Kuidas kogu lugu alguse sai ja millest siis ikkagi juttu tuleb

Kallid lugejad, sügis oma vihmade ja pimenevate öödega on saabunud ja linnud sätivad end teele soojale maale, ning nagu juba kombeks on saanud, sätin minagi end koos lindudega reisivalmis ja lendan kaugele kaugele Hiinamaale, et omandada praktilisi teadmisi loodetavasti oma tulevase karjääri tarbeks. Minu magistriprogramm  Aarhusi Ülikoolis näeb ette praktikat, või pigem on nii et,  kes soovib küllaltki kesise loengutevalimi millegi praktilisema ja kasulikuma vastu välja vahetada, võib ühe semestrijao õpinguid asendada praktikaga, kus võiks juba õpitut ka nn. "päriselus" rakendada. Mina ja põhimõtteliselt kogu mu kursus otsustasimegi selle uue praktilise kogemuse kasuks. Praktikakoha otsinguil oli mul  piisavalt õnne ning seetõttu viivad sügistuuled mind Pekingisse Eesti saatkonda õpitut rakendama. 

Hiinast olen ma pea kogu ülikooliaja pidevalt kirjutanud, lugenud ja huvitatud olnud, ning viimaks ometi õnnestub mul  seda riiki ka külastada ja isegi 4 kuud hiinlaste seltskonnas veeta, õppida nende keelt ja avastada nende kultuuri. Oma erasmuseelust Lyonis õppisin  ma niipalju,  et kui soovid midagi kohaliku rahva kohta õppida, tuleb selle rahva esindajatega koos elada ning seetõttu hakkangi üürima tuba ühes äärmiselt tillukeses korteris koos kahe Hiina tüdrukuga. Elamine on mul seega juba olemas, nii et tuleb veel vaid kohale lennata. Siinkohal oleks paslik teha üks väike ääremärkus maailmaränduri elu positiivsetest külgedest, nimelt kui ringi rännata, võib leida sõpru, kes hiljem võivad sulle vägagi kasulikeks osutuda - mitte, et ma otsiksin sõpru, kes võivad kasulikuks osutuda, see on lihtsalt meeldiv boonus niigi põnevate seikluste kõrval. Igal juhul, oma rännakutel Ühendriikidesse kohtusin Jamesiga, kes on pärit Pekingist ning täna aitas James mul leida Pekingisse korterit, olles ise kohapeal ja tehes mulle skype vahendusel ekskursiooni minu tulevasse korterisse ja tuppa. Ühesõnaga, kuigi ma väga tihti oma rahvusvahelise sõpruskonnaga ei kohtu, võin ma alati kindel olla, et nad on olemas ja valmis mind aitama, kui see peaks nende võimuses olema. Suured tänud Jamesile  ja ma loodan, et kunagi olen ka ise võimeline aitama oma sõpru erinevatest riikidest. 

Aga millest siis selles juba neljandas blogis juttu tuleb? Seegi blogi saab olema sarnane minu kolemele eelmisele blogile, ehk siis üritame hiinlastes kuidagi selgusele saada, või üritame vähemalt mõista, kuidas nad elavad ja mida teevad. Ühtlasi nagu ikka, on see mulle ka võimaluseks teile teada anda sellest, mida ma seal kaugel, kaugel Hiinamaal  teen. Tööst väga palju juttu ei tule, sest kes oma vabal ajal ikka tahab tööst lugeda või kirjutada, pigem räägime ikka Hiina elust, söökidest, kommetest, tähtpäevadest, linnaarhitektuurist (üks mu vaieldamatuid lemmikteemasid, nagu te vast isegi märganud olete), ajaloost, vaatamisväärsustest, sotsiaalsetest aspektidest nii palju  kui ma seda kogeda jõuan, ning muidugi ka kõigest muust, mis lugejaid huvitada võiks. Seega, taaskord teen teile üleskutse postitada küsimusi või teha ettepanekuid rääkida millestki, mis teile endile väga palju  huvi pakub! Mina omalt poolt luban teile mõnusat lugemist, mis sügisõhtutel viiks teie mõtted kaugele, kaugele Hiinamaale, kas siis Taevase rahu väljakule või otse Hiina müürile, kui mul õnnestub ka linnatolm jalgadelt pühkida ja veidi Hiinas ringi vaadata. 

Seekord tuleb tunnistada, on põnevus kõikidest rännakutest suurim ja vast pisut hirmgi, ent positiivses mõttes. Kui maha istuda ja mõelda,  et mida ma ometi teen, ma lähen riiki, mille keelt ma ei oska, vähe sellest, ma olen ka täiesti kirjaoskamatu nii  et ei suuda hireoglüüfides isegi välja lugeda tänavanimesid või seda, kus WC asub, siis võib leida, et olen päris hullumeelne, et tahan sinna elama minna ja viimane aeg oleks selle kõige eest minema joosta, ent uudishimu ja põnevus sellest, kuidas ma seal siiski hakkama saan võidab kõik. Uudishimu näha Hiinat oma silmaga, õppida keelt ja panna end proovile täiesti võõras keskkonnas ja võõras kultuuris on suurem kui hirm tundmatu ees - ma olen ikkagi rändur, kes soovib maailma mõista, näha ja kogeda. 

Seega uus laine on sündinud, ning see suundub uute seikluste poole, nii et kallid lugejad, haarake oma vihmavarjud ja hüpake peale.