Linnast ja müürist

Mu kallid lugejad, olen viimaks Pekingisse pärale jõudnud ja võin ametlikult alustada selle blogiga. Kuidas siis Peking tundub, on vast teie kõigi  esmaseks küsimuseks, tuleb tunnistada, et ma ise kujutasin seda Hiina pealinna kuidagi teisiti ette, tõenäoliselt lähtudes Euroopa standarditest ja üldistest pealinna standarditest. Euroopa lähimad vasted Pekingile võib leida vast lõunast, kus boheemlaslikkus ja kerge räpakus oleksid märksõnadeks. Peking on nii kontrastiderohke linn, sa võid kõndida uuemas ja rikkmas linnaosas, kus üldiselt kauni välimusega kaasaegsed kõrghooned tekitavad mulje tõelisest metropolist, kuid samas nende kõrghoonete vahel, poollagunenud ja pisut räpakatel tänavatel võib leida nn. nurgapealseid ärisid, kus väga kehva olekuga hiinlased müüvad kõike, mida müüa annab – vanakraami, jalgrataste ja mootorrataste varuosi, ajakirju või odavat toitu, mis on valmistatud väljanägemiselt sajandivanustes keedu- või küpsetusanumates. Toon teile veel ühe näite, ma elan suhteliselt lähedal Eesti Saatkonnale, kus ma töötan, ning põhimõtteliselt minu maja taga asub hiiglaslik kaubanduskeskuse linnak, uhkete restoranide tänavaga, mis jällegi tekitab juba täiesti Euroopaliku suurlinna tunde, kuid selleks, et jõuda minu majani, tuleb keerata väiksemasse kõrvaltänavasse, kus sõidutee on lagunenud, tänavat ääristavad väikesed puuvilja või kiirtoidu ärikesed, ning mu enda maja, küll 15korruseline kõrghoone, mille kümnendal korrusel ma elama juhtun, näeb koridoride poolest välja kehvem kui Narva 89 ühiselamu – räpane, kulunud seintega, millele on kõikvõimalikke hiinakeelseid sõnumeid ja ükskõik mille võltsimisega tegelevate “ärimeeste” telefoninumberid kratsitud, soditud või maalitud, ometi aga töötab  maja elektrisüsteem hääle sensoritega. Vahel on isegi naljakas näda kuidas inimesed majja sisenedes midagi karjuvad, et tuli põlema läheks, ma eelistan karjumise asemel lihtsalt plaksutada. Mu maja on seestpoolt aga parema väljanägemisega kui Narva 89 enamus ühikatube, see on korralikult dekoreeritud, mitte liiga kulunud ja üllataval kombel  ka piisavalt mahukas. Peking ongi selline hästi kontrastne, kus vana põimub uuega, kerge räpakus kauni arhitektuuriga ja mis kõige peamine, kogu aeg ehitatakse midagi, kogu aeg käib vilgas ärielu, uhkete lääne autode vahelt võib leida kergelt talupoja välimusega mehi India filmidest või viimaselt Maroko reisilt tuntud taga-kastiga kolmerattaliste mootorratastega ringi kimamas ja kaupa vedamas. Liikluskultuur on äärmiselt kaootiline ja valgusfoorituledele reageerimine on alles harjutamise järgus – muidugi mitte põhimaanteedel, pigem ikka kõrvalisematel tänavatel või tipptunnil. Jalakäia on autode jaoks tüütu nähtus – vastupidine on samuti tõsi – ja ülekäigurajal neid üldiselt läbi ei lasta, samas aga tuleb ise trügida, sest muidu võidki kõnniteeservale seisma jääda. Kuidagi saavad aga kõik liigeldud ja probleemi ei tundu olevat.

Ma elan koos kahe hiinlannaga, kel mõlemal on sama haridus, mis minulgi. Sisil on magistrikraad inglismaalt ja ta töötab hetkel ühe ülikooli juures Hiina ja UK vaheliste haridusprogrammide koordinaatorina. Yang Jie on teinud vahetussemestri Soomes ja töötab hetkel ajakirjanikuna ühes Hiina majandusväljaandes. Mõlemad tüdrukud olid üllatunud, et ma sain  sellise praktikakoha veel ilma magistrikraadi omamata, Hiinas ei ole neil  võimalik töötada valitsuses ja veel  välisministeeriumis, see nõuaks tohutut pingutust, kõrgeid eksamitulemusi ja muidugi kõrgetasemelisi tutvuseid. Nende jaoks olen ma usaldusväärne isik, sest töötan valitsuses.

Esimesel päeval Pekingis viis James mu välja sööma, tellides mulle erinevaid Hiina rahvustoitusid. Pekingis olles tuleb alati  ära proovida Pekingi part – seda võib süüa erinevail viisidel, kuid James õpetas mulle varianti, kus kergelt pannkooki meenutava “saia” vahele tuleb panna sojakaste, bambuse võrsed, pardi kuldpruuniks küpsetatud nahaga lihatükikesed ja rohelist sibulat, mis maitseb ja näeb välja natukene nagu meie kurk – see on tõesti  väga maitsev  kõhutäis. Lisaks Pekingi pardile on populaarsed ka pardi jalad – just need lestadega jalad, mis on maitseainetes hautatud, ma küll  proovisin neid, kuid mingit pardijalavaimustust ma küll  ei saanud, lihtsalt selline krõmpsuv liha moodi asi. Peale pardi jalgade tellis James veel bambuse võrseid mingisuguste tumedate seentega, mille nime ta hiina keelest tõlkis kui kõrvaseened – tõesti  too  pruun ollus meenutab nätukene ehk ärakeedetud rebasekõrvasid ( ma ei ole tegelikult kunagi näinud ühtegi  ärakeedetud rebasekõrva, aga suuruse kirjeldamiseks on see vast parim  lahendus).  Need seenedki olid päris hea maitsega, krõmpsud nagu seakõrvadki.

Aga kuidas siis ilmad on? Siin on septembris ikka väga soe, pigem lausa palav, selline niiskelt palav mitte kuiv palavus, nätukene nagu troopiline. Sooja on päeval kusagil 26-30 ringis, aga ööseks langeb temperatuur siiski  kuhugile 15-17 kraadi peale, ning jakk peaks ikka kaasas olema. Hiinlased riietuvad ka väga erinevalt – mõned kannavad lühikesi pükse või lühikesi kleidikesi, mis alati ei paista silma erilise maitsekuse poolest, mõned käivad samas teksaste, tossude ja pikkade pluusidega. Minu toanaabrite arvates ei ole ilmad enam nii soojad, aga mina olen tänavatel suremas palavusse. Ärameigitud ja kunstküüntega beibesid näeb siin väga harva – võibolla on nad mõnes muus Pekingi linnajaos, aga igal juhul  minu linnaosas neid ei ole, ning rikkus paistab inimeste riietuses üldiselt vähem silma, keksklassi on samuti raske leida, kuigi  seda siiski  on, mu enda toanaabrid võiks lugeda keskklassi inimeste hulka, kes võivad endale lubada ka kallimates restoranides söömist paar korda nädalas ja on huvitatud teatrist või ooperist.

Mis mulle siin veel silma torkas, oli laupäevane aeglus, nimelt käisin sel laupäeval Taevase rahu väljakut kaemas ning arvasin, et metroos ja kesklinnas on sagimist rohkem kui Brüsselis – midagi New Yorki sarnast ehk, kus kõik tormavad- aga ei, inimesed lausa lonkisid metroos ja tänavatel, siinkohal on ehk arusaadav, miks metroos on mõne koha peal sildid “uimerdamine keelatud”, mis keelatud, sellega on järelikult ka probleeme. Metroo on aga rahvast pungil  täis ja ma ei sõtnud üldsegi  mitte tipptunnil, sisseviskajat ma õnneks küll ei näinud, kuid metroos pead vaatama, kuidas vagunist välja saada, kord on palju hullem kui Brüsselis, keegi  ei oota, millal rahvas välja saab metroost, kiiresti on vaja ju endale vagunis koht garanteerida.

Taevase Rahu väljak on suur, või pigem lausa tohutute mõõtmetega, sest tegemist on ikkagi maailma suurima linnaväljakuga (440.000 m2) Selle alguses on võimas Zhengyangmeni värav,  mis veel Mingi dünasti aegu 15. sajandil  märkis Pekingi linna sissepääsu, nüüd on aga linn ammu laialt väravate taha kasvanud. Taevase Rahu  väljaku teises otsas asub Mingi aegne palee, ehk  Keelatud Linn, millest tuleb lähemalt juttu järgmistes blogi postitustes. Taevase Rahu väljak on ajaloost tuttav, sest 1989. aasta 3-4 juunil toimus seal demokraatlike meeleavalduste verine mahasurumine, kuid sellest mõistagi  ei taheta Hiinas väga rääkida. Taevase rahu väljaku ja Keelatud Linna kõrval on suur park, mis nagu enamus parke on tasulised, mitte küll  kallid 3-5 yüaani, ehk alla euro. Park on ümbritsetud suure müüriga ning seal jalutades saab korraks põgeneda linnamürast, mida Pekingis on rohkelt, kuna hullumeelses liikluses kasutatakse pidevalt signaali, või siis keegi kusagil ehitab midagi. Pargis võib leida hiinlasi mängimas dominot või rühmades aga ka üksinda hajutamas Tai chi’d, lisaks sellele on parkides näha vanemat Hiina arhitektuuri, kus jalutuspaviljonide ehitamiseks kasutatakse ülespoole kaarduvaid terava tipu ja rohkete kaunistustega katuseid – need näevadki välja nagu Hiina muinasjuttudes või pildiraamatutes. Sellistes suurtes parkides avaneb jalutajale täiesti teine Peking – vaikne, puhas ja pisut vanaaegne.

Pühapäeval oli mul aga võimalus Pekingist korraks üldse eemale põgeneda, linna asukoht on tegelikult perfektne, kõigest paarikümne kilomeetri kaugusel algavad juba mäed, kus on võimalik matkata. Nii otsustasingi ette võtta väikese mägimatka, mis pidi lõppema Hiina müüri ühe lõigu külastusega. Kuna päris üksinda mägedes matkamine ei ole alati parim idee, sest suurekasvulise alusmetsa tõttu on üsna kerge ära eksida, siis oli meil reisijuht, kes matka mööda vanu eeslite radu juhtis. Matkasime mäel, mille sees oli aastaid tagasi olnud kullakaevandus, ning loomulikult veeti kraami nii üles kui alla eeslitega ja sellest tekkisid eeslite rajad, mida mööda nüüd inimesed matkata saavad. Meie reisijuhtideks oli üks Uus-Meremaa mees oma hiina naisega, kes pidid meile vahel kitsastel eesliradadel teed läbi tiheda taimekasvu raiuma. Eeslirajad on väga kitsad ja kulgevad mööda mäeääri, ning kui taimestikku ees ei oleks, oleks allavaade ikka päriskõhedust tekitav. Meie matkatee viis üle ühe mäe selle taga asuvas orus olevasse külla. Küladeski võib veel näha Hiina vanemat arhitektuuri ülespoolekeeratud äärtega kivikatustest, kuid külades on ka silma paista rohkem vaesust, sest mõned hooned on pooleldi lagunenud ja meenutavad pigem Christianiat. Mägikülades tegelevad inimesed puuvilja ja juurvilja kasvatamisega, mida turul mõne yüaani eest müüa. Meie giid selgitas, et alles viimastel aastatel on ka hiinlased ise hakanud huvi tundma matkamise vastu ja nüüd võib neid juba rohkelt matkateed ette võtmas kohata, ent külaelanikud ei saa endiselt aru,  et mida need turistid ja linlased sinna mäe otsa ronivad, see on  ju nii kõrgel ja kaugel ja pole vaeva väärt. Tegelikult on aga väga kena laskuda mäeotsast alla ja jalutada läbi talunike puuviljaaedade ja metsikult kasvavate viljapuude salude. Matka lõpus külastasime ka Suure Hiina Müüri üht lõiku. Kui raamatutes ja bršüürides võib peamiselt näha ilusat tervet müüri,  siis tegelikkuses on suurem osa müürist lagunenud ja alla  andmas loodusele. See lõik, mida külastasime oligi pooleldi lagunenud, kuid võimas müür, mis on ehitatud vahel nii järskudele mäeharjadele ja tõuseb koos mäeservaga kõrgusesse oli siiski  täiesti vaadeldav, ning selle otsas oli ka võimalik ronida ja miks ka mitte, matkata. Hiina müüri näol ei ole tegemist ühtse müüriga vaid müüriosadega, mis kõik ei ole omavahel ühendatud, ning seetõttu ei ole ta ka alati teeninud Hiinat parima kaitserajatisena, sest näiteks 1215 aastal suutis Tšengis Khan just sellisest müürivahest oma sõjaväega läbi ratsutada ja Pekingi vallutada. Hiina Müür ise on umbes 2000 aastat vana, kuid teda on korduvalt lõhutud ning präegune version pärineb suures jaos tegelikult Mingi dünastia aegadest, ehk  siis 14-17 sajandist. Müüri kogupikkus on 8851km ja isegi kui vaadata teda vaid poollagunenud lõigus jätab ta võimsa mulje ja paneb tahes tahtmata mõtlema tohutule tööjõule, mida pidi kasutama, et sellist ehitist rajada.

Kallid lugejad, selleks korraks ma lõpetan siin Suure Hiina Müüriga, teie aga nautige kuldset sügist ja püsige sel uuel lainel, mis postituste poolest võib olla kaootilisem kui minu varasemad blogid.