalgrattad sibavad kiirelt edasi-tagasi, kuid ega nemadki  ummikute tõttu kaugele ei jõua, vaid turistid peavad tänase päeva jooksul kogu Keelatud Linna, Taevatempli, Laama Templi ja veel ükskõikmillise templi tingimata pildile saama, neil on ainukesena tohutult kiire. Pekingis elavad hiinlased lähevad nädalavahetustel aga lastega parki mängima, tuulelohesid lennutama, parte toitma, piknikku pidama või niisama värkset õhku (kui on) nautima just nagu  enamus eurooplasigi.

Ühel hommikul tööle minnes sattusin küllaltki kummalise vaatepildi otsa, hiinlastel on tavaks restoranitöötajatest  kontoritöötajateni kogu kaader hommikusele informatsioonikogunemisele töökäskude kohta üles rivistada, kuid üks kontoritööde juhataja pani hommikusel rivistusel mängima muusika ja kogu töökollektiivi rivistus pööras end ümber ja hakkas enda ees seisvale inimesele õlamsaaži tegema, peale seda alustas kogu grupp väikese hommikuvõimlemisega. Kindlasti aitab see kaasa töötajate tervisele, kuid sellist kontoriesist õues toimuvat hommikuvõimlemist oli päris naljakas vaadata.

Kallid lugejad, selleks korraks lõpetan, kuid järgmisel korral  saate lugeda Hiina Kuufestivalist, nii et nautige täiskuud ja püsige ikka lainel!